Archive for December, 2013

30
Dec
13

VIIMASED OMAANI PÄEVAD

Rohelised mäed ehk Jebel Akhdar ei ole talvel mitte nii väga roheline. Mida ülespoole sõitsime, seda jahedamaks läks ja lõpuks jõudsime välja meie novembrisse. Õnneks olid meil sulejoped kotist võtta ja seega probleemi polnud.

Sõit ise oli pidev tõus  2000 m kõrgusele platoole ja selleks on absoluutselt kohustuslik nelikvedu. Tõusu alguses on suur politseipunkt ja kontrollitakse kõiki autosid. Kui nelikvedu pole, pead auto maha jätma ja kontrollpunktist uue rentima. Meil oli sellega kõik korras aga patriootilised sultanipildiga kleepsud tuli autolt maha võtta. Seadus on selline. Palju siin politseid näha pole, aga kui nende vaatevälja satud, siis ilmselt vaielda pole mõtet. Sellist mägiteed, nagu Jebel Akhdari viis, ei ole mina Euroopas kohanud. Tegemist oli pidevalt 3-4 realise maanteega, kus pikad möödasõidutaskud ja alla tulles ka sagedased aeglustusrambid, kui pidurid peaks üles ütlema. Ja loomulikult on kogu tee valgustatud.

Ülal platool on terve linn Saiq ja lõputult palju rohelust, seda küll rohkem ilmselt mittetalvel. Platoo servadest algavad mitmed wadid ja nende ääres on külad koos põllumaa ja viljapuudega. Kasvatatakse põhiliselt granaatõunu, aga ka virsikuid, viigi- ja viinamarju. Aiad on kõikjal rajatud mööda mäeserva ülespoole tasapinnalisi maatükke tekitades. Selleks laotakse kõigepealt kividest üles nn põllulapi serv ja siis täidetakse saadud süvend pinnase ja lõpuks mullaga (tassitakse kottidega seljas kohale). Sarnaseid põlde ja väikesi külasid nägime kõikjal mägedes ja ilmselt ongi iga wadi lõpus küla.

Image

Image

Image

Image

Põllurajatiste endastmõistetav osa on niisutussüsteem falaj, mis on UNESCO maiilmapärandi nimekirja kuuluv keeruline insenertehniline lahendus. Kogu süsteem algab ülalt mägedest, kulgeb läbi linnade kõigist piirkondadest ja ilmtingimata kõigi mošeede alt (et oleks rituaalse pesemise võimalus) ja edasi eraldi kõigi põllulappideni. Vanimad neist on üle 1500 aasta vanad. Milline põllulapp millal vett saab, on täpselt paigas.

Image

Image

Teeme ülal platool mitmed lühikesed matkad ja õhtuks (jõuluõhtuks) suundume ühte maalilisse mägikülla öömajale. Autoga pääseb vaid küla servani ja siis tuleb oma asjadega ca 5 minutit allapoole laskuda. Ööbimiskohtadeks on kohandatud mõned vanaaegsed kivimajad.

Image

Image

Järgmisel päeval avastame, et mööda terrasse oru põhja ja sealt teisele poole kulgev paaritunnine matkarada algab just meie majanurga juurest. Vaated põllukestele, orule, ümbritsevatele mägedele ja küladele on pidevalt üha uued ja tohutult ilusad. Näeme, kuidas ühte põldu just tekitatakse ja mulda veetakse; kuidas noormees noore eesli väljaõpetamiseks temaga mööda orupõhja edasi-tagasi jookseb; kuidas isa ja poeg lähevad külast koos oma põllule uut palmi istutama; kuidas loomadele rohtu veetakse jne Põnev on lihtsalt vaadata, kuidas elu ümberringikulgeb.

Image

Image

 

Image

 

Tagasiteel sõidame veel läbi mahajäetud külast Tanuuf ja matkame piki wadi Tanuufi sealse külani ja siis edasi autoga Nizwasse ja sealt tagasi Muscatisse, et mõne päeva pärast reisida edasi AÜE-sse ja täpsemalt kõigepealt Dubaisse.

Advertisements
23
Dec
13

NIZWA ja mäed

Kõrbest liikusime edasi mägedesse, täpsemalt Nizwasse – kunagisse Omaani pealinna.

Image

Linnaga tutvumist alustasime turult. Sedapuhku oli selleks eriti uhke lossilaadne uusehitis, kus kõik müüdav kenasti eraldi hallideese jagatud. See pilt on kohaliku nn halvaa müügisaalist. See halvaa ei ole meile tuttav pähklihalvaa, vaid  põhiliselt datlisiirupist, ja maitseainetest tehtud maius, kuhu vahel ka mingeid pähkleid lisatud. Ja just sedasi, erisuuruses kaussidega seda müüakse. 

Image

Maitsesime seal kohapeal mitut erinevat sorti ja oleme ka hiljem  mitmes kohas seda halvaad kohvi kõrvale saanud. Üldse on omaani kohvi, datlid ja selline halvaa põhilised, mida külalisele pakutakse.

Nizwa kindlus on rajatud 17. sajandil ja on praeguseks vägagi korda tehtud 

Image

Image

Siinses piirkonnas on kõikjal tohutult palju nn mudamajasid. Need on meie mõistes XXL ökohooned, mis ehitatud umbes 300-400 aastat tagasi. Telllistelaadsed plönnid koosnevadki mudast ja õlgedest. Kuigi enamus neist  majadest on tühjad ja lagunenud (kuigi mitte väga ammu maha jäetud), on osa neist siiski ka praegu kasutusel, sageli vanal kujul, aga vahel ka ülekrohvituna. Ega a nende säilitamise keegi eriti vaeva ei näe, seega väga kaua neid maju vist enam näha ei saa

Image

 Image

Vanim ja maailmas tuntuim on Al Hamra mudamajadega küla

Image

Image

Image

Image

Ka teel mägedesse nägime ühte sarnast mahajäetud küla, mis oleks nagu ümbritsevast kaljust välja kasvanud.

Image

Selle küla ees on suur põllulapp ja loomulikult kohustuslik jalgpalliväljak

Image

Image

Mägedes läks tasapisi aina tuulisemaks ja külmemaks. Jebel Shamsi (Päikesemägi) kõrgus on 3075 meetrit ja sinna on peaaegu lõpuni võimalik autoga üles sõita. Mäe kõrvalt kulgeb ka nn Omaani Grand Canjon.

Image

Image

 Minu mägedelembus jääb kõvasti Reinu omale alla, aga kuna sedapuhku oli auto koos juhiga (kes juhtides mitte põhiliselt üle õla vaateid ei imetle) siis sain minagi mäeotsas käidud.

Kalju nagu nägu

Image

Ümbritsevad mäed on väga erivärvilised ja eri tüüpi kividest. On läikivad ja tumepunased, lamedad ja mustad, hallikad ja peene kiviklibuga ja tumedamad hallid suurte kivimassiividega.

ImageImage

Image

Image 

Image

Ülal mägedes on ka pisuke küla, kus tüdrukud kitsi karjatavad

Image

 ja suhtlemisaldis kohalik vanapapi meie juhiga juttu puhuma tuleb

Image

Nizwast kolisime paariks ööks lähedalolevasse linnakesse  Bahlase. Siin oli meil mõnusalt aega terve päev lihtsalt ringi uidata. Vaatasime 12 sajandil rajatud tohutusuurt  Bahla forti, mis kahjuks ajutiselt suletud oli

Image

Image

Ja kilomeetrid pikka mudatellistest linnamüüri

Image

Taksoga sõitsime ka 1675 aastal rajatud Jabrini kindlust ja lossi vaatama. Kindlus oli eriti oluline oma rajamise perioodil, kui valitsev imaam Omaani pealinna Nizwast hoopis Bahlasse kolis.

Image

Ka see kindlus on väga hästi korda tehtud ja isegi liikumisanduritega audio guide`idega varustatud. Selles kindluslossis on üheks põnevaks vaatamisväärsuseks uhked ornamentidega laed.

Image

Image

Üldse on siin Omanis nähtud kordatehtud kindluste jm puhul omapärane see, et kõiki nn muuseumides olevaid esemeid saab uurida, katsuda, liigutada jne.  Põrandatel on ehtsad suured käsitöövaibad, kus vabalt kõndida võib. Valvureid  ei ole eriti kuskil.

Image

Oma tänasel jalutuskäigul sattusime  potitehasesse st kohta, kus tänini kogu majapidamises vajalik keraamika (suured nõud datlite hoidmiseks, veenõud, kausid, lambid, kohvikannud jm) käsitsi valmis tehakse. Tegemist ei olnud mingi näidistootmisega, vaid reaalse igapäevase käsitöökojaga. Kui me hoovi sisenedes hoone uksest sisse piilusime, pidasid 3 vanapapit parajasti omaani kohvi, datlite ja halvaaga kohvipausi. Ka meid kutsuti lahkelt matile istuma, pakuti kohvi ja datleid maitsta. Rääkida me omavahel ei saanud, ainult tavapärane „kust te olete? ah Eestist?????“ ja siis kehakeeles edasi. Kohvi joodud ,jälgisime ligi tunni nende rahulikku tööd ja ühe suure poti valmimist.

Image

Image

Image

Image

Õhtupoole sattusime pagaritöökoja juurde, kus maitsvaid suuri Omaani leibasid spetsiaalse auk-ahjus tehti. Ostsime ka endale kaks värsket saia, a` 0,050 kohalikku raha ehk 20 senti kokku. Maitses soojana väga hää

Image

 

Image

Image

Homseks on meil taas mägede- ja autopäev plaanitud ja edasi kaheks ööks väikesesse oru põhjas olevasse mägikülla, kus taas internetti ei ole.

SOOVIME KÕIGILE MEIEGA MÕTETES KAASA  REISIVATELE BLOGILUGEJATELE HÄID JÕULE  JA TÄNAME, ET OLETE MEIE RÄNNAKUTE VASTU HUVI TUNDNUD!!!

Image

21
Dec
13

WAHIBA KÕRB

Kõrbesse jõudsime me kenasti. Hotellist autoga Al Wasili bensiinijaama ja sealt kõrbelaagri nelikveolise autoga edasi laagrini.

Laager koosneb kahekümnest palmilehtedest tehtud tüüpilisest beduiinihütist, kust õhk ja sääsed kenasti läbi käivad. Liigne palavus ei olnud probleemiks, sest praegu on siin ikkagi talv ja õhtul ja hommikul pigem veidi jahe.

Image

Kohe esimesel õhtul  (ka teisel) sõitsime kaugemale düünidesse päikeseloojangut vaatama (ca 17,30). Joviaalne beduiin näitas, mis ta oskas ja kihutas mööda liivaluiteid üles ja alla, sõitis luiteharjal ja kimas orus. Need turistid, kes olid oma autoga kõrbesse tulnud (tühjemaks lastud kummidega autod sõidavad laagriauto järel), said ka võimaluse ise talle järgneda ja trikid kaasa teha. Alguses jäädi pea alati poolel teel üles liivasse kinni, aga kui nõksud selged (täiskäigul ilma pidurdamata hooga üles) siis enam probleeme polnud.

Kõndida paljajalu soojas pehmes liivas ja vaadata, kuidas düünidele loojuva päikesega erinevad toonid ja varjud tekkivad, on  eriline elamus.

Image

Image

Tohutu avarus ja vaikus. Loojunud päikesekumas veel tassike lõkkes keedetud beduiinikohvi (kohvi maitsestatud kardemoniga) ja datleid ja siis tagasi laagrisse. Õhtul veel õhtusöök

Image

ja siis polegi pimedas palju muud teha, kui istuda ja vaadata tähistaevast ja tõusvat kuud ja siis üsna varakult magama….

….et järgmisel hommikul varakult tõusta. Äratuse eest hoolitsevad majakatustel toimetavad tuvid, kes veidi peale kuute, kui päike tõuseb, selleüle valjuhäälset ja lõputut rõõmu tunnevad. Mõnusa hommikusöögi ja pisukese niisama olemise

Image

Image

järel on kaamelid juba ootamas ja järgneb väike kaamelisõit kõrbes. Kaameli seljas istude oled ikka üsna kõrgel ja alguses on veidi kõhe, eriti luidetest alla minnes. Aga tasapisi kohaneme ja järgmisel hommikul sõitma minnes on juba mõnusam tunne.

Image

Image

Image

Pärast sõitu on nn ühel ööl laagris viibijate aeg täis ja beduiini sabas asutatakse ennast lahkuma. Meiega koos oli üldse veel 2 telgitäit inimesi ja keegi neist kaheks ööks ei jäänud. Nii olemegi äkki keset täielikku rahu ja vaikust. Kuigi meile pakuti selleks päevaks igasugust meelelahutust – päevamatk kaamelitega või džiibiga, sõit lähedaloleva wadi juurde ujuma jne – otsustasime meie lihtsalt kõrbesse rändama minna. Võtame kaas fotoka, binokli ja vett ning asume liikuma. Kuna Wahiba on düünidega kõrb, siis ronime pidevalt ikka üles ja alla ja jälle üles, et näha, mis selle järgmise luite taga on. Binokliga leiame eemalt kitsekarja koos karjusega keskpäeval puhkamas ja mõned kaamelid (kõigil omanik olemas) toitu otsimas, aga rohkem pole kedagi ega midagi, ainult kuum liiv ja imeilusad vaated. Kuigi liikusime üsna keskpäeval ja kuskil varju ei olnud, ei kannatanud me eriti liigse palavuse käes, kuna aegajalt puhus mõnus tuul. Nii me aina läksime ja läksime. Kuna kõrgemate luidete otsa ronides oli meie org ja üks teine laager kaugusest kenasti näha, ei pidanud me eriti muretsema, kuidas tagasiteed leida. Kokku rändasime me selles lõputus liivakastis ligi neli tundi ja nautisime tohutult seda täiesti ise keset loodust olemist.

Image

Image

Image

 

 

18
Dec
13

SUR

Pealinnast Muscatist sõitsime liinibussiga 250 km lõunapoole mereäärsesse linna Sur. Bussiühendus ei ole siin väga tihe, tavapärane on 1 buss hommikul ja teine lõunal. Aga kuna see on riiklik äri, siis toimivad asjad korralikult ja hind on pea olematu, 3 kohalikku raha ehk 6 eur üks ots. Linnani viis uus kiirtee, seega olime ca 2 tunniga kohal. Üldse on siin palju uusi kiirteid ja pidevalt ehitatakse juurde. Väga paljud teed on öösiti valgustatud

Sur on ca 70 000 elanikuga linn, kus peamisteks vaatamisväärsusteks kaks suurt wadi (suur jõesäng, mille põhjas saab kuival ajal sõita või jalutada), vanaaegsete laevade Dhow-de meisterdamine, rannale munema tulevate kilpkonnade vaatlus, naisteturg (sealt saab naisteriideid ja ehteid, mitte naisi osta : )

Image

Image

ja lihtsalt linn ise.

Image

Image

 

ImageImage

Kuigi tegu on mereäärse linnaga, ei ole siin mingeid rannarajatisi, on küll pikk ja suht korras promenaad, aga peale meie ei jalutanud seal keegi. Jääbki mulje, et mingil ajal on ehitatud promenaad ja mitu uhket mänguväljakut selle äärde,

ImageImage

aga tegelikkuses keegi neid eriti ei kasuta ja elatakse ikka nagu aastakümneid on elatud. Tegevus käib rohkem kohvipoodide ja mošeede ümber.

Image

ImageImage

 

Turism ei ole kindlasti oluline ja kuigi linnas on kümmekond hotelli, kohtasime meie mitmel päeval jalutades vaid paari turisti. Ka õhtul linnas turul või naisteturul jalutades ei paku keegi midagi müügiks, tahad – vaatad, soovid midagi – küsid, aga mingit Aasia tüüpi pakkumist ei ole üldse. Turist on siiski veel nii huvitav, et peatatakse auto, küsitakse kuidas Oman meeldib ja aidatakse väga meelsasti kui vähegi vaja. Elu kulgeb väärikalt, rahulikult ja laisalt. Kes riigitööl käivad, peavad rabama kella 13.30-ni, kes erasektoris töötavad, rabavad kella 16.00-ni. Kuidas täpselt riigitöö käib, nägime põgusalt postkontoris, kus nähtaval oli küll 5 meest leti ääres seismas (neist üks tegi midagi arvutis) ja üks istumas, aga  12 postmarki leida oli ikkagi väga keeruline ja lõpuks tõi soovitud koguse kohale ja arveldas ikkagi see ainus leti taga arvutiga töötav mees.

Ka vanade puulaevade ehitamise nn tehases kurtis kohalik asjade juhataja, et alates 70-ndatest, kui naftat leiti, ei taha omaanid enam eriti tööd teha. Laevugi ehitavad indialased. Üldse on siin väga palju indialasi ja igasugu muid vaeseid sissesõitnuid. Ja nn omaani toitu eriti kuskil ei ole, põhiliselt india, aasia, iraani ja liibanoni toidud. Midagi väga head või erilist polegi maitsnud, ainult hummus on igas söögikohas veidi erinev.

Puulaevadest veel, et kui vanasti olid sellised käsitsi valmistatud suured puulaevad tavalised meresõidualused, millega näiteks veeti ka musti orje Aafrikast, siis  meie nähtud kaks valmivat laeva olid tellitud hoopis Qatari rikaste perede poolt lõbusõidualusteks. Kuigi laevad valmistatakse endiselt tiikpuust ja on käsitsi tapitud, siis tegelikult on nad varustatud võimsa mootoriga ja kõige muuga, et  stiilselt ja kaasaegselt merel aega veeta .

Image

 

Image

Image

Wadi Shab-is veetsime me terve päeva. Selleks, et pääseda piki wadit jalutama, pidime me kõigepealt sõitma paadiga teisele kaldale.

Image

 

 

 

Edasi oli mitmekilomeetrine jalutuskäik vastavalt võimalusele kas mööda wadi põhja või mööda mäekuru kitsukesi radasidVahepeale jäid looduslikud nn basseinid, kus sai mõnusalt kristallselges vees ujuda.

Image

Wadi külgedel on iga maaharimiseks sobiv lapike ära kasutatud ja kohalikke beduiinide poolt on sinna väikesed aiakesed rajatud. Samas on ka nende tagasihoidlik elamine.

Image

Image

 

Rannale munema tulevate suurte merekilpkonnade vaatlus jäi viimaseks õhtuks. Kuna Omanil on väga pikk rannikuala, siis on siinsed rannad oluliseks kohaks merekilpkonnade elutsüklis. Moodustatud on mitmeid suuri looduskaitsealasid, kus siis ka turistidel kohaliku giidi juhtimisel on võimalik rannale tulnud kilpkonni jälgida. Selleks moodustatakse 25-st inimeset koosnevad grupid ja umbes kell 9 öösel suundutakse vaikses rivis ranna poole. Pärast 15 minutist matka läheb üks giid rannale tulnud kolpkonni otsima. Kõigepealt kaevab munema tulnud kilpkonn tagumiste loibadega ligi meetrise augu, siis muneb sinna ligi 100 golfipalli suurust muna ja siis hakkab esimeste loibadega auku liiva loopima. Vaadelda saab vaid juba munevat või pesa kinni katvat kilpkonna, sest siis nad ennast enam häirida ei lase. Randa tulev või pesa kaevav kilpkonn võib häirimise korral oma tegevuse pooleli jätta ja merre tagasi minna. Kuigi kilpkonnad käivad rannas munemas aastaringselt ja eriti palju on neid korraga munemas suvekuudel, siis võib ka juhtuda, et mõnel ööl ei tule rannale ühtegi kilpkonna. Meil siiski vedas ja saime vaadata nii munevat kilpkonna (valgete munade pessa kukkumine oli täiesti näha) kui ka esimeste loibadega liiva loopivat kilpkonna. See oli tõeliselt imeline looduselamus. Pildistada loomulikult ei tohtinud ja nii ei saa ma nähtut teiega visuaalselt jagada, aga kui kunagi kuskil selline võimalus avaneb, siis minge kindlasti ise vaatama.

Täna liigume me edasi ja läheme kaheks ööks kõrbesse. Elektrit ja internetti seal pole, aga kindlasti võib palju pilte teha. 

14
Dec
13

Muscat 2

 MUSCAT 2

Oleme nüüdseks Muscatist Sur`i liikunud, aga kõigepealt lõpetaksin siiski Muscatiga.

Oma viimastel päevadel seal külastasime kahte ilmselt Omani uhkeimat kaasaegset hoonet.

Sultan Qaboosi nimeline Suur Mošee on tegelikult väga uus ehitus. Soov kinkida oma tänulikele alamatele mošee, tekkis sultanil 1992 aastal.

Image

Ehitamist alustati 1995 ja aastal 2001 toimus mošee pidulik avamine. Kuna raha ilmselt kokku hoida polnud vaja, siis on kõik parim ja suurejoonelisim: tohutu käsitöövaip Iraanist

Image

 liivakivi ehitamiseks Indiast,

Image

marmor Itaalias

tImage

vitraažid Prantsusmaalt, tiikpuit lagedeks Birmast

Image

ja creme de la creme  on Swarovski kristallidest ja kuldplaatidest lühtrid Austriast

Image

 

Image

Pealühter on 14 m kõrge ja selle sees on trepp lampide vahetamisks. Pealühtris on 1122 lambipirni. Lisaks on veel 34 väiksemat (veidi) lühtrit. See kõik meenutab Puškini muinasjuttu Tsaar Saltaanist, kus kaupmehed räägivad imedest, mida laias maailmas näha saab… Peasaali mahub palvetama 6500 meest, naistesaali 750 ja välishoovi veel 8000npalvetajat

Mošee sisemist uhkust tasakaalustab väline valge ja rahulik arhitektuur. Samas on ka seal palju põnevat leida. Näiteks sammaskäikude orvad on grupeeritud piltidega, mis mõjutatud islami erinevate ajajärkude ja traditsioonide kunstist.

Image

Image

 

Kogu kompleks mõjus väga võimsalt ja suursuguselt.

Kuna sultan jäi ilmselt mošeega väga rahule, tellis ta samalt arhitektilt ka teise hoone – Kuningliku Ooperi Maja, mis valmis 2011 aastal. Kuigi meie Muscatis olemise päevadel toimus just üks ooperietendus (pole väga sage) ja kaalusime võimalust seda vaatama minna, siis loobusime sellest siiski, kuna riietumisetikett ooperiks on väga karm, eriti just meestele – kindlasti kingad ja ülikond. Nii otsustasimegi mitte koormata oma seljakotte ebavajalikke riietusesemetega ja piirduda Ooperimaja külastustuuriga.

Juba väljast on kogu kompleks tohutu ja väheke ebamaine, ehitatud roosaksvalkjast Omani kivist.Sees on taas marmorit ja Svarowski kive ja tiikpuud;

Image

 

Image

Image

aga ka Bonnis valmistatud orel,

Image

kus 4542 käsitsi kulla ja sinisega maalitud orelivilet; lava, mille osad liiguvad ja seinad kaovad; marmorpõrand, mis esimeste ridade kohal võib langeda alla, et teha balleti ja ooperietendusteks kohta orkestrile; spetsiaalsed heliisolatsiooni ja audiosüsteemid jne jne. Peafuajees on tohutukõrged graveeringutega aknad.

Image

Kontserte kuulama mahub 1055 inimest ja ooperit/balletti jälgima 839. Ooperimajaga koos on ka luxuspoodide turuke, peened restoranid, kohvikud, kunstigalerii jm.

Image

Image

Image

Selliseid imesid nägime meie laias maailmas….

11
Dec
13

Muscat

MUSCAT 11.12.2013 Taas talve eest põgenedes oleme me sel aastal Lähis-Idas, täpsemalt siis Omanis ja veelgi täpsemalt hetkel pealinnas Muscatis. Oleme oma reisi algust võtnud väga rahulikult jättes aega ajavahe ja oludega kohanemiseks. Pisuke ebakindlus edasise reisi suhtes tekkis Amsterdamis, kus KLM uuenenud süsteem meid kuidagi lennukisse ei tahtnud lasta. Õnneks olid sarnases seisus peale meie veel üks prantsuse ja üks belgia paar, muidu oleks vist küll tundunud, et meie uute Eesti passidega on midagi tõsiselt lahti. Kogu jama kestis ca tunni, lennuki väljalend hilines 40 minutit ja lennukisse lubati meid eriti kõrgete erilubade ja käsitsikirjutatud piletiga. Kahjuks ei mingit üleviimist esimesse klassi, et meie kannatusi kompenseerida. Omanis on kõik sujunud kenasti. Võrreldes Aasiaga on siin puhas, korras, toimiv ja sõbralik. Esimestel päevadel sõitsime taksoga randa ja lihtsalt olime, lugesime ja ujusime. Ega päeval rannas peale mõne väga üksiku turisti kedagi ei olegi. Elavnemine toimub üsna täpselt kella nelja paiku, kui meie alustame tagasijalutamist (pime alates viiest). Rannale ilmuvad kohalikud meessoost tervisejooksjad, kelledest hiljem moodustavad jalgpallivõistkonnad. Poole tunni jooksul on terve rannajoon kümnemeetriste vahedega täis improviseeritud jalgpalliväljakuid (kindlalt kümneid), kus siis erivanuses kohalikud hasartselt jalgpalli mängivad. Tundub VÄGA pop tegevus.Image Meie jalutuskäigud viivad meid mööda saatkondade rajoonist, mis alles jõudsalt kasvab ja laieneb. Üldse on igal pool palju ehitamist. Kõik majad on väga korras ja uhked ja linna igasse suunda viivad linnasisesed kiirteed. Riigi  tulud tulevad naftast, aga leidsime üles ka koha, kust inimesed oma igapäevasteks vajadusteks, näiteks uue lumivalge jeep`i ostmiseks, raha saavad. Selleks  on keset Muscati maja nimega Raha ja sealt saab igaüks kotiga võtmas käia, vist…Image

Täna alustasime turistitamist. Sõitsime taksoga Mutrahi ja nn vana Muscati piirkonda. Kõigepealt kalaturg. Müüjaid, ostjaid ja kalu oli tõesti erinevaid ja palju. Kohapeal oli võimalik lasta kala ka puhastada ja tükeldada.

IMG_1960IMG_1961IMG_1959IMG_1956

Läheduses oleval suurel turul müüakse kõike ülejäänut alates viirukist ja lõpetades hiigeluhkete ja  ilusate kuldehetega.

IMG_1967   IMG_1969

Nägime ise mitut puhku, kuidas teismeline tütar võimsa komplekti välja valis, proovis, ema või õde pildistas ja siis oli isa asi see ära osta… Edasi tegime umbes kaheksakilomeetrise jalutuskäigu sultani paleeni vanas Muscatis,  ühel pool mäed ja teisel meri.  Mõlemal pool autoteed on kenad kõnniteed ääristatud õitsvate (ainult tänu pidevale niisutmisele) lillede ja põõsastega, majad,  pargid ja skulptuurid  ja tegelikult peale mõne turisti ei ühtegi jalakäijat. tegelikult peale mõne turisti ei ühtegi jalakäijat.

IMG_1966 IMG_1973

Sultani palee annab aimu sellest, et vaenlasi tal eriti pole. Kogu kompleks mõjub rahulikult ja kaasaegselt ja loss ise on lõbus, värviline nukumaja.

IMG_1978   IMG_1979




Recent Comments

pomole on SAO PAULO 1
Sille on SAO PAULO 1
Kristi on SHARJAH
Sille on Muscat 2
Liilia Virves on Muscat

Categories

Advertisements