SAO PAULO 1

Ainult 3 + 12 tundi lennusõitu ja olemegi oma reisi algpunktis. Kõik sujus kenasti kuni lennukisse minekuni, Viimases kontrollis nõuti tagasisõidupileti olemasolu. Väga kummaline nõudmine – lennule mines hoopis tgasisõidupiletit küsida.. Pealegi oleme selliselt ju enngi reisinud. Siiski saadeti meid miskisse kõrvalväravasse, et nõutud pilet lunastada – muidu lennule ei lasta. Kõrvalväravas oli jutt siiski rahulikum ja õnneks oli meil järgmine lend Uruguaisse ostetud ja sellest broneeringust piisas.

Ja Brasiilias saabumismärget passi saades ei huvitanud meie riigist lahkumist kinnitav dokument enam kedagi. Ilmselt oli miski Prantsuse error…

Sao Paulo võttis meid hästi vastu. Maandusime varahommikul ja odavaid ühistranspordivõimalusi kasutades jõudsime hotelli üsnagi lihtsalt. Linnaliinibussilt hommikusel tipptunnil metroosse pääsemiseks tuli kõigepealt seista paarisajameetrises maapealses järjekorras, mis liikusid kahelt poolt metroosissepääsu suunas. Aga kõik ootasid kannatlikult ja ontlikult ja tegelikult palju aega ei kulunud. Ka metroorongid olid väga täis, kuid järgmine tuli kiiresti ja kogu liikumine oli üllatavalt sujuv.

Hotelli registreerimiseks oli aeg liialt varajane, lisatasu eest saime siiski toa ja alanud päeva hommikusöögi lisaks. Et puudulikule ööunele mitte alla anda, otsustasime kohe linna avastama minna. Valisime lihtsa ülesande ja suundusime Avenida Paulistale, mis on SP tuntuim tänav ja ligi 3 km pikk. Eripärane on uue ja vanema kooslus. Kõrvuti on vanad ja madalad majad, uued ja modernsed, ning poolikud ja mahajäätud. Ja klaasfassaadide peegeldused on peaaegu alati moonutatud ja meenutavad kõverpeegli pilte vastasmajast. Hiljem selgitati meile, et SPs on kombeks uue maja ehitamisks vana lammutada ja seda isegi kirikute ja kloostrite puhul. Seetõttu siin midagi väga vanemat kui 100 aastat ei olegi,

 

Kaunistatud koerakujude näitus kaubanduskeskuses.

Esimene kuulsatest SP grafiti näidistest, mida edaspidi jooksvalt veelgi

 

Ja skvotitud maja, mida samuti üksjagu

 

Teisel päeval suundusime Ibirapuera (tupikeelne sõna) parki, mis on SP suurim ja midagi NY Central Parki sarnast.

Pargis on mitmed spordiväljakud, jalgratta- ja jooksurajad, söögikohad, mitu muuseumi ja palju SPle omast grafitit.. Alustasime Afrobrasiilia muuseumist. See on põnev museum ja annab hea ülevaate siinsest kirjust ajaloost ja traditsioonidest. Brasiilia kohviistandustesse on veetud mustanahalisi orje läbi mitme sajandi ja rohkem kui kõigisse muudesse riikidesse kokku. Siiski ei ole see muuseum selline tagantjärele tuha pähe raputamine, et küll me olime ikka halvad (mida oleme mujal näinud), vaid põnev ülevaade kultuurist ja kommetest. Ajalooline osa on suhteliselt läbi-segi ja teisel korrusel lisanduvad veel kaasaegne kunst, käsitöö, fotonäitused, igasugu installatsioonid ja muu seonduv. Kaootiline aga huvitav.

 

2 ülemist troopilise baroki (!?) näidised ja edasi muu huvitav ajalooline……

 

….. ja vähem ajalooline.

 

(3 viimast Marelile tervitustega:)

Edasi muuseumisaale üldiselt

Kuulsuste ruum, ka Pele näiteks

Lõunapausi järel jalutasime pargi erinevates osades, käisime kiirelt kaasaegses muuseumis ja vaatasime erinevaid monumente.

Sportimine pärastlõunal ja ikka tuhandeid!!!

Ja veidi pargikunsti

Kolmandaks päevaks panime ennast hommikul kirja kesklinna tasuta jalutustuurile, mis kestis 2 tundi.

Kokku kogunes 4 inimest ( pokkeri turniiri võitjana preemiatuuril olev kutt Guatemalast, New Orleansis linnaarhidektuuri õppiv korealanna ja meie), mis kinnitas niigi selget tõsiasja, et SP ei ole turistilinn. Giid oli ülimalt hea ja asjalik ja selgitused nähtud hoonete kohta huvitavad ning kohalikku konteksti avavad. Tuuri lõppunktist alustasime seda sama marsruuti tagurpidi, et kõiki kohti veel omal käel üle uurida ja kirikutesse sisse põigata. Nagu juba kirjutasin, on linn siin tegelikult suhteliselt uus ja vanu maju palju ei ole.

Esimesena tagasiteel käisime väikeses mustanahaliste poolt rajatud kirikus, kus tumedad pühakud ja omapärane stiil. Kiriku ümbruses puhkas Rein kohalikus linnapildis üsns levinud vabatahtlikul community puhkealal jalgu ja väsinud selga ja nii oli võimalik jälgida kerjuseid ja kodutuid, näha prostitute puu najal tööd peibutamas ja isegi politsei tegevust miskite noorte kinnipidamisel. Politseid on SPs näha palju, ja üsna aktiivselt. Aga selliste asjade lähedalt jälgimine tõstis ohutunde uuesti üles küll.

 

Kuigi religioon on Brasiilias oluline, siis ilmselt pigem sisemiselt, sest mingeid üliuhkeid ja korras kirikuid siin vist ei ole. Kõige muljetavaldavam on benediktiinide kloostri juurde rajatud kirik, mille viimane hoone on ehitatud eelmise sajandi alguses ja mis seest on imeilusas art deco võtmes. Kindlasti on siinne väike jugendkabel ilusaim selline koht, mida näinud olen.

Läheduses paiknev jesuiitide klooster ja sealne väike kirik on ülilihtsad ja SP katedraal on küll ülisuur (4. maailmas) ja tohutute sammastega aga samuti mtte väga toretsev. Küll on katedraali esine täis magavaid kodutuid ja kerjuseid ja kõiksugu muid omade tegevustega hõivatud inimesi, ning pimedas siin kindlasti liikuda ei tahaks.

Päeva lõpuks jalutasime veel jaapani linnaosas. Nimelt on SPs maailma suurim väljaspool Jaapanit elavate jaapanlaste kohukond, nagu ka suurim itaallaste ja portugaallaste kogukond. See on nähtav nii linnapildis, aga ka tuntav toitudes ja leitav poodides.