Archive for November, 2012

28
Nov
12

Untitled

28.11 aga kirjutatud 25.11

Et siis Varanasist. 

Imgp0912

Imgp0920
Imgp0917
Imgp0914

Eelmise kirja järgsel päeval võtsime ette paaritunnise paadisõidu koos giidiga, kelleks oli meie külalismaja peremees Monu.

Imgp0913

Imgp0916

Olin temast palju head lugenud TripAdviserist ja ta tõesti tundub olevat ainus indialane, keda me kohanud oleme, kes ei valeta ja ei ilusta. Saime nüüd aja jooksul esitada ära kõik küsimused, mis seni vastamata olnud. Saime kinnitust, et kõikide turismiobjektide juures tegutsevadki nn kohaliku maffia õngevõtjad, kes siis haleda jutu ja valedega turistidelt raha välja petavad. Näiteks, et põletusgathi juures on surijate hospiitsid ja nemad aitavad vaeseid ja üksikuid surma ootajaid ja et põletuspuu kilo maksab 500 ruupiat (tegelikult 5) ja et ilma abita ei saa nood vaesed surijad seda raha kokku. Olime ka ise seda juttu eelmisel päeval kuulnud. Tegelikkuses ei asu hospiitsid üldse linnas ja vaestel on oma põletusgath ja Monu näitas ka meile uhket maja, kus selle gathi nn boss elab. Üsna samal tasemel on muidugi ka kõikvõimalike abiorganisatsioonide tegevus. Näiteks meiegi poolt külastatud Saksa pagaripood on kirjade järgi väga öko ja väga vaeseid lapsi ja nende vanemaid toetav, aga tegelikkuses läheb vaid 5% kasumist heategevusele. Aitamine on äri kõikjal.

Uurisime ka indialaste suhtumist inglaste aega ja saime teada, et mõnes kauges külas jookseks inimesed ka nüüd veel peitu, kui valge inimene tuleb. Ja et iseseisvust oli vaja selleks, et ise oma rikkusi valitseda. Aga praegu on võimul vana ja passiivne president ja väga korrumpeerunud valitsus, kes enamuse laekuvatest maksudest (varimajandus on 80%) oma taskusse ajab ja siis aasta enne valimisi igale vaesele 1000 ruupiat (15 Eur) annab, öeldes kelle poolt hääletada (500 Eek Tallinna pensionäridele – on meilgi lähiminevikus samasugne aitamine). Kuna sellist täiesti harimatut ja ülivaest massi on tohutult, siis ,,demokraatia,, toimib. Monu arvab, et inimesed peaksid ärkama ja aru saama, et nii asjad ei toimi, aga mulle kõrvaltvaatajana tundub, et seda ei saagi juhtuda. Lihtsalt kirjaoskamatute vaesuses virelejate hulk on ülisuur ja aina kasvab. Inglaste ajal ei nälginud otseselt keegi, aga vabadust ei olnud – nii väitis Monu.

Kuulsime ka, et ühe suure vaatamisväärsuse, Kuldse Templi, katusel on ligi 1000 kilo puhast kulda ja seetõttu ümbruskonnas eriti palju relvastatud logelevaid politseinikke, keda iga päev näeme. Templi külastamise palverännak kord elus on iga hindu jaoks ülioluline ja nii võite ette kujutada, millised paljasjalgsed palverändurite massid oma annetustega seda templit iga päev ründavad. Kuna üks kogunemiskohtadest oli meie elukoha akende all, siis oli kisa ja lärm varahommikust hilisõhtuni meie pidev taustamüra. Proovisime ka ise templisse pääseda. Jätsime kõik asjad koju, kuna peale raha!!! ja nagu hiljem selgus, ka passi, ei tohi välismaalastel midagi kaasas olla. Pääsesime mõningase ootamisega esimesest turvakontrollist läbi ja jõudsime poekestega ääristatud sisepiirkonda. Kuna aga edasiseks oli vaja passe ja enda registreerimist, seda ainult turistidel, siis otsustasime lihtsalt veidi ringi vaadata. Kuldse katuse nägime ära ja ka templisse viiva väga ligase ja sodise põranda ja otsustasime, et loobume uuest passidega üritusest. Teiste turistide kommentaarid lisavad veel, et ilma suuremat sorti annetuseta mittehindusid tegelikult templisse sisse ei lastagi ja sõimata said seal nagunii kõik, ka vaesed kaugelt tulnud hindud.

Meie paadisõidu tippemotsioon meie jaoks oli, kui väsinud aerutaja käed kausiks kokku pani ja jõest endale joogivett ammutas…

Järgmisel päeval jalutasime teisele poole mööda gathe. Seal oli veidi rahulikum, sest ühtegi väga suurt vaatamisväärsust ei olnud. Käisime sees ühes  templis. Inimestetungi  ei olnud ja kohalik preester tegi meile põhjaliku ringkäigu, kahjuks ei suutnud me tema hinglisekeelsetest kraaksuvatest seletustest pea midagi aru saada, kuigi oleks tahtnud. Sees on, nagu ikka, palju erinevaid altareid ja käike, kuna ühtlasi ka väga pime ja must, siis väga palju me lihtsalt ei näinud. Pärast tegime traditsioonilise annetuse, aga ilmselgelt oleks see pidanud suurem olema.

Edasi jalutasime kuni vaeste põletusgathini ja seal nägime ka ühte põletust päris algusest st rituaalsest ümber surnu käimisest kuni süütamise ja edasise tegevuseni. Ilmselt vägagi samuti, nagu juba tuhandeid aastaid. Samas kõikjal ümber-ringi käib niisama kisa ja hõikumine ja tavategevus, ei mingit rahu ega vaikust. Aga uskumuse kohaselt pääseb Varanasis sureja hing taassünniahelast ja seega ei olegi kogu sündmus väga kurva alatooniga.

Jalutasime veel gathide lõpuni ja siis tagasi.

Juba Delhis tekkisid Reinul õhusaastatusest mitu korda tugevad allergianähud, aga nüüd Varanasis läks olukord veelgi hullemaks ja enesetunne väga halvaks. Mina sõin kiiresti, aga Reinu toit jäi puutumata. Ka järgmisel päeval oli endiselt halb ja nii otsustasime vanalinna aknata (ainult võrk akna ees) öömaja vahetada A/C-ga hotelli vastu vanalinnast eemal. Nii veetsimegi järgmised 2 päeva lihtsalt rahus ja vaikuses, sest ka mind tabas hoolimata ettevaatlikkusest korralik kõhuhäda. Tegelesime edasise reisiga ja mina kirjutamisega ja veetsime ka veidi aega päevitades basseini ääres.

Eilseks olime piisavalt toibunud, et võtta ette plaanitud autoretk kõigepealt Varanasi templitesse ja siis ka ülikoolilinnakusse ja forti. Giidiks taas Monu.

Erineva suurusega templeid on Varanasis tuhandeid, on suuri ja uhkeid, on väikesi ja ka privaatseid. Templite vanus on samuti erinev ja palju on ka täiesti kaasaegseid templeid, mis samuti suht vanad välja näevad. Monu selgitusest saimegi teada, et see mustus ja pimedus kõikjal on taotluslik, sest sellisena mõjub ta uskujatele väärikama ja vanemana, kus on inimesed juba aegade algusest käinud ja abi saanud. Sest tegelikult on kõik templid väga rikkad ja korda st puhtaks tegemine poleks probleem. Tundub aga, et puhtus ei ole Indias lihtsalt eesmärk üldse.

Alustasime nn Ema India templiga, kus on suur marmorist India reljeefne makett.

Imgp0923
Imgp0925

Edasi sõitsime  ligi 500 aastat vanasse Druga templisse. Druga on üks verejanuline jumalakehastus, kes tappis deemoneid. Drugale pühendatud templid on sageli punased, et väljendada tema verejanu. India jumalatesüsteemist arusaamine on meie jaoks täiesti võimatu. Jumalate erinevaid eriotstarbelisi kehastusi on tohutult ja igaga neist käib kaasas uskumatult pikk lugu, mis on ka paksu raamatuna olemas. Nii ütleb Monu, et selleks, et need raamatud päriselt läbi lugeda, peaks seda töötamata tegema terve elu.

Järgmisena läksime ahvjumal Hanumani templisse. Loomulikult oli templiees aias tohutult palju ahve ja templi ees suur maiustuste pood, sest Hanuman armastab maiustusi. Kõik usklikud, kes ükskõik millisesse templisse sisenevad, annetavad midagi ja lasevad midagi, antud juhul siis maiustusi, pühitseda (loomulikult selle eest raha annetades), et nende söömisest rohkem jumalikku abi ja jõudu saada. Ka usutakse, et kui sa 40 päeva iga päev Hanumani templis käid ja talle annetad (alustada tuleb teisipäeval või laupäeval, mis väga rahvarohked), siis sinu soov täitub. Küsisin Monult ka, mida tehakse kõigi nende annetatud lillede, lillevanikute (mis kõik muide on oranžid taketesed) ja muuga. Kuulsin, et lilled lähevad loomadele ja vanikud vahel ka taasmüüki templi ette. Loomulikult annetatakse pidevalt ka kuhjade viisi raha, küll alusele, spetsiaalsesse kasti või preestri kätte.

Osad templid tegelevad ka omamoodi perenõustamisega. Kuna Indias on üle 60% abieludest senini vanemate poolt korraldatud (ka Monu tulevane abielu), siis on sageli vaja preestri ja jumala abi, et asjad kenasti toimima saaks. Nägime ka ise ühte sellist konsultatsiooni (ikka tasulist), kus noorpaar koos emaga viisid läbi mingeid riitusi ja kuulasid nõuandeid, kuidas palvetada ja mida teha.

Järgmisena sõitsime 1916 rajatud  ja ligi 40000-le tudengile mõeldud Banaras Hindu Ülikooli ja selle templit vaatama.

Imgp0926
Imgp0930
Imgp0929

Ülikool on India suurim ja tasemelt 3. Kogu kompleks paikneb tohutu suurel maaalal ja on poolkaarekujuliste sümmeetriliste tänavatega. Legendi  järgi andis Banarase valitseja ülikooli rajajale maad niipalju, kui ta jaksab läbi käia. Arvestades seda, ala on tohutu ja piirkond oli eelnevalt džungel, pidi ülikooli rajaja küll väga sitke ja entusiastlik olema. Tulemus on aga tõesti võimas. Ülikoolikompleksis on ka väga uhke, uus tempel, mis aga kahjuks oli taas oma lahtioleku aega muutnud ja jäi meile suletuks. Ülikoolis õppimine ei ole Indias kallis, riik maksab ja üliõpilase osa on ca100 USD aasta. Ka üliõpilashostelid on üliodavad ca 200 ruupiat (3 eur) aastas!!! Õppejõududele on ülikooli territooriumil korterid ja villad, mis kõik tasuta. Seega tundub kõrgharidus Indias olevat tõsistele soovijatele rahaliselt täiesti kättesaadav. Probleem on rohkem selles, et ka alghariduseni ei jõua suur osa hindudest kunagi. Kuigi kool maksab vaid 20 ruupiat kuus st 30 senti, siis teenib enamus lapsi tänaval kerjates või käest odavat nänni müües ca 100-200 ruupiat oma pere toetamiseks ja mõte minna hommikul kooli ja õhtul peret abistada, ei ole lihtsalt omane. Ka tundub see müügitegevus kõrvalt jälgides üsna meie mõistes Virus chillimisena, sest lobisetakse omavahel ja telefoniga (see on Indias vist kõigil ja mõnel mitu), itsitatake ja tuntakse ennast suht mõnusalt, pidevalt professionaalse pilguga siiski ümbrust jälgides, et potentsiaalne klienti märgata. Ka meie Monu on selliselt alustanud, aga tal (ja ilmselt ka vanematel) oli piisavalt ambitsioonikust, et justnimelt hommikuti koolis käia ja õhtuti vanemaid aidata. Nii on tal tänaseks 2 kõrgharidust Banarese ülikoolist, inglise keel ja kirjandus ja rahvamuusika. Lisaks väga heale inglise keelele räägib ta ka prantsuse keelt. Samas ei taga kõrgharidus mingit töökohta. Võimalik on küll võib-olla leida midagi, aga siis töötad sa nagu koer väga väikese raha eest hommikust õhtuni (Monu ütlus). Seega on ainus võimalus oma äri.  Nii on Monul praeguseks 2 külalismaja, üks ja askeetlikum (kus meiegi olime) tema vanaisa soetatud majas Varanasi vanalinnas ja teine, modernsem veidi eemal. Nähes tema pühendumist, arukust, abivalmidust, ausust ja mitte ainult raha pärast tegutsemist, vaid oma äri pühendunud ülesehitamist kõiki moodsaid kommunikatsioonivahendeid kasutades, on ta juba praegu palju saavutanud ja saavutab tulevikus veelgi rohkem. Meie mõlemad soovime talle siiralt edu.

Nüüd siis edasi meie päevaga. Pärast templite külastamist liikusime 18. Sajandil ehitatud Ramangar Forti, mis on kunagiste Varanasi ja ümbruskonna valitsejate esivanemate poolt ehitatud ja kus Banarese kuningas praegugi elab.

Imgp0932
Imgp0936
Imgp0935

Elevandi kroon

Imgp0931

Kuningal mingit reaalset võimu ei ole, küll aga on talle jäetud maad ja fort. Kogu fort on väga halvas seisus ja lagunev ja taas on arusaamatu, miks siiani väga rikas kuningas oma elukohta korda ei lase teha. Monu selgituse järgi on tegu õdede-vendade vahelise omandivaidlusega ja mitu omanikku pole kunagi hea lahendus. Fordis on väike muuseumiosa, kus näha kuninga poolt kasutatud väga vanade (ja tolmuste) autode ja tõldade kollektsioon, samuti ka kandetoolid, veidi muud mööblit, palju relvi ja väga vana, senini töötav ja kõiki astronoomilisi fakte näitav, kell. Fordi vanimaks osaks on kaks ligi kolmtuhat aastat vana templit. Näeme veel kuninga rõdu ja kohta, kus ta Gangesesse suplema saab minna (vesi on sealpool veidi puhtam). Kuna mingi ümberkorralduse tõttu pääseme taas alla teisest trepist, näeme veel uhket (kunagi) saali, mis ilmselt oma hiigelaegaadel on olnud üliuhke. Üldse võib fantaasiat rakendades praegugi ette kujutada, kuidas asjad kunagi on olnud.

Edasi viib meie tee Varanasi väikesesse naaberlinna Sarnathisse, mis on üks neljast põhilisest budistide palverännaku sihtkohast. Kõigepealt näeme kaugelt ülisuurt kaasaegset Buddha kuju.

Imgp0937

Erinevalt hinduistidest, tundub kõik budistidega seotu olema ilus, puhas ja korrashoitud. Külastame ka väikest muuseumi, kus palju ligi 1000-2000 aastat vanu Buddha kujusid jareljeefe..

Ka külastatud uus budislik kompleks oli ilus, puhas ja rahulik

Imgp0940

Kõige võimsam elamus Sarnathis  on aastal 249 BC andunud budisti, imperaator Ashoka poolt rajatud kloostrite kompleks, kus tohutu suur stuupa.

Imgp0938

Stuupa asukoht on nimelt väidetavalt see kohr, kus Buddha oma esimese jutluse pidas. Koht asus hirvepargis ja hirvi on ümberkaudses aedikus praegugi palju. Jalutasime seal üsna kaua, imetlesime kunagist võimsust, püüdsime tunnetada koha väge ja jälgisime munki ja ümbruskaudsetest riikidest kohale tulnud palverändureid. Päikesloojang oli sellel meie viimasel India õhtul nagu kingitusena ilus ja selge (võib-olla ka vähem sudu, kui linnas) ja nii oli emotsioon päevast ja Sarnathist väga hea. Suuresti ka tänu Monu rahulikele ja põhjalikele seletustele.

Õhtul oleks meil olnud võimalus oma India seikluse lõpuks olla ka hotelli banketisaalis toimuva ligi 100 külalisega suurejoonelise sünnipäevapeo (pange tähele Marit ja Ike) külalisteks, mida uhke isa oma pojale 25-ndaks aastapäevaks (ise nimetasid hõbejuubel) korraldas ja meid peo ettevalmistamist jälgides lahkelt osalema kutsus. Tänasime lahke kutse eest ja jälgisime toimuvat siiski oma rõdult. Siin nägime veidi seda filmide Indiat (Liilia) ja värvikirevust ilma mustuse ja vaesuseta (Mareli). Pidu algas 20.30 ja enamus külalisi oli varem kohal, paljud neist peatumas ka meie hotellis. Juubilari kohalejõudmisest andis märku trummide (tablade) mäng ja õues tõsiselt hoogsalt lahti läinud meestetants, mis tasapisi siseruumide poole liikus. Kujutasime ilmekalt ette, kuidas Reinu läheneva juubeli alustuseks eesruumis kaera-jaani mängida palume ja kõik siis vastavate tantsusammudega teise ruumiotsa söögi poole liiguvad. Hakake palun aegsasti harjutama!

Täna lahkume Indiast Taisse, et veidi puhata ja muljeid seedida ja enne Birmat jõudu koguda. Lendame läbi Kolkata Bangokki ja sealt bussi ja laevaga Koh Sameti saarele. Loodame, et ligi ööpäevane reis sujub enam-vähem ja puhkus on mõnus.

 

Advertisements
21
Nov
12

Untitled

21.11 – Täna juba Varanasist.

Üleeile veel päev Agras.

Õhtul läksime uuesti Taj Mahali imetlema. Jalutasime ja istusime ja mina kasutasin juhust ja pildistasin indialasi  vastu (meist on tehtud liialdamata tuhandeid fotosid, kas küsides või salaja)– tegin just riidekirevusest pilte. Nimelt kannab valdav enamus naisi indialikke riideid, sätendavamad ja ergumad on pigem vaestel ja tagasihoidlikumad, kuid siidist, rikkamatel. Värve ja kombinatsioone on tohutult ja paljud väga ilusad ja reeglina  maitsekad.

Imgp0882
Imgp0884
Imgp0885
Imgp0886
Imgp0889
Imgp0890

Imgp0874
Imgp0879

Nägime ära ka nn musta Taj Mahali – see on siis, kui päike on loojunud juba ja läheb üha pimedamaks, aga on veel väga nõrk valgus. Sellises poolpimeduses ongi valge hoone kadunud ja järele jääb vaid tume siluett.

Järgmisel hommikul alustasime oma teist rongisõitu Indias. Olime küll veidi rohkem selleks valmis, aga keeruline on kõik ikka. Leidsime üles õige platvormi, aga kuna rongid on ülipikad (enamus nn loomavagunid) ja Agra oli vaid 3-e minutiline vahepeatus, siis oli oluline teada ka, kus meie vagun võiks olla. Lähtusime loogikast, et  Delhi rongil olid AC vagunid lõpus ja mitmetel teistel rongidel, mis meist oodates möödusid, oli samuti. Küsisime ka üle ja saime vastuseks tavapärase yes-yes, aga kui rong lõpuks saabus, siis olid meie ees just üldvagunid. Hakkasime koos oma hiiglaslike seljakottidega piki rongi tagasi jooksma, olles valmis rongi liikumahakkamisel ennast ühte üldvagunisse pressima. Olles juba mitu minutid ja mitukümmend vagunit edasi jooksnud, märkas Rein ühte asjamehe moodi inimest vaguni ukse juures ja küsimise peale selgus, et see oligi meie vagun – kohe hakkas rong ka liikuma.. Rongisõiduga tunduvad asjad Indias kenasti proportsioonis olevat. Meie 3-e tunnine sõit Agrasse hilines 1 tund ja loomulikult meie 8-tunnine sõit Varanasi hilines 3 tundi. Ja  kui hommikul oli mureks rongile saamine, siis õhtul rongist maha saamine. Väljas on kottpime, peatusi ei teadustata, kellaajast ei saa lähtuda ja keegi infot ei jaga. Õnneks oli meie nn platskaardikaaslane üks hea inglisekeeleoskusega naine (üksikema, mis Indias väga ebatavaline) oma 4-aastase tütrega, kes reisisid veel päevakese edasi. Temaga rääkisime veidi ja ta hankis meile ka jooksvat infot oletatava peatuskoha ja aja suhtes. Väljusimegi lõpuks õiges kohas ja ka meie vastutulnud tuk-tuki juht oli jaamas 3 tundi oodanud (helistasime ka üle, et hilineme). 

Imgp0896

Ega aeg Indias eriti ei maksa ja ootamine on normaalne.  Ja ega meiegi ootamine veel lõppenud ei olnud. Nimelt pärast paari kilomeetrit sõitu oli ees politsei ja tee kinni. Lähemal uurimisel saime tasapisi teada, et tegu miski moslemite usutseremooniaga, mis toimud keset suurt teed, sest mujal pole piisavalt ruumi. Ootasime ja ootasime ja ootasime kindlasti üle poole tunni, siis kutsus tuk-tuki juht meid välja vaatama. Mina öösel heleda naisinimesena sinna meeste keskele küll minna ei julgenud, aga Rein läks. Kui ta mõne aja pärast tagasi tuli, siis esialgu ei suutnud eriti rääkidagi ja ka juht raputas vaid salapäraselt pead ja muigas. Hiljem selgus, et üks osa muusika ja trummidega  tseremooniast oli ca paarikümne noore, palja ülakehaga ja valgetes pükstes meeste enesepiitsutamine pikkade pulkade küljes rippuvate teravate plekitükkidega nii, et veri pritsis ja voolas mööda valgeid pükse. Welcome to Varanasi. Ööbimiskohta jõudsime 4 tundi hiljem ja siis söömata magama, sest tänavatoiduks me veel valmis pole ja muud kohad olid kinni.

Täna alustasime Varanasiga tutvumist. Meie öömaja on üsna põhiliste ghatide (Gangeseni viivad terpid ligi 7 km ulatuses) lähedal ja nii oli lihtsalt hea jalutada ja saada aru, mis ja kuidas. Olles juba mõningase indiakarastusega, siis midagi väga erinevat alguses ei olnud. Veidi rohkem turiste ja väga palju rohkem lehmas…a  st kõndides tuleb pidevalt jalge ette vaadata, et mitte mõne koogi sisse astuda. Aga muidu olulistes kohtades näit põletusghati juures olid abivalmis giid-sõbrad taas pealetükkivalt kohal ja paadisõidupakkujad kõikjal. Aga oli ka kohti, kus võimalik lihtsalt rahulikult istuda ja mõelda-vaadata. Gangese ääres käis aktiivne enese- ja pesupesemine. 

Imgp0900
Imgp0901

Imgp0898
Imgp0902
Imgp0905
Imgp0903

Imgp0904

Õhtul, pärast maitsvat sööki Saksa Pagaritoas – milline vaheldus, läksime taas jõe äärde. Parajasti toimusid uhked tantsulise liikumise ja muusikaga Gangese õnnistamise tseremooniad. See kõik oli ilus ja lummav. Käisime ka ühes templis, kus kõrvulukustava kellalöömise ja trummitagumisega toimus õhtune traditsiooniline riitus. Üldse olid kõik templid õhtul lahti ja valgustatud. Ja templeid, nii suuri kui ka väikesi, on siin palju.  

Imgp0907
Imgp0910

Imgp0908

Jätkame Varanasi avastamist homme.

18
Nov
12

Untitled

18.11

Eilset hommikut alustasime kohusetundlikke turistidena Taj Mahaliga päikesetõusul. Selleks läksime sappa juba 6.30-ks.

Imgp0818

Pilet maksis 750 meile ja 20 kohalikele. Meie pileti sees oli ka pudel vett ja kaitsesussid. Järjekorrad olid pikad ja jagatud nelja kategooriasse – india mehed, india naised, välismaa mehed ja välismaa naised. Kõige aeglasemad olid naiste järjekorrad, sest meil oli ainult 1 turvavärav, mehed pääsesid sisse teiselt poolt ja neil oli 3 turvaväravat. Sisenemise ajaks oli päike juba tõusnud, aga ega seal olulist vahet polnud, sest udu oli ülipaks ja läks aina tihedamaks. Väravast võtsime taas audiogiidid ja siis imetlema. Alguses läbi udu.

Imgp0820
Imgp0871

Imgp0839

 Panin siia mõned pildid, aga muu teate isegi või leiate internetist kindlasti. Olime seal ca 4 tundi. Kohtasime veelkord Margust koos külasoleva õega ja vahetasime veidi India muljeid.

Pärast väikest puhkust võtsime ette ka teise põhilise vaatamisväärsuse – Agra fordi. See sarnaneb Punasele Fordile Delhis. Agra forti mainiti juba 11 saj. Mogulite ajal alates 15 saj oli see oluline kindlus ja ka šahhi õukonna elukoht.  Kahjuks on põhiliselt kõik, mis näha, punasest liivakivist ehitised. Väga vähesel määral on veel märke sellest, et kunagi oli kõik kaetud värviliste ornamentide ja kõiksuguste ilustustega. Kasutasime taas audiogiidi ja tunneme, et oleme mogulite ajalooga juba üsna tuttavad.

Imgp0842

Imgp0844
Imgp0845
Imgp0850

Eilse õhtu lõpetasime naaberhotelli katuserestoranis, kus oli tõesti maitsev toit, hubane ja hea teenindus. Üldiselt söömegi hommikust ja siis paar banaani päeval ja siis pärast päikeseloojangut õhtust. 

Imgp0873

 

Tänaseks võtsime taas auto.  Alustasime Fatehpur Sikriga, mis asub ca 40 km Agrast. See on Akbari poolt 16 saj lõpus rajatud linn, mis ehitati kohale, kus püha sufi ennustas šahhile poega. Linn ja mošee on väga võimsad ja suured. Kahjuks oli see linn õukonna elupaigana ja pealinnana kasutusel vaid 10-nd aastat.

 

Imgp0851
Imgp0856

Imgp0857

Mitu tundi mogulite kunagist hiilgust imetletud, sõitsime vaatama Itmad-ud-Daula hauakambrit ehk nn baby Taj. See oli väga armas kompleks, mille rajas tütar (Sahajahni naine) oma vanematele. Seal kasutati esimest korda valget marmorit ja väga palju poolvääriskive pietra-duura tehnikas lillornamentideks. Erinevalt eelnevatest kohtadest, on see hauakamber väga hästi säilinud ja lihtsamini hoomatav.

Imgp0860
Imgp0863

See lagi lõi särama ainult välklambi valguses, muidu oli sees kõik tume ja pime.

Imgp0865
Imgp0868

Õhtu lõpetasime Taj Mahali vastu üle jõe šahhi enda poolt rajatud aedades Taj vaadet imetledes ja jalutades.

Imgp0870

Homme on meil veel päev Agras ja siis ülehomme rongiga (!) Varanasi. Arvan, et see saab olema kogu senise reisi karmim osa.

Täpsustuseks kal, et turistibusside ja giididega näeb ilmselt teistsugust Indiat, aga meil on ta just selline, nagu elu siin  ümberringi on. Ja kuum ei ole, sest talv ja eredat päikest pole, sest õhusaastatus on väga suur. 

Tahan ka tänada kõiki response võimaluse kasutajaid – tore on teada, et olete vahel mõttes meiega.

 

 

 

16
Nov
12

Untitled

15.11.

Plaanisin küll täna mitte kirjutada, aga kuna linnategevustes üle 5-6 tunni ei jaksa olla, siis on õhtuti piisavalt aega ja hetkel ka internetti, et teha veel viimane sissekanne Delhist.

Hommikul st ca 12 paiku võtsime tuk-tuki, et teha veelkord katse minna vanalinna avastama. Tegin sõidupealt  mõned videod, et anda paremini edasi linnaliiklust. Kahjuks on need liiga mahukad üles panemiseks..

Klõpsutasin ka üksjagu lihtsalt tänavapilte ja palun ärge arvake, et need on spetsiaalselt otsitud kohad – ei, selline ongi India pealinn Delhi.

Imgp0806
Imgp0807
Imgp0808
Imgp0809
Imgp0810

Ise alustasime Džainistide templist, mille juures oli ka lindude hospidal. Loomulikult paljajalu ja sedapuhku ka sokkideta.  

Imgp0799

Kohe kõrval oli hinduismi tempel. Seda külastas Rein üksi, sest parasjagu pesti voolava veega rämpsu treppidest alla  ja ma otsustasin sellest kõigest paljajalu läbisolberdamise lihtsalt vahele jätta. 

Imgp0800

Imgp0801

Reinu kirjeldusel koosnes see väikestest eraldi ruumidest, mis koridoridega ühendatud.

Eelmise kahe kõrval oli sikhi tempel, mis rajati Guru Gobind Singhi poolt 1675. Paljudel templitel on ka oma supiköök, kus saab igal hetkel süüa. Seda pakuti lahkelt ka meile, aga samas ei näinud me üheski neist kunagi päris vaeseid, vaid ainult pühakoja külastajad. Sikhi templis toimus ka nn rituaalne söömine ja miskit pruuni ja söödavat anti lahkujatelegi kaasa.

Imgp0803
Imgp0804

Templitest edasi jalutasime mööda vanalinna kitsaid ostutänavaid. Müük on sageli teemade kaupa grupeeritud: sarid, kangad, ehted, raamatud, liha, kingad, datlid, kanad, pulmakaardid st kutsed ilmselt, uksed, õmblusmasinad ja nende remont, autoosad st näit liikluses ja vist ka enesehinnangu mõttes üliolulised signaalitamisosad – ikka kuhjadena. Vahele kõikvõimalike söögilaudu ja pähklimüüjaid.

Viimaseks külastasime India kõige suuremat mošeed Jama Masjidi, mille siseõuele mahub 25 000 inimest. Täpsemalt külastas seda  taas vaid Rein, sest minult hakati ainsa inimesena nõudma koti jätmist mingi paberi alusel kuhugi jne. Sedapuhku tundsin, et mulle piisab eriline olemisest ja läksin istusin trepile, kuni Rein sees käis. 

Imgp0811

Selle  mošee rajajaks oli aastal 1650 sama mogulite valitseja Shah Jahan, kes ehitas Red Fordi ja Taj Mahali. Mošee sees on suur lage hoov ja ühes ääres nn vabaõhumošee. Midagi muud seal väga ei ole – ilmselt oli oluline, et võimalikult palju inimesi korraga palvustest osa saaks.

Viimanegi plaanitud vaatamisväärsus nähtud, püüdsime leida tuk-tuki juhti, kes teaks ja oskaks meid hotellini viia. Pärast paari katset see ka õnnestus. Tunneme, Delhi muljetest meile piisab. Loodame ka, et Agra erineb senikogetust, aga ….näeme homme

16.11

Nägemine võttis plaanitust rohkem aega. St sõitsime rongiga 3 tunni asemel 4 tundi. Rongiteema oli muidugi taas elamuslik. Alates jaama sisenemisest, kuni rongi endani, mis koosnes ilmselt ca 25 vagunist, millest suur enamus oli üsna loomavagunite sarnased ülerahvastatud akendeta vagunid, millede ustele olid riputatud nimekirjad õnnelikest rongijaamas päevi veetnud ootenimekirjades olijatest, kes siis lõpuks rongile mahtusid. Meie nn parem vagun oli konditsioneeriga vägagi päevinäinud, aga õnneks igale kohale vaid 1 inimesega magamisvagun. Rongi lõppjaam oli Kerala ja sinna jõuab rong 2 päeva pärast. Meie vahekäigukaaslased olid 2 nigeeria tädi, kes sõitsid Kerala haiglasse. Ühel vend Soomes tööl ja teine tulemas Taani tööle. Üldiselt olid rahulikud ja sõbralikud ja nendegi väidete järgi on India väga must ja Nigeeria puhtam – ei tea, ei oska uskuda.

Hotellist oli meil auto koos traditsioonilise reisifirma esindajaga vastas. Hotell on, nagu ikka, üsna kaugel kirjeldatust. Võib olla sedapuhku veelgi kaugemal lihtsalt.

Kuna jõudsime kohale üsna veidi enne päikeseloojangut, siis eriti midagi teha ei jõudnud. Jalutasime Taj Mahali väravani, et teada, kuidas ja kuhu homme kell 6 hommikul minna ja siis läksime sööma.

Wi-Fi on fuajees, aga õnneks suht kiire. Mõne päeva pärast siis pilte ja muljeid Agrast.

 

 

 

15
Nov
12

Untitled

15.11.

Plaanisin küll täna mitte kirjutada, aga kuna linnategevustes üle 5-6 tunni ei jaksa olla, siis on õhtuti piisavalt aega ja hetkel ka internetti, et teha veel viimane sissekanne Delhist.

Hommikul st ca 12 paiku võtsime tuk-tuki, et teha veelkord katse minna vanalinna avastama. Tegin sõidupealt  mõned videod, et anda paremini edasi linnaliiklust. Aga blogi jaoks said need liiga mahukad.

Klõpsutasin ka üksjagu lihtsalt tänavapilte ja palun ärge arvake, et need on spetsiaalselt otsitud kohad – ei, selline ongi India pealinn Delhi.

Ise alustasime Džainistide templist, mille juures oli ka lindude hospidal. Loomulikult paljajalu ja sedapuhku ka sokkideta.

Kohe kõrval oli hinduismi tempel. Seda külastas Rein üksi, sest parasjagu pesti voolava veega rämpsu treppidest alla  ja ma otsustasin sellest kõigest paljajalu läbisolberdamise lihtsalt vahele jätta. Reinu kirjeldusel koosnes see väikestest eraldi ruumidest, mis koridoridega ühendatud.

Eelmise kahe kõrval oli sikhi tempel, mis rajati Guru Gobind Singhi poolt 1675. Paljudel templitel on ka oma supiköök, kus saab igal hetkel süüa. Seda pakuti lahkelt ka meile, aga samas ei näinud me üheski neist kunagi päris vaeseid, vaid ainult pühakoja külastajad. Sikhi templis toimus ka nn rituaalne söömine ja miskit pruuni ja söödavat anti lahkujatelegi kaasa.

Templitest edasi jalutasime mööda vanalinna kitsaid ostutänavaid. Müük on sageli teemade kaupa grupeeritud: sarid, kangad, ehted, raamatud, liha, kingad, datlid, kanad, pulmakaardid st kutsed ilmselt, uksed, õmblusmasinad ja nende remont, autoosad st näit liikluses ja vist ka enesehinnangu mõttes üliolulised signaalitamisosad – ikka kuhjadena. Vahele kõikvõimalike söögilaudu ja pähklimüüjaid.

Viimaseks külastasime India kõige suuremat mošeed Jama Masjidi, mille siseõuele mahub 25 000 inimest. Täpsemalt külastas seda  taas vaid Rein, sest minult hakati ainsa inimesena nõudma koti jätmist mingi paberi alusel kuhugi jne. Sedapuhku tundsin, et mulle piisab eriline olemisest ja läksin istusin trepile, kuni Rein sees käis. 

Selle  mošee rajajaks oli aastal 1650 sama mogulite valitseja Shah Jahan, kes ehitas Red Fordi ja Taj Mahali. Mošee sees on suur lage hoov ja ühes ääres nn vabaõhumošee. Midagi muud seal väga ei ole – ilmselt oli oluline, et võimalikult palju inimesi korraga palvustest osa saaks.

Viimanegi plaanitud vaatamisväärsus nähtud, püüdsime leida tuk-tuki juhti, kes teaks ja oskaks meid hotellini viia. Pärast paari katset see ka õnnestus. Tunneme, Delhi muljetest meile piisab. Loodame ka, et Agra erineb senikogetust, aga ….näeme homme

14
Nov
12

Untitled

14.11      

Eilset päeva alustasime hotellivahetusega, selleks võtsime takso, sest see on juba selge, et ise siin eriti matkata ei tasu. Hotellivahetus oli juba algselt plaanis, et oma asukohta linnas muuta. Palju vahet siiski pole va hotell on uhkem.

Imgp0762

Ennnast kenasti sisse seadnud, otsustasime minna vaatama Red Forti ja vanalinna.

Imgp0780

Imgp0768

Imgp0769

Red Fort on ehitatud veel mogulite valitsemisaja lõpus 1648 valitseja Shahajahani poolt, kes lasi ehitada ka Taj Mahali. Kompleks on ülivõimas ja kuna ta tegutses kuni brittide vallutamiseni, siis ka suhteliselt hästi säilinud. Ostsime oma turistihinnaga pileti ja võtsime audiogiidi – saime palju huvitavat infot, mis võimaldas ette kujutada, kuidas kõik tollel ajal oli. Kuna see kompleks oli ka valitseja elukoht, siis oli põhiline eesmärk maine rahu ja harmoonia. Kõik oli väga luksuslik ja detailideni läbi mõeldud. Oli paviljon, kus valitseja vaatas vihma mussoonide perioodil; oli paviljon, kus sõpradega värsse luua; oli suur bassein purskkaevuga, mille ümber 300 muusikut, et täiustada üldist harmooniat; oli troonisaal

Imgp0772

ja oli ühiskondlikuks suhtlemiseks mõeldud hammam  (saun või SPA); oli serail tütardele ja naistele ja nn vanade naiste serail. Ja loomulikult  moshe, mille katusest Gaudi vist inspiratsiooni sai

Imgp0776

ja bazaar, mis novaatorlikult paiknes kaetud võlvialustes ja kindlustusväravad, mida avati elevantidega.

Imgp0774
Imgp0775

See, mis praegu näha on, annab kahjuks edasi vaid murdosa kunagisest hiilgusest. Praegu on näha vaid punasest liivakivist hooned ja valgest marmorist paviljonid ja tühjad tiigid ja basseinid ja kuivanud aiad. Kunagi olid hooned kaetud värviliste mosaiikidega ja hõbedaga, ruume eraldasid värvilised siidkangad ja kõik oli kaunistatud vääriskividega, vesi vulises, lilled õitsesid ja muusika mängis. Püüdes kõike seda ette kujutada, tahaks küll väga toonast elu korrakski kõrvalt näha. Rahu ja harmoonia ei olnud kindlasti inglise või prantsuse tolleaegse õukonna eesmärkideks ja ega seda praegusest Delhist ka eriti leida ei õnnestu.

Pärast Red Fortist lahkumist mõtlesime põigata kõrvalolevasse nn vanasse Delhisse, mida ka vaatamisväärsusena soovitatakse. Suutsime isegi 2X tänavat ületada ja püüdsime edasi liikuda, aga see, mis sellel tänaval toimus, ületas kõik seninähtu.

Imgp0779

(mitmekesi motikal?)

Imgp0765

Tänava nurgal oli mingite marsalaadsete veoautode peatuskoht, kuhu kõik peale püüdsid ronida, joostes ja rippudes kõikjal ümber autode. Ka edasine liikumisvõimalus praktiliselt puudus, sest kõik oli täidetud rikšade, vanade jalgrattakärude ja tohutu arvu meesinimestega. Kui üks neist mind lihtsalt möödaminnes jõuliselt käperdas – tundsin ma, et tänaseks Delhist piisab. Liikusime otsustavalt uuesti tagasi Forti kaitsvale territooriumile ja selle lõppedes võtsime tuk-tuki hotelli.

Minu jaoks täiesti uskumatu on see, et me ise oleme kõikjal tohutu vaatamisväärsus. Meid vahitakse, kõnetatakse, tehakse avalikult või salaja pilte koos meiega ja loomulikult küsitakse ka raha. Aga vahtimine on totaalne. Rein arvab, et põhjus on selles, etpühadeks on sugulastele külla tulnud palju maainimesi ja nemad ei olegi enne meiesuguseid heledaid näinud. Olgu põhjus, mis iganes, üsna ebameeldiv on see ikkagi.

Ja ümbritsev tohutu räpasus ja vaesus kõrvuti korralikumate majadega. Mingit nn väga kena piirkonda tänavate äärde lihtsalt ei jää. Kuskil väravaga ja püssidega valvatud siserajoonis võib vast tõesti kenam olla, aga muidu prügi kokkuvedamise ja sorteerimise nurgad, tänavatel elavad ja magavad ja söövad ülikõhnad inimesed, lehmad, kitsed, koerad, kanad ja isegi üks oksi vedav elevant –see kõik on lihtsalt kõikjal ümber. Muide tänavakoerad on rahulikumad ja väärikamad, kui enamus ümbritsevaid inimesi minu meelest.

Diwali paugutamine algas kuskil ca 5 paiku õhtul ja oli üsna pidev. Kuna aga linn on ühtlases sudus, siis näha oli vaid lähedasemaid rakette. Sõime oma katuseterrassil õhtust ja vaatasime ümbritsevat. Kaua ei jaksanud, sest õhk on halb ja pidev tulistamine väsitav

Imgp0783

TÄNA võtsime taas auto. Esiteks sõitsime vaatama Lotus Templit, mis ehitatud 1986 Bahai usu poolt. See on nn uskudeülene lootoselillekujuline, ehituslikult väga võimas  tempel. Selleni jõudmiseks tuli taas kingad prügikotiga hoidu anda ja paljajalu edasi liikuda.

Imgp0785

Kuna täna on pühadejärgne vaba päev, siis oli inimesi tohutult. Templisse lasti korraga sisse mitmest uksest ca 100 inimest, kes siis korraks maha istusid ja jälle edasi parvlesid. Nii ei olnud ka templissees erilist rahuhetke mõtisklemiseks – kuigi istusime nn mitu vahetust.

Imgp0786
Imgp0787

Pärast Lotos Templit plaanisime minna teise kaasaegse keskuse – Akshardham Templi ja meelelahutuskese juurde, mis paikneb 100 aakril teispool jõge. Kotid koos telefonide ja kaameratega tuli eraldi kohas ära anda pärast mingi registreerimispaberi täitmist. Otsustasime asjad lihtsalt autosse jätta ja läksime sappa. Täpsemalt oli sabasid vähemalt 6 ja need olid 100 meetrit pikad ja ei liikunud üldse edasi. Ilmselt sellepärast, et tasuta koht ja et vaba päev, oli seal koos tohutu arv inimesi. Kuna kahjuks raha ei tahetud (mida alati turistidelt võetakse 20X rohkem) siis polnud ka eraldi sissepääsu ja nii me lõpuks sabast lahkusimegi. Proovisime mõningase meelehea abil ka väljapääsu kaudu siseneda, aga ebaõnnestunult. Otsustasime sellest atraktsioonist loobuda ja sõitsime vaatama Purana Qila forti, mis varasem kui Red Fort ja vähem võimas. Kuna see oli taas piletiga koht (5 ruupiat kohalikele ja 100 meile, näiteks), siis saimegi trügimata sisse. Jalutasime ja vaatasime seda, mis kunagisest hiilgusest järgi on jäänud – kahju, et seda siiski nii vähe on.

Imgp0790
Imgp0791

Ja siis tagasi hotelli. Homme veel Delhis ja ülehomme rongiga Agrasse.

12
Nov
12

Untitled

Olemegi oma reisiga alustanud.

Viimased kaks kuud Eestis olid meil mõlemal nii tööd täis, et polnud mahti palju mõelda või muretseda. Rein uuris rohkem, kus ja mida vaadata ja mina, kus ööbida.

Alustasime Delhist. Kohale jõudsime kell 3 hommikul, aga õnneks tuldi hotellist lennujaama vastu ja saime ka ajutise toa magamiseks. Kuna eelmine öö minul ja 2 eelmist Reinul olid vahele jäänud, siis magasime kaua. Kõrvatroppidega muidugi. Ärgates vahetasime toa ja läksime nn katuseterassile hommikust sööma (ärge kujutage ette midagi peent, pigem sara) ja lihtsalt aklimatiseeruma – oligi soe.

Imgp0727

Kohe algas ka sõbralik abistamine India moodi. Keegi nn riiklik turismiametnik ootas meid all, et me tema büroosse läheksime, kust siis nõu ja kaarte saaks. Läksimegi, kuna muud plaani hetkel polnud.  Kohe tehti selgeks, et Delhis  pole midagi teha nädal ja Agras 4 päeva ja tark on kohe nende korraldatud ringreisile minna. Küsimise peale saime lõpuks ühe väga üldise ja tugevate kasutamistunnustega  Delhi kaardi.  Lahkusime lubadusega mõelda.

Edasi otsustasime veidi omal käel ringi jalutada. Saime kohe selgeks, et jalutamine meile seni teada oleval moel ei ole võimalik. Esiteks pole kõnniteidki – st midagi on, aga seal on autod või mingi väiketootmine või koerad või lihtsalt auk. Seega jalutasime keset sõiduteed, ümberringi pidev tuututamine ja tihe liiklus. Teiseks on kohe sinu ümber küüti pakkujad, kes üsna agressiivselt üritavad sind enda teenuse kasuks veenda. Ja ega siin tegelikult väga jala ei käidagi, transporti on ju igale rahakotile, alustades mõlgitud taksodest, siis tuk-tukid ja viimaks jalgrattariksad. Lõpuks lasimegi me ühel tänavanurgal ennast ära tinistada tuk-tuki mehel, kes lubas meid keskväljaku poole viia lihtsalt suurest sõbralikkusest ja et ta oli sinna teel. Lõpetasime loomulikult järjekordse nn riikliku turismifirma ees, olles eelnevalt reedeõhtuses liikluskaoses ligi pool tundi 14 miljoni inimesega linna elukorraldusest aimu saanud – ignoreerides keset sõiduteed meile akrobaaditrikke tegevat lapskerjust.

Imgp0728

Turismifirmas nägime kohe, et tegu samalaadse äriga ja lahkusime enne, kui ametnik meid taas istuma oleks tinistanud. Hakkasime tuldud teed tagasi jalutama – st liikuma üle ja ümber kõigest, mis tänavaid pidi oli. Mingil hetkel olime segaduses, teadsime, et hotellist kaugel ei ole, aga õiget teeotsa ei leidnud. Küsisime mitmest hotellist ja lõpuks jõudsimegi enda omasse. Teel olime leidnud ka kirevalt valgustatud kohaliku ostutänava, kus käis vilgas tegevus, jalutasime, kuni jaksu oli ja siis hotelli sööma. Kõik tellitu tuuakse tuppa ja see on mugav.

Järgmisel päeval magasime mõlemad kaua. Eelmise õhtu muljete põhjal tundus, et toast lahkumine on tõsine kangelastegu ja nii seda vist edasi lükkasimegi. Hommikusöök söödud ja kohalikule nn turismiametnikule taas selgeks tehtud, et kliendisuhet ei soovi, siirdusime linna. Hotellist eskorditi meid lahkelt metroojaama (pisukese toetusega eskortijale) ja nii said meist metrookasutajad. Ja just seda plaanis Rein kindlasti vältida. Tegelikult on metroo mugavamgi, kui tänavatel kõikide india nn abilistega võidelda.  Piletid on üliodavad ja enne metroosse sisenemist on turvakontroll: naistele ja meestele eraldi turvavärav ja kott ka eraldi masinast läbi. Rongides on eraldi naiste ja meeste vagunid, aga liiga range see siiski pole ja mina erivagunisse ei läinud. Aga ega metroos (ja mujalgi) eriti valgeid inimesi ei liigu ja nii oleme me pidevaks uurimise ja näpuga näitamise objektideks.

Metrooga sõitsime Delhi kesksesse kohta, Connaght Place, mis on inglaste poolt rajatud tohutu suur ringtee, mille keskel park ja ümber mitu ringi majadeplokke, kus poed ja söögikohad ja palju muud.

Imgp0729

Ka väidetav päris riiklik turismiinfo punkt. Tegelikkuses hakkavad sind kui valget saaklooma kohe tülitama igasugu abistavad onud, kes tunnevad huvi, mida otsid ja kust oled ja kuuldes, et Delhis nii mitu päeva, kohe sulle selgeks teevad, et sellel pole mingit mõtet ja kindlasti küsi nõu riiklikust turismiinfost ja siis….. juhatavad su märkamatult taas mingi infopunktini. Ühes neist kuulasime taas ära kogu nende märkmikulehele kritseldatud reisiplaani ja vaatasime eelnevaid eestlaste kiitusi (vene keeles) ja siis tehingut edasi lükates (eriti minu kui naisinimese poolt) lõpuks vihastasime onu välja.

Edasistele tänavaabilistele näitasime vaid kirvenägu ja mingitesse suhtlustesse ei laskunud. Pärastlõunal saime kokku siinse Eesti esindajaga, kes on minu hõimlane ja tegeleb siin saatkonna rajamisega, mis avatakse jaanuaris.

Img_0012

Ta näitas meile veidi linna, siis läksime ühte mõnusasse raamatupood-kohvikusse. Vahetasime India kogemusi-elamusi ja siis liikusime koos kohaliku kultuurifestivali lõpuüritusele, mis oli tasuta ja kõigile avatud.

Img_0022

14 miljoni inimesega linnas oli see ca 200 kaetud tooliga plats, kus ca 100 inimest ja neist pooled valged, ka eestlased RAAM projektiga, kes festivalil osalesid. Nii tundubki, et 100 inimest kirikukontserdil kuskil väikeses Eesti maakohas näitab siiski eestlaste tohutut kultuurilembust….

Eilset päeva alustasime veidi julgemalt. Kuna metrookogemus oli juba olemas, võtsime pikema reisi ja sõitsime ümberistumisega vaatama Lodi aedu, kus mitmed mausoleumid ja ümber kena park, kus pered piknik pidasid.

Imgp0733

Imgp0736Imgp0736

Sealt matkasime mitte väga kaugele kohta, mille nimi Nizamuddin Weat, kus paikneb araabia turg ja kuskil kõige selle keskel sufide üks pühamaid paiku Nizamudin Dargah st tema hauakamber.

Juba matk ise oli elamus. Kõndisime mööda suurt teed, kus ümberringi müüride taga suured roheluses paiknevad villad ja kõnniteedel vaesed ja nende kilemajad,. Lõpus möödusime ka suurest prügisorteerimiskeskusest, mis tänaval lokaalselt tegutseb – prügi kärudel kohale ja siis vastavalt materjalile suurtesse kottidesse.

Imgp0741

Üsna selle lähedalt keerasimegi moslemiturule. Seda, mida seal nägime, ei ole võimalik kirjeldada ja pilti teha ka ei julgenud. Igatahes tundus, et oleme ajas 1000 aastat tagasi. Esimesel hetkel soovisin kohe ringi keerata, lõpuks siiski kõndisime silmad maas edasi, kuna Rein oli kindel, et just seal paikneb üks oluline vaatamisväärsus. Nii oligi, kuigi õige koha leidsime alles pärast pikka otsimist ja valesti minekuid ja siis ka alles täpsema juhatuse peale.

Imgp0744
Imgp0743

Jalanõud tuli jätta väravasse ja Rein sai pähe väga räpase mütsikese ja mina peadkatva salli. Matkasime paljajalu mõõda kerjustega täidetud käiku, kuni jõudsime pühapaika. Seal oli suur plats erinevate ehitistega, millest enamus oli vaid meestel. Naised võisid olla eemal mattidel või võre taga. Ainsate turistidena olime ka ise tohutu vahtimise objektideks. Ilmselgelt sinna väga palju turiste ei sattu. Tegime ka väikese annetuse, mis raamatusse kanti,  nii koolile, kui vaeste abistamiseks, eks Allah näe, kuhu meie annetused tegelikult läksid.

Sealt edasi liikusime Humayuni hauakambrit vaatama. See on tohutu suurel territooriumil paiknev väga uhke ehitis, mis valminud 1562 st India kõrgajastul – mogulite ajalja on ka Taj Mahali eeskujuks.

Imgp0746
Imgp0750

Päike oli juba loojunud ja sõitsime algul tuk-tuki ja siis metrooga kodupoole tagasi. Käisime kodulähedases mõnusas nn restoranis õhtust söömas ja tundsime siirast rõõmu, et india köök sobib meile pea igal kujul, eriti taimetoidud.

Tänaseks päevaks plaanisime võtta auto terveks päevaks, et veidi rahulikumalt liikuda ja olla vaba ka kõigist pakkujatest-aitajatest. Teenuse umbkaudne hind on ca 15 eu ja seda limiteerimata aja ja läbisõiduga.

Esimene plaan oli minna pearaudteejaama, et ära osta oma Delhi-Agra ja Agra-Varanasi piletid. Tänu meie juhi ja Tripadviser abile leidsime kiiresti õige koha teisel korrusel, kus oli nn välismaalaste piletisaal. Seal oli väga peen süsteem piletisoovi tuvastamiseks ja siis ca 2 tunnine istumissaba (pideva edasiistumisega) piletite lõplikuks kättesaamiseks. Hind kokku kahele ca 50 eur ja tegu on ühe 3tunnise ja teise 8tunnise reisiga heas vagunis.

Piletid käes, sõitsime vaatama Qutb minaretti, mis maailma kõrgeim liivakivi ehitis,  ja mošee varemeid. Kogu kompleks oli tõeliselt võimas, ehitust alustati 1192 ja valmis pika aja jooksul erinevate valitsejate käe all. Jalutasime seal mitu tundi ja nautisime kohta ja rahu.

Img_0026

Imgp0758
Imgp0760

Käisime autojuhi poolt soovitatud söögikohas ja siis tagasi hotelli. Pimedaks läheb ca 17.30 ja siis eriti niisama ei jaluta – va turgudel. Tegimegi väikese tiiru meile lähedal oleval hiinaturul, kus jälgisime viimaseid kingiostjaid. Nimelt on homme Indias suur püha – Divali, mis on midagi meie jõulu sarnast. Majad on tuledega kaunistatud, tehakse kinke ja istutakse kodudes ühiselt. Ja õhtul paugutatakse palju. Kui palju – selgub homme. HAPPY DIVALI – nagu nad soovivad.

 

 

 

 




Recent Comments

pomole on SAO PAULO 1
Sille on SAO PAULO 1
Kristi on SHARJAH
Sille on Muscat 2
Liilia Virves on Muscat

Categories

Advertisements