Archive for July, 2012

15
Jul
12

Untitled

Tere sõbrad!

Reis on läbi, oleme tagasi. Eve on olnud väga tubli blogi pidamisel. Mina heitsin peale pikki seiklus-päevi kohe magama, Eve aga hakkas fotosid arvutisse tõmbama, teksti kirjutama ja selle käigus – brožüüridest ja maakaartidelt – fakte täpsustama…

Nüüd siis, juba kodus, lisan ka omalt poolt midagi – kokkuvõtteks.

Reis oli kena, huvitav, kuid kuidagi raskem/keerulisem kui eelmised omal käel ette võetud reisid – Portugali,  Põhja-Hispaaniasse (Katalooniasse), Taisse. Eks aja jooksul muljed selgine, aga hetkel arvame, et põhjusi oli eeskätt kaks. Kõigepealt raskused info kättesaamisel. Teiseks liiklus.

1. INFO

Valides reisisihiks Lõuna-Itaalia, konkreetselt nn saapa varba ja tallaaluse, ehk siis Kalaabria maakonna – me just nimelt ju tahtsime turistidest vabamat kanti (selle pärast me ei hakanud näiteks Sitsiiliasse minema: keset suve on seal ilmselt liiga palju turiste).

Ja nii oligi – me ei kohanudki ainsatki! (ei välismaalast, ei Itaalia siseturisti. Viimased pidid ringi liikuma vaid augustis, aga välismaalasi sinna ei satugi – st talla alla ei satu, varvastest ülespoole ikka veidi satub (Tropea jne).

Aga seetõttu polnud ka turistiinfipunkte, kust küsida infot ja saada brožüüre ja detailsemaid kaarte. Kui mõni infopunkt oligi säilinud, siis oli ta kindlalt suletud.

Kohalikest keegi ei oska eriti inglise keelt (eks see oli sama Portugalis ja Hispaanias, aga turisimi-info punktide  töötajad siiski seal veidi mõikasid). Meid vastuvõtnud pere siiski õnneks rääkis inglise keelt. Kuid loomulikult ei mõistnud me – lühikese suhtlemise põhjal – teineteise huvisid väga täpselt.

Näiteks – meil oli huvi jalutada mägedes või seal lähedal, et nautida mägede  ja muid puhta looduse vaateid (nagu olime teinud Portugalis ja ertiti Põhja-Hispaanias). Kuid Pollino mäestik, kuhu meid juhatati (mitmesaja kilomeetri kaugusele), osutus selles mõttes kasutuks. Soovitatud rada (sügavas hämaras kaljuses jõekänjonis – kuhu fotol olevalt sillalt alla kõhedusega vaatasime) oleks ilmselt eeldanud alpinisti varustust, väljaõpet, võimeid ja eriti – hulljulgust.

Samuti oli meil seal, Pollino mäestiku kandis, isegi autoga mägiteedel liiklemine peaaegu üle jõu käiv (ülijärsud tõusud, pimedad kurvid, kitsad teed, tee-siltide peaaegu täielik puudumine, inimtühi kant – kelleltki küsida pole). Kui ikka mitu tundi – paarkümmend kilomeetrit – kõrg-mägedes oled sõita pusinud, ammu arvates, et oled eksinud…  ehmatades, kui keegi nurga tagant vastu kihutab, ning kui see on suur buss, siis tagurdades pikalt, et mööda mahuks… ja kohale jõudes selgub, et mägede öömaja inimese soovitus sinna koobast vaatama sõita polnudki eriti mõttekas… (valvur keeras pisikese koopa trellid lukust lahti, ja passis kannatamatult su selja taga, millal sa juba stalaktiitide vaatamise lõpetad…).

Kuid oma kodukandi mägede otsas paiknevaid väikelinnu, koos kindluste varemetega, oskas me pere hästi vaatama juhatada. Need olid vapustavad, turisimiraamatutes aga heal juhul vaid üks lause nende kohta… Samuti soovitasid nad vapustavaid randu, mida oleks olnud endal võimatu üles leida (või nende olemasolust isegi midagi teada). Kõige paremale (peaaegu inimtühjale) rannale ei osutanud mitte mingisugune viit selle tee otsas, nad lihtsalt näitasid, kust tuleb pöörata… (Nii et see, et meil oli nn kontakt-isik pere näol, aitas veidi info-sulust üle saada. Järgmine suvi abistame neid Eestis.)

Ka raamatutest, mida enne ja reisil uurisime (enne kodus – Rough Guide, reisil – e-lugejasse ostetud Lonely Planet) oli sellest kandist, st saapatallast, ainult väga lühidalt juttu (väga erinevalt me eelmistest sihtkohtadest). Kohapealgi polnud põhjalikumaid ingliskeelseid brožüüre/raamatuid leida.

Pluss-pooleks sellele oli kõikjal käepärast olevad vabad parkimiskohad ja kõikjal tasuta parkimine (ka linnakeskustes!), ning järjekordade puudumine turisimiobjektide juures. Tegelikult olime kõikjal ainsad inimesed kindlusi, muuseume jne külastamas sel hetkel…

See on totaalselt mõistmatu, miks selle kandi elu korraldajad oma tegevusetusega välistavad igasuguse turismi. Kuigi vapustavaid objekte on tohutult. Rääkisime Evega naljatades, et peaksime tööle asuma Lõuna-Itaalia turisimi-ministritena ja korra majja lööma.

2. LIIKLUS

Liikluse olemuse tabasime ära alles viimasel päeval… See seisneb vist järgnevas:

A

Täielik ükskõiksus valitseb selle suhtes, mis toimub su taga. Igaüks sõidab (ja pargib) nii nagu Jumal juhatab, st peaaegu ilma igasuguse korraldava reeglita. Ja samuti ta peatub, keset teed, näiteks tuttavaga jutuajamiseks, blokeerides nii kogu liikluse – mõlemas suunas (kuna kahel pool teed pargitakse, jääb sõitmiseks vaid üks kitsas rida). Sama kehtib ka jalakäijate jalutamisel, vahel lausa keset sõiduteed – nad lihtsalt ei mõtle seljatagusele.

B

See-eest ilmselt ette – ja külje peale – on nende tähelepanu suur ja terav – sest autod kokku ei põrka! Muidu küll kihutatakse (peale minu ei pööranud keegi liiklusmärkidele suurt tähelepanu – märk 40 km tunnis – teeremondi puhul –  ei takistanud 140-ga sõitmast – nii jäin pidevalt teistele nö jalgu…), kuid samas – ummiku või muu takistuse puhul oodatakse rahulikult. Üldse on inimesed sealkandis suhteliselt rahulikud ja tasase-häälsed – vastupidi levinud ettekujutusele.

***

Üllatusena tuli see, et inimasustuse tihedus on selles, raamatutest loetult –  Itaalia ajalooliselt isoleeritumas, mahajäänumas (seda polnud küll tunda!) jne kohas – ikkagi nii suur (suurem kui meie poolt varem külastatud maades). Eks see tulene  ka sellest, et maa on kogu aeg mägine: vähesed elamiseks sobivad kohad on seetõttu väga tihedalt täis ehitatud. Ka autoteid on suhteliselt vähe, sest need saavad kulgeda vaid pikki merekallast,  kuna kohe algavad mäed (kus siis üleval on juba kiirteed ja tunnelid, ja kohati ka kiirraudtee). Kogu asustus on kas pikki mereäärt või siis mägede tippudel. Mere ääres pole sadade kilomeetrite kaupa linnade vahel mitte mingisugust vahe-pausi!

***

Meeletult ehitatakse kõikjal uusi teid ja tunneleid (ka suhteliselt inimtühjades sisemaa mägistes piirkondades). Riik on vist väga rikas, võrreldes meiega.

***

Üllatas ka see, et veealune maailm oli nii rikkalik. Palju kalu oli juba kohe rannas, veel madalas vees. Ka Eve snorgeldas iga päev, vahel koguni mitu korda. Ja muutus üha osavamaks ja julgemaks. Loodan, et varsti ta on sellesse sama kirglikult haaratud, kui mina (kes ma võtan muudkui ette pikki ujumisretki, kaugele merele, või piki rannakaljusid).

***

Veneetsiasse peab muidugi veel minema. Meie eesmärk oli ikkagi lõuna; Veneetsiat väisasime vaid seetõttu, et soodsaim lennuvõimalus nagunii sealt kaudu läks. Aga siiski saime linnast kena pildi, ja hakkasime taipama ka paljusid raha kokkuhoidmise võimalusi selles linnas.

Seetõttu mõtlesime, et peaksime – kas kirjutama artikleid, või raamatuid, või tegema internetisaidi või lausa reisibüroo J – kõike seda hoopis teistel alustel, kui on need, mis toimivad praegu. Praegu on need kõik kirjutatud tasuta (st turisimifirmade vms poolt välja tehtud) reiside põhjal, ajakirjades jm  – á la: võta takso, maandu 5 tärni hotelli, mine söö merevaatega restoranis värskeid mereande jne. See eest meie – kui me oleme juba mõnda aega kohal olnud, hakkame leidma, et tegelikult saab väga mugavalt hakkama ka üli-kokkuhoidlikult.

Mõned näited: kui me minnes teadsime ette, et peab (ja nii ka tegime) ostma pileti lennujaamast linna minevale ekspress bussile (9 eur nägu, edasi-tagasi) ja seejärel vaporetta (st laeva)-pileti (35 euri nägu, kehtib 72 tundi). Siis nüüd, öömajast saadud juhatuse põhjal, avastasime, et linna saab lennuväljalt bussiga ka 1.30 eest (osta pilet tubakakioskist!).

Linnas juba liikunud olles ja kaarti lähemalt uurides mõistsime, et vaporetta-piletit polegi vaja – kõikjale saab jala – sillad! – ja kõik on väga lähedal (vaporetta pilet on mõtet osta ainult selleks päevaks, kui on plaan teistele saartele sõita). Leidsime ka mõistliku hinnaga kena söögikoha, kus oli ka kirjas, et arvele ei lisandu ei terassimaksu, teenindustasu (19%), ega copertot (arvele lisanduvad nn katet – „leiva“ eest). Olgu lisatud, et oma korralike hotellide eest maksime ainult umbes 70-80 eurot öö (muidugi otsis Eve, pikema aja vältel, sooduspakkumisi).

Sellise infoga võiksime hakata suunama reisima normaalseid, kokkuhoidlikke inimesi. Eeskätt oma tuttvaid, kes võibolla pelgavad reisimist liiga kulukaks. Seega – minge kõik Veneetsiasse, kuni Estonian Air veel lendab sinna. Kuigi tagasisõitu pidime 5 tundi ootama – lennujaamas (sest nad ei teavitanud lennu edasilükkamisest ei sõnumi, ei meili teel) on ikkagi väga lihtne sinna otse Tallinnast lennata (meie pilet: ühele edasi-tagasi 170  euri, võib leida ka odavamalt).

  R

Advertisements
11
Jul
12

Untitled

See on meie Ioonia mere poolne maja, kus veetsime mõnusalt külalislahkes õhkkonnas üle nädala.

Itaalia4_001
Itaalia3_019

Lahkusime pühapäeva lõunast, rentisime auto ja suundusime Pollino mägede poole. Rendiautoks oln pisuke Peugeot 107 ja kiirteedel ülesmäge liikudes tundus, et mootor on ununenud lisamata.

Esimeseks sihtkohaks oli Frascineto B&B, mis küll kohalejõudmisel vanalinna väikeseks korteriks muundus, küll ilma B-ta aga bed-iga. ja köögiga

Itaalia_6_001
Itaalia_5_018

Selleks päevaks meile elamustest piisas ja nii läksime supermarketisse toiduvarusid täiendama. Panen kaks pilti, esimene kahe poolega kuiva pasta vahekäigust ja teine veiniostmise ühest võimalikust variandist.

Ise oleme siin senini põhiliselt kodus süüa teinud: lihtsam, odavam ja vähem aega nõudev. Peamiselt toitume erinevatest värsketest pastadest, ülimaitsvate täidistega tortelliinidest, pastakastetest, oliividest, erinevatest juustudest ja loomulikult puu- ja juurviljadest. Magusat väga vähe, kui, siis jäätis päeval.

Itaalia_5_021
Itaalia_5_022

Esmaspäeval oli meil mõlemil kuidagi raske hommik (mitte sinine esmaspäev, nagu juba arvasite) ja nii otsustasime kanjonivallutamisest esialgu loobuda ja leida üles Grotta del Romito. See on väidetavalt üks vanima leitud inimasustusega koobas. Selleni jõudmine oli tavapäraselt keeruline, sest igasugune turismiinfo selles piirkonnas puudub ja iga huvikohta näitab vaid üks juhuslik silt ja edasine sõltub küsimisoskusest (kui on kelleltki küsida), julgusest sõita mööda üsnagi olematu tasemega mägiteid ja autost muidugi. Lõpuks me koopad siiski leidsime, lahke itaaliakeelne valvuritädi müüs piletid, avas kaks lukustatud väravat ja eskortis meid selgituste saatel koopasse. Leitud luud on küll koopia, aga kaljujoonised päris, sellest ka valve. Tundub, et turiste seal palju ei käi, aga üsna jubedal lõigul vuras siiski ka turistibuss vastu…

Itaalia_6_003
Itaalia_6_002

Itaalia_6_007

Edasi turistitas Rein üksinda. Minul oli jõudu kogunud eriti tugev (mulle mitteomane) peavalu,silmi ei saanud ei avada, ega liigutada. Ei tea senini oli see mägedest, veepuudusest või pingest. 

Rein viis mu koju ja suundus Morano linna. Väga ei oska sellest kirjutada: aragoni kindlus, kirikud ja majad vähemalt kümnel eri tasandil pikki mäekülge. 

Itaalia_6_010
Itaalia_6_015
Itaalia_6_016
Itaalia_6_026
Itaalia_6_030

Õhtuks oli minu peavalu pärast und, ohtrat veejoomist ja kolme tabletti siiski kadunud ja nii tegime veel jalutuskäigu oma linnas. Kõik sedatüüpi linnad on väga terviklikuna säilinud. Maju on küll igas seisukorras, aga uusehitisi pole. Arusaamatu on, kuidas kogu kaasaegne veevärk, elekter jms nendesse paigaldatud on. Unustasin ka mainimata, et kogu see piirkond on üsna tugevalt albaaniakeelne ja elanikkonnast suure osa moodustavad albaanlased, kes põgenesid siia ca 500 aastat tagasi türklaste eest. Tänavasildid on kakskeelsed ja inimesed nähtavalt teistsuguse välimusega. Väidetavalt on nad üsna tugevalt suutnud hoida oma keelt, kultuuri ja ka näiteks usu eripära.

Järgmisel päeval olime taas reipamad ja alustasime sõitu Civitasse, mis on järjekordne keskaegne väikelinn üsna eikuskil. Pisukestest infokildudest olime aru saanud, et linna lõpust viib rada Kuradisillani ja sealt pääseb jõe ja jõesängini, mida mööda väidetavalt ca 2 tundi ülespoole matkata saab. Leidsimegi linna lõpu üles ja liikusime ca pool tundi mööda mäekülge looklevat rada allapoole. Isegi viit sillale oli olemas. Ja teeotsa jõkke leidsime ka. Üritasime veidi edasi st tagasi liikuda ja matkaga algust teha, aga vesi osutus vägagi külmaks, rada koosnes suurtest kividest ja eespool oli sügavama veega koht, mida kõndides juba ei läbi. Otsustasime, et ühele lasteaiakasvatajale ja ühele pianistile on seda kõike liiga palju. Kena kindlasti, aga … Nautisime kaljusid enda ümber, vulisevat vett ja lihtsalt vaikust. 

Itaalia_6_034
Itaalia_6_039
Itaalia_6_037
Itaalia_6_042
Itaalia_6_041

Ja alustasime tagasiteed, mis küll rohkem ülesmäge roomamiseks kujunes. Vesi otsas, kuumus ca 40 kraadi ja aina üles. Toibumine võttis ligi pool tundi ja 2 liitrit külma vett. Ja loomulikult kahetsesime, et turiste alla viiva jeebi peale ei hääletanud, kui see üles tagasi läks.

Selle seiklusega otsustasime oma mägedeelamused kättesaanuks lugeda ja asusime tagasiteele, sedapuhku türreeniamerepoolse Calabria osa suunas, Sihtkohaks Capo Vaticano neem ja poolpansioniga hotell. Kohale jõudes kohe mõnus suplus ja siis õhtust sööma. Naudime täiega merd ja veidi rohkemat tsivilisatsiooni ja merevaatega terrassi, kus ma öösel seda blogi kirjutan.

Rohkem sissekandeid Itaaliast kohapealt ei tule. Homme naudime veel merd ja päikest, ülehomme hommikul liigume Reggio di Calabriasse, vaatame seal veidi ringi, siis läbi Veneetsi laupäeval tagasi Tallinnasse. 

Plaanin veel eraldi kirjutada kohalikust elu-olust. Seega korra võite veel pilgu blogisse visata järgmisel nädalal.

Itaalia_6_048

Itaalia_6_046

Tublisid püsilugejaid tevitades,

põhiliselt Eve ja taustal ka Rein

 

08
Jul
12

Untitled

Kõigepealt teile veel üks rannapilt eilsest. 

Itaalia_5_001

Pärast hommikust rannaskäiku suundusime linna nimega Squillace, mis nagu enamus mägilinnu on rajatud 7. – 8. sajandil kaitseks saratseenide eest.. Võrreldes kummituslinna Badolatoga (mille kohta saime Rosariolt teada, et see on muutunud popiks stressis olevate giganttööstuste juhtide seas, et seal kõigest !!! puhata), oli see mägedes asuv linnake suht elus. Peakatedraalis toimus parajasti laulatus, aga meie hiilisime seal ikka ringi. Oli üsna seninägematu kirik. Altarimaal oli suhteliselt hiljutine ja üsna tundmatu stiili näidis. Üldse on selles kirikus eriliselt kaootiliselt kunsti vastavalt iga sajandi maitsele. Panen siia mõned sisealtarite pildid, kust tähelepanelikul vaatlemisel võib leida nii Ansipi kui Rüütli, veidi teises riietuses ja suht stalinlikes poosides. Aga ka riietatud Neitsi Maria kuju koos Jeesusega jalge ees, kellel taas päriskangast niuderätt. Pärisriietes NM oli ka teises kirikus koos riietatud pisi Jeesusega.

Itaalia_5_002
Itaalia_5_013
Itaalia_5_011

Itaalia_5_012

Lisaks kirikutele uurisime ka vana kindlust, mis on ehitatud bütsantsiajal, võetud üle saratseenide poolt ja korrastatud normannide ajal. Seal oli ka väike muuseum, aga palju selgitusi ajaloo kohta polnud ja seegi vaid itaalia keeles.

Linnas on palju keraamikapoode ja terrakotakunsti tegemine on üks olulisemaid tegevusi linnas. samuti oli seal mitmeid  muid poode ja restorane. Seega elu podises.

Itaalia_5_008

Itaalia_5_009
Itaalia_5_007
Itaalia_5_010

Õhtul ootas meid ees kontserdikülastus. Kahel klaveril mängisid Chick Corea (maailmakuulus) ja Stefano Bollani (itaaliakuulus). Toimumiskohaks oli oliiviväli, mille keskel bütsantsikiriku varemed ja amfiteatrilaadne osa. Koht mahutas ca 1000 inimest ja oli täis. Nad esitasid improvisatsioonilist jazzi ja muud kommenteeriks Rein ……

Itaalia_5_014

08
Jul
12

Untitled

Kõigepealt teile veel üks rannapilt eilsest. 

Pärast hommikust rannaskäiku suundusime linna nimega Squillace, mis nagu enamus mägilinnu on rajatud 7. – 8. sajandil kaitseks saratseenide eest.. Võrreldes kummituslinna Badolatoga (mille kohta saime Rosariolt teada, et see on muutunud popiks stressis olevate giganttööstuste juhtide seas, et seal kõigest !!! puhata), oli see mägedes asuv linnake suht elus. Peakatedraalis toimus parajasti laulatus, aga meie hiilisime seal ikka ringi. Oli üsna seninägematu kirik. Altarimaal oli suhteliselt hiljutine ja üsna tundmatu stiili näidis. Üldse on selles kirikus eriliselt kaootiliselt kunsti vastavalt iga sajandi maitsele. Panen siia mõned sisealtarite pildid, kust tähelepanelikul vaatlemisel võib leida nii Ansipi kui Rüütli, veidi teises riietuses ja suht stalinlikes poosides- Aga ka riietatud Neitsi Maria kuju koos Jeesusega jalge ees, kellel taas päriskangast niuderätt. Pärisriietes NM oli ka teises kirikus koos riietatud pisi Jeesusega.

Lisaks kirikutele uurisime ka vana kindlust, mis on ehitatud bütsantsiajal, võetud üle saratseenide poolt ja korrastatud normannide ajal. Seal oli ka väike museum, aga palju selgitusi ajaloo kohta polnud ja seegi vaid itaalia keeles.

Linnas on palju keraamikapoode ja terrakotakunsti tegemine on üks olulisemaid tegevusi linnas. samuti oli seal mitmeid poode ja restorane. Seega elu podises.

Õhtul ootas meid ees kontserdikülastus. Kahel klaveril mängisid Chick Corea (maailmakuulus) ja Stefano Bollani (itaaliakuulus). Toimumiskohaks oli oliiviväli, mille keskel bütsantsikiriku varemed ja amfiteatrilaadne osa. Koht mahutas ca 1000 inimest ja oli täis. Nad esitasid improvisatsioonilist jazzi ja muud kommenteeriks Rein – kui tal mahti oleks.

06
Jul
12

Untitled

Itaalia4_007
Itaalia4_004

Itaalia4_003

Itaalia4_006

Tänast hommikut alustasime igareedese suure turu külastamisega. Letid olid vapustavad ja hinnad ka. Ostsime palju puuvilja (ka esimesi värskeid viigimarju), juustu, värskeid rohelisi koores mandleid, oliive, tomateid, saia – ja kõik kokku ca 10 eur. Vaatasime ka nn träniosa, kus kõige huvitavam oli käsitöö osa. Müüdi väga ilusaid ja uhkeid käsitöö linikuid rišeljöö ja fileepitsiga.

Pärast läksime taas ühte uude ja sel korral praktiliselt inimtühja randa. koht oli üsna kõrvaline, aga väidetavalt WW märgistusega st väga puhta veega, kus kilpkonnad rannale munema tulevad.

Peale rannaskäiku sõitsime taas veidi sisemaale st mägedesse, et näha Badolato linna. Rosario nimetas seda kummituste linnaks ja varsti saime aru, miks. Linn oli üsna suur, taas 5 kirikut. Väga palju käike, treppe, vanu maju ja peaaegu üldse mitte inimesi. Paljud majad olid maha jäetud (vt avatud köögivaade ja sama maja teiselt poolt), aga samas osad jälle vägagi korras. Kuidas vanad inimesed mööda lõputid treppe jaksavad käia… Kes ja miks seal elab, peale linnapea, kes kindlasti hommikust-õhtuni linna heaks töötab. Nägime nimelt tema avatud ametihoonet. Igatahes väga eriline elamus. Samas turistiteatmikes seda linna vaatamisväärsuste seas ei leia

Itaalia4_022
Itaalia4_018
Itaalia4_019
Itaalia4_021
Itaalia4_016

05
Jul
12

Untitled

Meie eilne ja tänane päev on olnud kenasti jaotatud puhkuse ja turismi vahel. Hommikul erinevad rannad ja pärastlõunal erinevad linnad, sedapuhku pereisa juhtimisel. 

Itaalia3_016

…miis muudab sõidu kordades kiiremaks ja välistab loomulikult kõik eksimised. Ka tundub Itaalias olevat mööda pidevat telgjoont üks kolmas, nähtamatu rida, kus mõnusalt sõita saab. Nii olime me teisel rannikul poole tunnigal, et külastada Pizzot, väga mitmetasandilist (liialdamata 10 tasandit tänavaid) linna, mis on kuulus jäätise- ja tuunikalatootmise poolest.Loomulikult viis Rosario meid linna parimasse jäätisekohvikusse, kus kohustulik oli Tartuffe ja Jumaliku komöödia nimelised jäätised, mis maitsesid superhead.

Itaalia3_004
Itaalia3_005

Edasi jalutasime mööda vanalinna ja vaatasime kirikuid. Erilised on väikesed kitsad eri tasapinnalised  tänavad, kus ikkagi on ka vastastikused rõdud, et lobiseda –  vist (pilt katusealusest rõduga tänavast)

Itaalia3_002
Itaalia3_009
Itaalia3_007
Itaalia3_013

Teel oli mõnusalt mahti jälgida maastiku ja ümbrust ja saada selgitusi meid huvitavael teemadel. Näiteks saime teada, et kohalik vein on Ciro ja selle 2006 aasta Classico Riserva (Raivole:) maitses tõest superhästi, Eriti koos teise kohaliku toiduaine Ndujaga, mis on terav vorstilladne pehme sealiha ja pikantse paprika segu. Kirjeldustega seda edasi anda ei saa, aga kasutatakse nii saiale määrimiseks, kui pastakastmeks. Soovitan kindlasti võimalusel proovida – mõlemit-

Tänase pärastlõuna sihiks oli Gerace linnake, mis asub kõrgel mägedes ja on vaatamata maavärinatele hästi säilinud. Linn on rajatud 9 sajandil kindlusena saratseenide eest. Linna suurim ja uhkeim hoone on tohutu katedraal. See on bütsantslik ehitis, mille pealöövi sammastena on kasutatud antiikkreeka sambaid. Lisaks katedraalile on linnakeses veel mitu, samuti väga vana kirikut, milledest ühes, mittetegutsevas, on  väga kaunis 17 saj värvilistest kividest mosaiikaltar. 

Nurgapealse kohalikus poekeses degusteerisime ka pergamotist tehtud veini, mis on põhimõtteliselt apelsiinivein. Maitses huvitavalt, aga vängelt, veidi nagu meie koduvein.

Tänase päeva kohalike maitiselamuste lõpetuseks viisid Maria ja Rosario meid maitsma mandlipiima. Klaasitäis mandlijahust valmistatud külma jooki oli ülihea ja kosutav.

 

Itaalia3_042
Itaalia3_024
Itaalia3_032

 

03
Jul
12

Untitled

Eile ja täna oleme olnud tublisti turistikamad. 

Eile sõitsime Soveratost ülespoole. Sihtkohaks olid loss le Castella, neem Capo Rizzuto ja Capo Colonna.

Itaalia_2_005
Itaalia_2_007
Itaalia_2_015

Castella oli uhke kindlus väikesel saarel, mitte lõpuni korras, aga andis hästi aimu, kuidas kunagi linnad kindlustatud olid. Kindlus vaadatud, tegime kohe sealsamas kõrval ujumise ja snorgeldamise pausi. Vesi oli väga soe ja Rein nägi kalaparvi,  ilusaid seenelaadseid veetaimi ja kindlusekaljust kukkunud kive.

Enne reisi jätkamist sõime kerge eine ja loomulikult ei suuda ma vastu panna itaalia jäätisel (eriti tume šokolaad).

Itaalia_2_017
Itaalia_2_018

Edasi suundusime Capo Rizzutto neemele, vaatasime linna ja otsisime kohalikke rannakesi. Leidsime karjatee laadset teed pidi alla laskudes eriti kohaliku, ilma liivaosata ranna, kus oli ülimõnus ja rahulik elu jälgida (ka krabisid). Kui õhk on  pidevalt ca 38, siis vesi ilmselt ca 28 või enam.

Itaalia_2_021
Itaalia_2_024

Peale ujumist ja mõnulemist läksime otsima antiikkreeka  sammast, mis Capo Colonnal püsti on. Leidsime selle küll lõpuks üles, aga väga lähedale ei pääsenud, sest ala on väljakaevamisteks aiaga piiratud. Leidsime ka väikese, nunnu kiriku, mis rannal seisis. Üldiselt on asustus sealkandis väga vana, juba 7-8 saj. e.kr.

Koju jõudsime õhtul pimedas ca 10 paiku. 

Täna ärkasime veelgi varem plaaniga suunduda sisemaale. Soovitus oli Serra S Bruno linn, Certosa klooster, matkarada ja Mongiana looduspark.

Enne teeleasumist tegime oma esimese gaasitankimise. Ja siis sihtkohtade poole. Kõlab küll kergelt ja kenasti, aga kaardil, tomtomil ja teeviitadel oli täiesti erinev arusaamine sihtkohta jõudmise võimaluste kohta. Ekslesime üksjagu, aga eelmistest mägedes sõitmistest on meil juba selge, et kõik teed viivad alati soovitud suunas (risti ja põiki teid pole), küsimus on, millisel tasandil ja mis tüüpi teed. Sattusime aina väikestele kõrvalteedele, kust taas alles mõne aja pärast suuremale sattuda võid – või mitte.

Kohale me igatahes jõudsime ja kuigi Itaalias on praegu veel off season ja Calabria on eriti off turistic koht, siis mõningased pisikesed infokillud suutsime koguda ka kavatsetud 20 km-se jalgsimatka kohta mägedes. Parkimine on muide kõikjal tasuta.

Itaalia_2_027
Itaalia_2_028

Alustuseks vaatasime täiesti tegutsevat tohutu suurt Certosa kloostrist (pilt läbi mosaiikakna, sest ala müüriga suletud). Klooster on rajatud San Bruno poolt 12 saj ja tegutseb tänini. Kloostris on üsna eriline sissepoole suunatud elukorraldus. Omavahel suhtlemine on lubatud vaid pühapäevititi ja pühade ajal. 2 korda aastas on klooster avatud inimestele st meestele (rangelt) – praegu elab seal ainult 7 munka, aga vabalt võiks olla sadu.

Itaalia_2_029
Itaalia_2_030
Itaalia_2_031
Itaalia_2_032

Kloostri lähedal on ka tegutsev Bosca st Maria kirik kohas, kus Bruno algselt elas. Kloostri ja kiriku lähedalt tuvastasime oma matkaraja alguse. Enne matka sõime kohalikus ristorantes seenerisotot ja seenepastat. Mõlemad olid ülimaitsvad. Seenetoidud on sealkandis üldse popid ja ilmselt korkatakse neid mägedes palju. Alustasime reipalt matka ülesmäge, kusjuures sedapuhku oli rada üllatavalt hästi märgistatud( pildil leia punase-valgega märgid looduses). Mõne kilomeetri pärast mõistsime, et oodatud loodusvaateid eriti ei ole, pigem nagu eesti metsas. Otsustasime algsest plaanist (pikk matk) loobuda ja esimesel võimalusel lõikasime maanteele ja sealtkaudu (2,5 km) tagasiviivale rajale. Kokku matkasime ca 3 tundi ja 10 km. Teepeal sõime ohtralt metsmaasikaid, mida oli suurte laikude kaupa. Tagasi Certosos sõitsime otsima soovitatud loduusparki Mongianas.

Itaalia_2_034

Koht oli tõesti uhke, kõikvõimalike sildistatud (ka punane- ja mustsõstar näiteks) taimeradadega. Palju inimesi sinna vist ei satu, aga kuskil suure linna lähedal võiks see olla eriti vajalik õpperada kõigile loodushuvilistele.

Itaalia_2_037
Itaalia_2_038

Minu jaoks oli kõige suurem elamus Serra S Bruno linn. Väike, väga vanade majadega, 4 suure kirikuga, mis superkorras, seest helesinises-roosas toonis ja tohutupaljude õrnade baroksete kaunistustega. Linn on rajatud 17 saj ja suures osas on paljud majad sellest ajast.Tänavad on vägat kitsad. Linna ja inimesi oli (taas) jäätist süües huvitav jälgida. Enamus tundsid üksteist ja umbes 7 paiku tundus olevat tõeline jalutamise aeg või keset tänavat toolidel istudes või kirikutrepil istudes või muidu seltskondi moodustades, suhtlemise aeg. Telekas ilmselt kindlasti suhtlemist ei asenda, sest istuvad-jalutavad nii vanad kui ka noored.

Kodutee sujus veidi lihtsamalt. Kohalikud inimesed on väga abivalmis ja nii sõitis üks taat meie eest, et näidata, kus on õige pööre linnast väljumiseks. Teisel ristteel pakkus taas üks autojuht orienteerumisel kohe oma abi. Kuigi aeg-ajalt on teeviitu hästi ja palju, siis vahel risteedel neid lihtsalt pole. Aga eks me ka aina arene ja õpi.

Püüan täna panna ka võimalikult palju pilte üles, siis näete ise, mis ja kuidas.

 




Recent Comments

pomole on SAO PAULO 1
Sille on SAO PAULO 1
Kristi on SHARJAH
Sille on Muscat 2
Liilia Virves on Muscat

Categories

Advertisements