Archive for February, 2016

11
Feb
16

19 – 21 JAANUAR

SÕIT ZANZIBARILE ja ZANZIBARI linn

Zanzibarile sõidame kohaliku lennufirmaga.

Taas sajab vihma. Aga avatud ootepaviljonist vihmavarju all paarikaupa lennukile suundumine on elamus omaette ja kuidagi mõnusalt kodune.

DSC00287

Zanzibar on Tansaanias teatavat autonoomiat omav saar pealinnaga Zanzibar. Esimesed kolm ööd veedamegi pealinnas ja täpsemalt kohalikus vanalinnas ehk Stone town-is. Jalutame ja võtame veidi päikest või värket õhku, kui ilm lubab. Külastame öist toiduturgu, mis küll huvitav vaadata, aga tegelikult põhiliselt turistidele mõeldud ja selle tõttu üsna kallis.

DSC00306

Kogu meie poolt valitud toit soojendatakse grillil veelkord ja erilist maitseelamust kahjuks ei saa.

DSC00307

Maitseme ära leivapuu vilja ja manjoki juure – mõlemad sarnased kartulile. Kõige rohkem meeldib meile hoopis suhkruroo/laimi/ingveri jook, mis on mõnusalt külm ja värskendav.

Zanzibar erineb mandri Tansaaniast üksjagu: rohkem islamiuskne, veidi räpasem ja tuntava minnalaskmismeeleoluga. Ükski nähtud uhketest koloniaalehitistest ei ole korda tehtud ja kui see ongi turistidele vaatamiseks avatud, siis arengupotensiaali on tohutult.

Jalutame kohalikule suurele turule, et puuvilju osta.

DSC00292

Turud on alati põnevad ja igas riigis isemoodi. Siinne üllatus oli palmilehtedest korvides elusad kanad toiduks – pole sulelisei selliselt eksponeerituna kuskil mujal näinud.

DSC00293

DSC00294

Meeldib aga, et enamus ostusid antakse kaasa suures paberümbrikus ja kilekotimajandus ei ole nii valdav, kui paljudes teistes riikides.

Vaatame ära kohaliku inglaste poolt rajatud kiriku

DSC00326

ja selle juures paikneva endise neegrituru koopad ja mälestusmärgi. Meie geneetiline kood mingit hirmsat süütunnet kõige tehtu eest endas ei kanna ja nii ei ole me eriti põhjalikud orjandusajalooga tutvuma.

Reinu kindel soov ja huvi on snorgeldamine. Nii oleme me ette ja kohapeal püüdnud leida infot parimate snorgeldamise võimaluste kohta. Kõikide inimeste ja netilehekülgede soovitused on võtta paadimehega paat ja minna ca 1 km kaugusele korallrihvide juurde. Lõpuks otsustabki Rein seda nõuannet järgida ja lepib endale päeva kokku. Pool päeva pisikeses paadis tuulega loksumine ei ole aga kindlasti minu ettekujutus mõnusast tegevusest ja nii otsustan samaks päevaks endale hoopis kokanduskursuse võtta. Olen seda ikka aeg-ajalt teinud ja alati on see meeldiv elamus olnud, nii ka seekord.

Taas, nagu Ubuduski, olen ma ootamatult ainus huviline ja vahendaja kaudu kokku lepitud koht on meie enda hotell. Sellisel (planeerimatul) korraldusel on kaks plussi. Esiteks saan valida, mida valmistada tahan ja teiseks ei pea ma kogu tehtud toitu üksi ära sööma, vaid võin seda Reinuga jagada. Nii saame seegi kord mõlemad kõhu kõvasti täis ja toidu valmistamise õppimine oleks nagu täiesti tasuta lisavõimalus.

Tean väga täpselt, mida valmistada tahaksin ja kokk ja köögi korraldaja lepivad minu sooviga väljapakutud riisitoidu asemel rohelise banaani hautist valmistada. Olen seda saafari ajal ühes ööbimiskohas tellinud ja kuna maitseelamus oli väga positiivne, tahaksingi õppida seda toitu ka ise valmistama. Kursus algab sellega, et jalutame koos koka ja köögiosa juhatajaga turule,

DSC00308

et vajalikud toiduained varuda. Miks just koos kahe inimesega, ei oska arvata. Kas miskitel turvakaalutlustel või hoopis kotitassimise eesmärgil – ei tea. Igatahes on turul taas põnev ja ka oluliselt turvalisem kõike pildistada.

DSC00309

Pean taas tõdema, et ka toiduained (nagu muugi Aafrikas st Tansaanias) ei ole eriti odavad. Võib-olla ei peagi, aga Aasias ja Araabias oleme harjunud, et kohapealsed asjad on meie jaoks väga hea hinnaga.

Kõik vajalik olemas, jalutame rahulikult hotelli tagasi. Saan teel küsida mitmeid asju, muuhulgas ka seda, et kas ostetud rohelised banaanid, millest hakkame hautist valmistama, on samad, mida kollasena valminult sööme. Vastus on JAA, ja seega saan seda toitu ka Eestis teha. Köögis lisanduvad meile veel kaks inimest, (pea)kokk st eriti osav meesterahvas ja köögiabiline, kes nõusid peseb ja mõningaid asju hakib/riivib. Köögiosa juhataja läheb muid tähtsaid asju tgema. Nii kokkamegi me köögis neljakesi.

DSC00318

DSC00323

Värske kookose riivimise spetsiaalsel riivtoolil (ühes tükis köögiriist, mis tänu enda raskusele ei nõua riivi hoidmise vaeva !!!) võtan meelsasti üle,

DSC00317

DSC00321

puhastan ka banaane ja teen muud vajalikku. Menüüs on rohelise banaani hautis kookoshelveste, kala ja tomatiga; värsked chabatid; kalasupp ja terav juurviljahautis chabatide peale. Loodan, et teil hakkas suu vett jooksma.

Minule kogu see üritus meeldis ja õhtul koos Reinuga (kes oma loksumisest küll üsna kustunud) ka maitses.

DSC00328

DSC00329

Reinu elamused snorgeldamissõidust olid päris eluohtlikud (tugev tuul, vihm, kipakas paat, suured lained, kehv nähtavus jms) ja olen rahul, et ise sellega kaasa ei läinud.

Kivilinna tänavad on kuidagi eriliselt käänulised ja nii jõuame me sageli taas ja taas samasse kohta. Vaatame ära nii paleemuuseumi, vana fordi kui ka nn Imede Maja (House of Wonders), mille imed ilmselt kahjuks laguneva maja sisemusse jäävad.

DSC00289

DSC00296

DSC00298

DSC00300

Näeme ka paljusid väikesi koole, kus tunnid parasjagu käivad või õpilased juba kodupoole jalutavad. Zanzibaril on koolitüdrukud alati valgete pearättidega.. Vormis on kõik kooliõpilased niigi

DSC00324

DSC00325

DSC00299

Huvitav elamus on kohaliku muusika – taarabi – kontsert, mis toimub Dhow (mäletate ehk Omani blogist neid puupaate, mida ka Zanzibaril valmistatakse) Riikide Muusikaakadeemia saalis. Kontsert on huvitav ja professionaalne ja väike saal on inimesi täis. Akadeemiat juhib eurooplane ja temalt kuulsime, et Orientfestival on neid ka Eestisse kutsunud. Soovitan!!!

22 – 25 JAANUAR

KIZIMKAZI

Zanzibari linnast sõidame taksoga edasi veidike rahulikumasse saareossa ja täpsemalt väikesesse kalurikülla Kizimkazisse. Sealne suurem tõmbetegevus on metsikute?! delfiinide vaatamine ja nendega koos ujumine. Ja väidetavalt ka snorgeldamine. Samuti kohalike poolt valmistatud mereandide õhtusöögid rannal.

Koht, kus ööbime, on absoluutselt erilise atmosfääriga.

DSC00338

DSC00348

Väga kena majakeste kompleks otse rannal, basseiniala ja ilusate puude/põõsastega aga täielikult isetoimiv: personali eriti ei märka, külastajaid peaaegu ei ole ja samas saab lõpuks ikka kõik korda ja ka söögiajad toimvad kenasti. Alustuseks ei ole kohalejõudes just kerge leida kedagi, kes meiega tegeleks. Järgmiseks on meie merevaatega majake ilma veeta ja viimasel päeval jälle liigse veega, mis ärgates toapõrandat katab (katkine WC paak) ja asendustuba taas veeta 🙂  Aga üldmulje on tõsiselt sõbralik ja rahulik ning pingevaba.

DSC00341

DSC00340

DSC00343

Kaks korda päevas toimub suur tõus/mõõn. Hommikuse mõõna ajal teeme mööda merepõhja pikki jalutuskäike. Sama teevad ka kohalikud. Aga kui meie imetleme kuivale jäänud mereelu, siis nemad tegelevad mitut sorti korilusega (mererohi, miskid karbid, kalad).

DSC00346

DSC00354

Kõikjal on meresiilid,

DSC00353

palju väikesi erinavat värvi koralle,

DSC00356

DSC00351

pisikesi kalu ja meritähti. Väga mõnus. Lõunaks on tõust vee taas randa toonud ja siis käime kohe hotelli ees ujumas. Vesi on väga soe. Pärastlõunal teeme külas väikese jalutuskäigu ja ostame puuvilju.

Üheks õhtuks lepime kokku õhtusöögi rannal. Päeval tellime (ei maksnud) toidud ära ja õhtul jalutame kokkulepitud ajal kohale. Kuskil midagi eelnevalt kirjeldatust ei paista ja pärast mõnekümne minutilist ootamist läheme asja uurima. Korraldaja ja vist ka kokk on täiesti pilves ja ei oska küll aimata, millal lubatud toidud meieni jõuavad. Mitmed turistid igatahes ootavad kannatlikult edasi, aga meie lahkume oma hotelli õhtust sööma ja terrassilt päikeseloojangut nautima.

DSC00358

Uuesti sama üritust korrata ei soovi.

Viimaseks hommikuks lepime kokku delfiinivaatluse. Igal hommikul olen verandalt näinud kümneid paate turistidega merelt tulemas.

DSC00337

Sedapuhku siis oleme ka ise ca 6 paiku minejate seas. Rein plaanib samuti võimalusel snorgeldada või vähemalt delfiinidega ujuma minna. Kokkuvõtteks pean kahjuks ütlema, et tegemist on vägagi ebameeldiva atraktsiooniga. Ligi 15 mootorpaati kihutab oma turistilastiga oletatava hommikuse delfiinide liikumissuuna poole. Varsti avastabki esimene paadimees delfiinid ja siis läheb lahti….. Niikui keegi veealt pinnale tõusvaid delfiine märkab, kihutavad kõik paadid kohale. Enamus turiste hüppab nagu massipsühhoosist tabatult delfiinide suunas vette, ja delfiinid kaovad teadmata suunas vee alla. Ja nii korduvalt. Meie psühhoosile ei allu ja naudime kõige enam hetki, kui delfiinid ootamatult kuskil kõrval ja mitteeeldatud suunast veepinnale kerkivad ja mõnda aega rahulikult edasi ujuvad. Aga siis kordub kõik. Mina arvan küll, et selline tegevus võiks keelatud olla ja lubatud ainult delfiinide eemalt vaatamine.

Päeval naudime veel varju all päikest ja ujume ja siis tulebki meie takso meile taas järele. Järgmiste tundide jooksul toimub hüpe/lend tagasi kahekümne esimesse sajandisse ehk Dubaisse. Sellest ma aga eraldi ei kirjuta (vt eelmine reis J). Tegelesime (edukalt) põhiliselt Reinu garderoobi uuendamisega.

Rahuliku eluga ja Tansaania elamustega jäime me väga rahule. Safaarit soovitan kindlasti, kes vähegi seda mõtet on mõlgutanud. Zanzibari võib ka plaanidest välja jätta kui on väga kiire.

Tänan taas lugemast ja ilusat ahviaastat kõigile!

DSC00370

 

 

DSC00376

Advertisements
09
Feb
16

AAFRIKA

Plaanisisin meie Aafrika seiklusest tublisti blogida, aga esimene nädal oli väga kiire ja üsna internetivaba.

Nüüd lõpuks siin Zanzibaril puhates otsustasin tasapisi algust teha.

11.JAANUAR

SAABUMINE

Hommikul vara maandub meie Condor Airi sakslasi täis lennuk Kilimanjaro lennuväljale.

DSC00001

Ostame lennuväljalt viisa (50USD) ja istume meile hotelli poolt järele saadetud taksosse (50 USD), mis viib meid Arušha linna, kust enamus safaarisid alguse saab.

Safaari kompanii otsimine internetist on üsna omapärane loterii ja määravaks saab eelnev tagasiside ja hinnaklass (erinevused lõpphinnas on kordades). Meie valime African Wildcats Ltd. ja oleme oma valikuga tagantjärele väga rahul.

Esimene päev on meil plaanitud kohanemiseks ja pikast poolikute öödega reisist välja puhkamiseks. Teeme ka väikese jalutuskäigu linnakesse, kus kokku elab 1,3 miljonit elanikku.

Esimene mulje on sõbralik ja üllatavalt puhas. Sageli püütakse meiega juttu teha ja mitte päris igakord millegi müümise eesmärgil. Tervitust JAMBO hakkame me nüüd pidevalt kuulma nagu ka teretulemast KARIBU. Kolmas ülilevinud käibeväljend on HAKUNA MATATA ehk pole probleemi. See siis pisuke sissejuhatus suhhaiili keelde

12. JAANUAR

SAFARI ALAKU – TARANGIRE

Hommikul on asjad pakitud, safaariks mittevajalik hotelli hoiule jäetud ja kohtume oma autojuhi-giidi DIXONIGA, kellest saab meie lapsehoidja ja Aafrika looduse selgitaja seitsmeks päevaks.

Edasi sõidame turu juurde, kus meie reisi isiklik kokk RASHID on kokku ostnud kogu reisil vajamineva toidumoona. Rashid on väga suur mees ja etteruttavalt ka väga hea kokk.

Asjad koos ja autosse pakitud alustame oma sõitu esimesse rahvusparki Tarangiresse.

Sõit kestab mitu tundi ja autoaknast näeme kohalikku elu: inimesed kõnnivad rahulikul sammul kuskilt kuhugi, istuvad ja ootavad midagi, suhtlevad grupiti, karjatavad loomi, pesevad pesu või lapsi, müüvad midagi, söövad või peavad koosolekut.

Kuna sõidame läbi maasaide maa, siis eriti palju näeme kõikjal just nende toimetamist. Maasaid on Tansaania tuntuim hõim, kelle pikk kogu ja sirge hoiak punase- ja sinseruudulistes rahvariietes nad kogu maastikul väga äratuntavaks ja kergelt eristuvaks muudavad. Nad on karjakasvatajad ja nii näemegi pidevalt suuri lamba, kitse ja lehmakarju teeääres rohtu otsimas ja maasai noori neid ohjamas. Maasaidel on Tansaanias mitmeid eriõigusi. Üks neist on elada ja karjatada oma loomi Serengeti piirnevatel nn konservatsiooni aladel ja teine, et maasai mehel võib olla nii mitu naist, kui ta jaksab ülal pidada. Ja mitu naist on vägagi tavapärane. Hiljem näitab Dixon meile küla, kus elab üks maasai oma 50 naise ja ligi 100 lapsega. Kuna lapsi on nii palju, siis on neil ka oma kool. Üldiselt maasaide lapsed koolist ei hooli ja ega neil seda nn raamatutarkust väga millekski vaja ka pole. Elu on toiminud ja toimib selletagi. Ka riikliku arstiabi nad ei tunnista ja kasutavad targasti seda, mida rikkalik loodus neile pakub.

DSC00193

DSC00095

Lõpuks jõuame Tarangire rahvuspargi sissepääsu juurde. Dixon läheb pabereid vormistama ja meie vaatame veidi ringi. Rahvusparkides on kord kindlalt majas: kõik, mis sisse tuuakse, tuleb ka välja viia st ei mingit prügi kuskil; loomi ei toideta; niisama ringi ei jalutata ja ööbimiskohtades peab tagasi olema kindlaks ajaks.

Paberid korras sisneme loodusparki, kus esimeseks sihtkohaks autojuhi poolt meile ööbimiseks valitud telklaager. Teeääres näeme esimesi elevante toimetamas ja see on ootamatult võimas emotsioon, näha tõesti selliseid loomi oma loomulikus keskkonnas.

DSC00013

Laagris pannakse meile kiiresti üles maasai ruudulise linaga kaetud lauake ja antakse lõunakarbid kaasavõetud toiduga.

DSC00082

Söök söödud, jääb kokk meie telke üles panema ja meie siirdume esimesele ringsõidule.

Jeebi katus kinnitatakse üles ja loomade otsimine võib alata. Ega see esialgu nii lihtne polegi, loodus on lopsakas, puid-põõsaid palju ja rohi kõrge. Eriti rohkelt on just selles piirkonnas ülisuuri baobaabe, mille vastu elevantidel ennast sügada meeldib, aga ka okkalisi akaatsiaid, kaktusetaolisi puid

DSC00068

ja nn vorstipuid.

DSC00018

Näeme impalaid   (kitselised)

DSC00012

meie metssea sugulast põõsassiga

DSC00016

ja tasapisi aina rohkem ja suuremaid elevantide gruppe, kes oma ööbimispaiga poole liiguvad.

DSC00051

Mingil hetkel on meie ümber kindlasti sadu elevante. Lisaks näeme veel kaelkirjakuid

DSC00060

DSC00164

ahve ja tohutu palju erinevaid linde alates raisakotkastest

DSC00050

ja lõpetades meie koduste toonekurgedega.

DSC00041

Pidevalt ringi tiirutades möödub aeg ülikiiresti ja kuna pimedaks (väljas valge umbes seitsmest seitsmeni) peame tagasi olema, alustame koduteed. Üsna meie laagri lähedal võtab oma õhtueinet suur kaelkirjakute kari ja jälgime veel binoklitega nende toimetamist ja kaunist päikeseloojangut.

DSC00206

Laagris on Rashid meile toidu valmis teinud ja pärast väikest värskendust istume lauda. Kõigepealt supp (alati erinevad püreesupid-aga väga head), siis juurvili, chipsid e friikad, liha ja salat ja magustoiduks erinevad puuviljad. Söömaajad on alati väga rikkalikud, aga lõpuks saab pea kõik otsa. Meiega koos sööb alati Dixon. Rashid ise sööb ilmselt juba toitu valmistades. Igas laagripaigas on kokkadele eraldi suur katusealune, kus kõik kokad (alati meessoost) siis oma grupile kokkavad ja juttu räägivad (retseptide vahetamise kohta ei tea 🙂

Peale meie on selles laagris veel vaid paar telki ja pärast õhtusööki sätimegi magama, et hommikul taas vara tõusta.

  1. JAANUAR

TARANGIRE ja MTO WA MBU küla

Hommikul ärkame kell 6, et kiiresti kohvi juua ja siis varahommikusele ringsõidule minna.

Loodus on hommikul hoopis teist tooni, mahe ja kastemärg ja tükati müstiline.

DSC00048

Tasapisi tõuseb päike. Paavianite kari istub alles öistes positsioonides puuokstel: ikka valvurid all ja ülal ja lapsed keskel. Lõputult hämmastav on, et loomad ennast autodest ja inimestest peaaegu üldse häirida ei lase. Veidi pelglikumad on kaelkirjakud ja väga lähedale ei tule ka impalad ja gasellid. Samas binoklitega vaatlemisel on enamik linde ja loomi siiski nagu käeulatuses.

Elevantide elukorralduse jälgimiseks binokleid vaja pole. Näeme neid grupiti mudatiigis ennast mudaga katmas,

DSC00168

lehti ja rohtu söömas, sügamas ja kui meie auto ootamatult nurgatagant välja ilmub, siis ka hoiatavalt märku andmas, et siin olen mina peremees.

DSC00149

Dixon seletab, et sellise olukorras tuleb näidata, et ka meie oleme tugevad st mitte seisma jääda või taganeda, vaid gaasi anda, et mootor urhataks ja annaks signaali, et me ei karda. Nii mõnigi elevant raputab ähvardavalt meie suunas lonti ja kaob siis aeglaselt põõsasse. Ühe häiritu tugev kõlaga trompetisoolo vallandub täpselt Reinu kõrva juures, kui ta pea aknast välja pistab, et põõsasse kaduvat elevanti veelkord vaadata.

DSC00073

Samal hommikul kogeme me korduvalt kui palju erinevaid loomaliike võib ühel hetkel korraga nn kaadris olla. Näiteks impalakari rahulikult rohtu söömas, põõsassead nende vahel

eemal kaks šaaklit potensiaalset toitu jälgimas

DSC00065

ja ees mangused oma ex-termiidipesa aukudest välja vahtimas.

DSC00066

Ja linnud muidugi.

Lõunaks naaseme laagripaika, kus korralik brunch meid juba ootab. Sööme ja siis laager kokku, et järgmisse kohta edasi sõita.

Selleks Mto wa Mbu küla, mis asub meie järgmise rahvuspargi servas ja kus paikneb meie öömaja kaheks järgnevaks ööks. Sedapuhku mitte telk vaid nn lodge st väikesed majakesed, kus kõik mugavused vähemalt teoreetiliselt (päriselt vett ainult tilgub ja valgust pole pea üldse, aga võtame rahulikult – hakuna matataJ )

Teel olles teeme peatuse ühe maasai küla juures, kus meid oodatakse. Kiiresti rivistuvad üles kümmekond meest

DSC00101

DSC00102

ja umbes samapalju naisi,

DSC00098

et meile tervituslaul laulda ja seejärel esitada traditsiooniline hüppetants.

DSC00105.JPG

Etendus on huvitav ja Reinu hinnangul ka muusikaliselt eriline. Kuna selle eest on ette tasutud, siis võime pildistada, palju soovime. Nii jäädvustan muu hulgas ka taaskasutuse Tansaania moodi st vanadest autorehvidest tehtud jalanõud. Olen neid juba enne nii jalas kui ka müügil näinud, aga kuna minu jaoks on inimeste lähedalt pildistamine ebamugav, siis praegu kasutan head juhust ka jalanõude pildistamiseks.

DSC00113

DSC00123

Peale laule viiakse meid külaga tutvuma.

DSC00095

DSC00253

Külake on alati torkivatest põõsastest ringikujulise valliga ümritsetud hüttide kogum. Ka hütid on ringikujulised ja koosnevad nn kahest ruumist, kus põrandal loomanahad magamiseks ja ees tulease toidu valmistamiseks.

Midagi muud seal eriti polegi. Meile näidatakse ka, kuidas maasid puuoksa hõõrumisega tuld teevad ja kus külalapsed (esitavad mulle A,B,C laulu inglise keeles) väidetavalt õpivad

DSC00132

(toetus oleks soovitav !!!) ja siis suveniiri leti tuur. Vaatame kõik kohusetundlikult üle ja ostame ühe väikese asja ebaloomulikult kalli hinnaga (olgu see soovitud toetus 🙂 ja siis lahkume.

DSC00112

DSC00111

DSC00194

DSC00114

DSC00115

DSC00131

Varsti jõuamegi oma ööbimispaika. Puhkame veidi ja enne hämarat jalutame küla/linna vaatama. See on tavapärane majade-poodide jada peatänava ääres. Veidi räpane, aga toimekas ja rõõmsameelne. Vaatame ka veidi peatänavast sissepoole, kus toimub kohalik jalgpallimatš ja kõrval suur külakoosolek. Neid näeme sageli ja ikka nii, et mehed ühel pool ja naised teisel pool,kõik kensti riides. Hämardudes jalutame tagasi kaasas punt punaseid banaane õhtuks. Üldiselt soovitatakse meil kõikjal jalutama minnes mitte kotte ja kaamerat kaasa võtta ja enne pimedat tagasi olla. Püüame seda järgida.

DSC00274

DSC00276

DSC00282

14 JAANUAR

MANJARA JÄRV

Sööme varakult hommikust, võtame kaasa lõunakarbi ja alustame sõitu Manjara järve ümbruse rahvusparki. Tegemist on üle 200 km2 suuruse leeliselise madala järvega, mida ümbritsevad suured metsiku viigi, akaaatsia ja mahagonisalud. Loodus on taas väga lopskas. Kõigepealt suundume jõehobuste tiigi poole järve servas.

DSC00141

Näeme neid väga kaugelt mudas lebamas. Kuna nad on päikese suhtes väga tundlikud, siis ka edaspidi näeme põhiliselt nende selgade kuhilaid kuskil varjulises mudases veekogus, õnneks hiljem ka lähemalt. Märkame esimest piisonit,

DSC00145

keda kohalikud peavad Aafrika kõige ohtlikumaks loomaks – ta on väga suur ja ärritudes ka kiire ja üliohtlik. Hiljem näeme veel suuri piisonite karju nii Manjara ümbruses kui ka Serengetis.

Manjara järve ümbrus on tõeline lindude paradiis. Minule meeldib kõige enam üks must lind, kes mudalombis kalu otsib (nime ei mäleta-püüan uurida –selgus, et haigru sugulane). Hetkega muudab ta ennast vihmavarjulaadseks mustaks telgiks, et enda varjus paremini toitu leida. Nende vees jalutamist ja hetkega muutumist on väga vahva jälgida ja neist saavad ühed minu lemmiklinnud Aafrikas.

DSC00146

Põnevad on ka ühed väikesed kollased linnud, kelle sibulakujulised pesad kümnete kaupa veelähedaste akaatsiate otsas ripuvad.

DSC00245

Samuti tuhanded flamingod järves seismas ja toitu otsimas. Ja väga sageli näeme erinevaid kotkaid kõrgete puude otsas: alates kaunist valge peaga kalakotkast kuni uhke punase nokaga kotkani.

DSC00139

DSC00170

DSC00169

DSC00243

Teepeal jalutavad ilusad täpilised aga lapiku kandilise kehaga kana sugulased. Pean kurvastusega nentima, et lindude nimede meeldejätmises olen ma olnud väga kehva ja kahjuks ei kirjutanud neid ka kohe üles.

Manjara ümbruses õnnestub meil esimest korda ka lõvi näha.

DSC00172

Alguses kaks emalõvi kaugel puul lebamas, siis lõviema pojaga ja lõpuks jälgime kaua ja rahulikult seitsmest lõvist koosneva grupi puhkamist ja toimetamist üsna tee kõrval oleva künka ümber.

DSC00176

DSC00177

DSC00181

DSC00182

See on tõesti väga eriline emotsioon neid majesteetlike looduse kuningaid nende omas keskkonnas väga lähedalt jälgida. Kuigi üldiselt on nad päeval üsna passiivsed ja eriti ennast millestki häirida ei lase.

Tiirutame järve ümruses terve päeva.Vahepeal sööme kaasavõetud lõuna ja siis jtäkame ringsõitu. Näeme suuri sebrade ja gnuude karju,

DSC00157

DSC00152

DSC00161

impalaid ja muid kitselisi, elevante

DSC00148

ja kaelkirjakuid.

DSC00162

Loomad oma loomulikus ümbruses pakuvad meile pidevalt uusi ja huvitavaid stseene ja nii möödub päev taas väga kiiresti. Õhtuks pöördume tagasi samasse ööbimiskohta.

15 ja 16 JAANUAR

SÕIT SERENGETTI ja SEALSED EMOTSIOONID

Serengetis ööbime taas telkides. Sedapuhku on ööbimisala oluliselt suurem ja kohal on lisaks meile grupid Ungarist ja USA-st ning veel mõned kahekesi reisijad.

DSC00239

Teel Serengeti sõidame läbi ka järgmisest rahvuspargist – Ngorongoro kraatri äärest.

DSC00185

Pärast lühikest peatust vaate imetlemiseks, liigume edasi pargi sissepääsu poole. Parkidesse sisenemine on alati aega nõudev paberite vormistamine, millega tegeleb meie autojuht. Oluline on rihtida enda plaanidega sobivat kellaaega, kuna alati kehtib nn 24 tunni reegel, st ühel päeval näiteks 15.00 pargi teritooriumile sisse ja siis järgmisel päeval samal ajal välja.

Erinevalt eelmistest rahvusparkidest on Serengeti põhiliselt lame ja rohune tasandik.

DSC00214

Teel näeme massilist sebrade ja gnuude migratsiooni. Need loomad liiguvad alati koos, kuna sebrad on head rajaleidjad ja gnuud tundlikud läheneva vihma suhtes, et leida võimalikult rikkalikku toitu. Ja tõesti, meid ümbritsevad tuhanded loomad, kes ümberringi rahulikult rohtu söövad, sageli ootamatult meie ees karjakaupa teed ületades.

DSC00196

DSC00195

Serengetis on äsja kõvasti vihma sadanud ja teed on kohati läbipääsmatud. Mõnes oletatavas sillakohas arvab autojuht, et vist ikka pääseks läbi, aga meie lööme põnnama, sest teed ei paista ja vool on kiire.

DSC00244

DSC00224

Vihmaperioodi tõttu on rohi väga kõrge ja loomade leidmine ei ole lihtne. Sõidame erinevates suundades ja kuna autojuhtidel on kombeks teel peatuda ja omavahel infot vahetada, on võimalik siiski korduvalt puu otsas puhkavaid lõvisisd ja ühte leopardi näha.

DSC00229

DSC00226

Kõige huvitavam leid on märja rohu tõttu otse teel paarituvad lõvid. Mingil hetkel jälgib seda tegevust ca 10 autotäit safaaritajaid. Lõvide paaritumine on mitu päeva kestev umbes 10-20 minutiliste vaheaegadega toimuv väga kiire tegevus. Nii ongi meil rahulikult aega vaadata, kuidas lõvid puhkavad, siis emane isasele vaikselt läheneb ja siis möirete saatel kiiresti paaritutakse. Ja autod ega inimesed ei häiri neid sugugi.

DSC00218

DSC00221

DSC00217

DSC00220

Mina ise olin väga uhke enda poolt leitud serval kassi üle – kõigepealt märkasin rohus kõrvapaari (polnudki oksad või küngas või miski muu asi : ) ja siis autot peatades ka kahte servalkassi põgenemas.

DSC00223

Näeme veel mitmeid jõehobude kolooniaid erinevates kohtades ja kuuleme nende häälitsemist

DSC00225

DSC00236

DSC00234

ning kaugemal kividel lebab ka krokodill.

DSC00237

Palju on kaelkirjakuid,

DSC00046

piisoneid,

DSC00209

DSC00208

elevante, erinevaid kitselisi ja taas linde: marabud,

DSC00205

DSC00204

erinevad kotkad ja väikelinnud.

DSC00076

DSC00053

DSC00136

DSC00069

Ka laagripaigas on võimalik loomi näha. Eelkõige õhtul toiduotsingule tulevaid hüääne. Telkide vahel prügikaste õnneks ei ole, aga kokkade toimetamispaiga juures küll. Seal näebki hüääne õhtul päris lähedalt. Hommikul pesema minnes näen veel šaakaleid luusimas. Ja muidugi mangustide küngas otse meie telgi kõrval.

Kaks päeva Serengetis mööduvad kiiresti. Hommikul ja pärastlõunal otsime erinevatest pargiosadest loomi ja kohti, kus rohkem kui kaks autot koos (kindlasti midagi põnevat leitud). Söögiaegadel naudime Rashidi valmistatud maitsvaid toite. Ühel ööl sajab kõvasti vihma, aga õnneks on telk tugev ja vihmakindel ja mingeid ebamugavusi sellest ei tulene.

17 JAANUAR minu venna sünnipäev 🙂

LAHKUME SERENGETIST ja LIIGUME NGORONGOROSSE

Veel viimane hommikune ringsõit ja viimane oma koka toitude nautimine.

Ja algabki sõit järgmisesse rahvusparki Ngorongorosse. Taas näeme sebrade ja gnuude migratsiooni st tohutusuuri loomakarju mõlemal pool teed. See on ikka väga muljetavaldav.

Kaugemal näeme hüääne toitu luuramas.

DSC00264

Päris tee kõrval sööb oma kinnipüütud (maasaide)kitsetalle üks vägagi suur kotkas.

DSC00251

Ja lõpuks osaleme kaelkirjakupoja päästmise aktsioonis. Nimelt seisab üsna tee lähedal üks kaelkirjak, kelle jalgadevahel varjuvat poega üritab rünnata maasaide koerakari. Kuna kaelkirjak on Tansaania rahvusloom, võtab meie kokk seda situatsiooni vägagi isiklikult. Ta haarab autost suure matšeete-taolise noa ja tormab koeri ära ajama. Koos koertega liigub aga edasi ka kaelkirjak ja nii sõidab meie auto teelt tühermaale, et koertel tee ära lõigata. Mõned koerad lahkuvad, aga üldiselt liigub kogu seltskond teisele poole teed – meie autoga kannul. Kogu see päästeaktsioon kestab ligi pool tundi ja lõpeb õnnelikult. Koerad on minema aetud, kaelkirjakulaps päästetud ja meie adrenaliin päris kõrgel.

Õhtul jõuame oma viimasesse ööbimiskohta, milleks on itaallaste poolt juhitud väga mugav ja maitsekas Rhino lodge. Nimetan selle siinkohal ära just sellepärast, et see on tõesti koht, kus on mõnus olla ja võiks ka pikemalt lihtsalt puhata.

18 JAANUAR

NGORONGORO KRAATER–VIIMANE PÄEV

Ilmag meil täna ei vea. Juba sõitu alustades sajab tugevat vihma. Kraatrisse jõudes on vahepeal ka veidi vihmavaba aega ja siis algab taas tugev vihm.

Sõidame kraatris ringi. Näeme flamingosid, väga vettinud jaanalinde,

DSC00263

DSC00262

ilusaid kroonkurgi (aitäh Tiiule, kes nime täpsustas).

DSC00261

Ja ikka lõvisid, sedapuhku vähemalt kaheksakesi kõrgemal künkal puhkamas. Ja veel on palju Thompson gaselle ja impalaid ja sebrasid ja jõehobuseid. Ja lõpuks märkame ka kolme ninasarvikut eemal toimetamas. Ninasarvikud on ühed pelglikumad loomad ja neid väga lähedalt tavaliselt näha ei õnnestugi.

DSC00258

Vihma tõttu liigume kinnise katusega ja nii jääb see rahvuspark emotsioonide mõttes kõige nõrgemaks.

Pärastlõunal alustame pikka tagsiteed Arušha suunas.

Mulle meeldib autoaknast ümbrust ja elu jälgida. Meelsasti teeksin kiirpeatusi, et pildistada inimesi nende toimetuste juures, huvitavaid situatsioone ja muud põnevat, aga selleks pole eriti aega. Siiski palume peatuse teha, kui märkame teeääres toimuvat maasaide laata. See on iganädalane üritus, kus kaubaks on kõik, mis kasvab või on eluks vajalik. Dixon seletab, et sageli kaupu ei müüda, vaid vahetatakse. Igatahes on pilt põnev ja värvikirev ja Rashidi valvsa pilgu all teeme Reinuga ka väikese jalutuskäigu laadaliste vahel. Midagi me kaasa ei võta ja nii meid ka eriti ei tülitata. Igaüks tegeleb oma asjadega.

DSC00284

DSC00285

DSC00286

Õhtuks jõuame tgasi oma hotelli, kust seitsme päeva eest lahkusime. Oleme veidi väsinud, aga väga rahul ja soovitame kõigile, kel selline saafari mõttes on, oma plaan julgesti teoks teha. Asjad toimivad, inimesed on sõbralikud ja usaldusväärsed ja loodus on imeline.

Kirjutan kindlasti ka meie tegemistest Zanzibari saarel  – vast jõuan juba sel nädalal ka sellega valmis.

 

 

 

 

 

 

 

 




Recent Comments

pomole on SAO PAULO 1
Sille on SAO PAULO 1
Kristi on SHARJAH
Sille on Muscat 2
Liilia Virves on Muscat

Categories

Advertisements