Archive for January, 2013

27
Jan
13

Untitled

27.01.2012

Ikka miljonäridena, aga nüüd Javal, täpsemalt Yogyakartas ehk Jogjas, nagu nad ise ütlevad.

Põhiline põhjus, miks me ka sellele saarele rändasime, oli loomulikult taas muusika ehk gamelan. Nimelt oli Reinu esimene gamelaninauding Ameerikas just Java gamelaniga seotud. Kuna siinne muusikatraditsioon on eriti tugevas seoses sultani õukonnaga, siis on muusika pehmem, pidulikum ja erilisem. Teiseks tahtsin mina näha ka muud Indoneesiat, peale Bali. Sest tegelikult on enamus Indoneesiast islamistlik ja seega Bali hinduism üsna erandlik (2% kogu Indoneesia rahvastikust) ja lugedes Indoneesia kohta, tundus et, Bali =Indoneesia ei ole tõene.

Ja ei olegi, nagu me iga päev kogeme.

Lendasime Balilt Javale kindla teadmisega, et järgmisel päeva toimub üks olulisemaid festivale Gerebeg Mulud, mis on kohaliku kalendri järgi tähistatav liikuv püha ja seotud Muhamedi sünnipäevaga. Teadsime, et eelmisel õhtul on suur pidu, kus esineb ka sultani õukonnaorkester (gamelanorkester muidugi), mis on haruldane sündmus.

Oma öömaja võtsime loomulikult Gamelani tänavale J See on väga armas 3 toaga mõistüüpi vanaaegne häärber, väga koduse ja armsa teeninduse ja hea hinnaga!!! Ja asub kunagise sultanilinna müüride sees. Juba esimesel õhtul jalutades leidsimegi kohe nii lossi, kui ka tohutu lõbustuspargi-vabaõhuturulaadse peokoha.  Ja saime ka kohe aru, et Java pole Bali. Kõik on täiesti teistsugune, isegi inimesed välimuselt. Tohutult motikaid (ka Balil oli palju aga siin kordades rohkem), teistsugune toit, meeletu tänavakaubandus –eriti õhtuti, taas rikšad – siin nimega becak, ja taas veidi rohkem petmist ja peent alttõmbamist. Ja väga, väga vähene inglisekeele oskus. Samas mõistlikumad takso- ja toiduhinnad, sest kõik orienteeritud kohalikele. Turistide jaoks on igasugune info väga napp, ja ega väga ei pingutata.

Imgp1920
Imgp1919
Imgp1917

Esimese õhtu peo leidsime kergesti. Leidsime ka suure lava, kus üks naislaulja parajasti esines. Kuidagi sai Rein teada, et järgmiseks tuleb mingi eepose ettekanne koos muusikaga. Plaanisime siis hiljem tagasi tulla ja jalutasime edasi. Varsti märkasime teist esinemiskohta ja kontserti. Lähemal uurimisel selguski, et see koht oli sultanipalee hoov ja esinejateks sultani orkester ja lauljad. 

Imgp1848
Imgp1851

Vaatasime seda üsna pikalt. Kuna tegemist oli taas mingi ülipika eepose ettekandega, osaliselt lauldes osaliselt retsiteerides, siis lõpuni ei jaksanud olla. Silma hakkas see, et kõik mängijad-lauljad olid üsna eakad ja kõrva see, et muusika oli erinev senikuuldust. Hiljem selgus, et orkester ja esinejad ongi kauaaegsed paleeteenrid ja samuti ka üsna paljud teised õukonnast. Ega tänapäeval pole enam kerge leida noori, kes oma elu paleele sooviks pühendada.

Seda nägime ka järgmise hommiku tseremoonial. Kõigepealt korjasime piiskhaaval infot tseremoonia ja protsessiooni toimumisaja- ja koha kohta. Algusaja info oli 8st 10ni ja ka koht varieerus suuresti. Kindel oli ainult, et liigutakse suure mošeeni ja krabatakse midagi pärast. Igatahes meie läksime umbkaudsele kohale 8st (küpsedes 2 tundi päikese käes), nagu paljud teised ja tseremoonia algaski 10st, nagu ikka Aasias, lihtsalt pisukese hilinemisega.

Imgp1855
Imgp1854
Imgp1856

Ka koht oli lõpuks super, otse politseiauto taga, mis siis protsessioonile rahvamassis teed hakkas rajama. Meie jäime esiritta seisma ja mis seal salata, ega pisikesed Indoneeslased meie tagant eriti midagi ei näinud. Paleeväravatest marssisid (gamelan)orkestri saatel välja erinevate väeosade kaardiväelased (üsnagi eakad)…..

Imgp1857

(Esimene on üks sultani vendadest. Nimelt on sultanil 22 õde-venda ja vennad juhivad erinevaid väeosi. Ka tema seljas olev pruun batikasarong  (batikast hiljem põhjalikumalt) on osa sultanlikust välimusest)

Imgp1863

Imgp1865
Imgp1873

Imgp1874

(järgmine vend ja järgmine väeosa)

Imgp1875
Imgp1881
Imgp1909

(ilmselt õukondlased)

Imgp1883

…nende vahel hobusemehed mõne ratsuga…

Imgp1868
Imgp1882

…ja siis lõpuks tohutud puu- ja juurviljatornid (mitmed)

Imgp1888
Imgp1890
Imgp1906

Ja kõige lõpuks 4 suurt elevanti ratsanikega.

Imgp1897

Kõik see kestis rahulikult mitu tundi ja liikus paleest mošee suunas. Seal õnnistati toidukorve ja püramiide ja siis kanti taas mošeest välja. Ja siis püüdis iga inimene endale tükikest õnnistatud aiasaadustest krabada. Meie selles kohas ei olnud ja seda ka ei näinud, aga kuna saadud tükike toob õnne kogu eluks, siis väidetavalt on seal alati tohutu rahvamass ja hull trügimine. Loobusime sinna suunda liikumisest ja läksime hoopis kohvi jooma hollandlaste rajatud forti, kus tõesti mõnus kohvik, mille avastasime juba esimesel päeval ja kus oleme korduvalt käinud, kui veidi rahu tahame. Vaatasime ka forti (muuseum), kus üsna põhjalikult ja patriootlikult kajastatakse Indoneesia vabanemist Hollandi valitsemise alt. 

Järgmistel päevadel oleme käinud kahel korral sultani palee hommikustel avalikel etendustel. Esimesel päeval nägime nahknukkude varjuteatrit (kestis 3 tundi ja keegi peale meie ei suutnud seda lõpuni vaadata) koos gamelanorkestri ja lauluga…

Imgp1939

…ja teisel korral tantsuetendust.

Mõlemad olid küll juba tuttavad Balilt, aga peenem esituslaad ja põhjalik õukondlik lähenemine olid tugevalt tajutavad. Täna läks Rein vaatama balletietendust (ikka gamelan ja kohalik tants ja ikka Ramajana eepos) ja mina jäin koju seda kirja kirjutama. Gamelanist mõneks ajaks mulle piisab J

Loomulikult oleme siin külastanud ka ühte batikatöökoda.

Imgp1922

Nimelt ei saa batikast, mis siin lausa rahvuslik käsitöö ja uhkus, mitte kuidagi üle ega ümber. Ja lõpuks õnnestub kellelgi sind ikka mõnda töökotta meelitada. Meie käisime sellises, kus batikat rohkem kangakunstina viljeleti ja piltideks raamiti. Saime üsna täpse ülevaate, mis ja kuidas, ja pildidki olid tõesti kenad, aga otsusekindlalt lahkusime taas ostudeta, näitaja tõeliseks kurvastuseks.

Teine asi, millest siin üle ega ümber ei saa, on mingite koolilaste pundid, kes justkui koolitööna paluvad sul mingitele reisimist puudutavatele küsimustele vastata ja siis ka koos pilti soovivad teha. Vastutuleliku ja õppimist soosiva inimesena vastasingi ühele küsimustikule (kõik ongi ühesugused), aga hiljem olen pidevalt keeldunud. Mis nende tegelik eesmärk on, jääbki arusaamatuks, äkki miski omavaheline salavõistlus, kui palju lolle turiste pildile saab või mis iganes. Samas on nad ise tõsimeelselt asja juures ja selliseid küsitlejaid on tõesti palju ja pidevalt ja kõikjal, ka templite juures ja söögikohtades. Üldse oleme me siin taas muutunud (sala)pildistamise objektideks, eriti just noorte poolt. Veidi tüütu taas ja nagu Ind(onees!)ias.

Kuna Rein jõudis etenduselt tagasi ja homme mäkke st vulkanile ronimine plaanis ja vaja vara tõusta, siis praeguseks lõpetan. 

 

 

Advertisements
22
Jan
13

Untitled

22.01.2013

Ikka Balilt, aga sedapuhku Amedist.

Kuna Ubudis sai ära vaadatud pea kõik, mis võimalik, siis otsustasime taas auto võtta, et kolida veelkord mereäärde ja ühtlasi külastada teeäärseid templeid.

Alustasime hommikul Goa Gajahi templiga ehk elevandikoopa templiga looduslikus orus üsna Ubudi lähedal. Tegu on ühe vanima Bali templiga 9. Sajandist. Autojuhi käest saime sarongid, nii ei pidanud neid oma sõidu käigus teatava annetuse eest laenutama, küll aga tuli mõõduka hinna (1,5USD) eest osta pilet nii sellesse, kui ka järgnevatesse kohtadesse.

Imgp1812

Järgmiseks templiks oli Tirta Empul, mis rajati samuti 9. Sajandil pühade allikate kohale. Allikaveel usutakse olevat puhastav ja pühitsev jõud ja nii külastavad ilmselt sajad ja sajad kohalikud seda templit perekonniti või paariti või lihtsalt noorte puhul seltskonniti. Vette minemiseks peab kandma sarongi ja naised ka pluusi – püha koht ikkagi. Meestel tundus palja ülakehaga kümblemine lubatud olevat. Kogu üritus toimub nii, et terve pere koos ohverduskarbikesi täis kilekotiga saabub basseini äärde. Kõik astuvad vette ja siis üks perekonnast käib läbi kõik 21 erinevat veepurskamise kohta ja asetab igale neist karbikese koos süüdatud viirukiküünlaga. Karbike on sarnane sellele, mis kõikjal tänavatel ja majade ees jm, aga lisaks on sageli väikeste müntide asemel sedapuhku ka paberraha. Kui kõik 21 karbikest ära jagatud, siis alustab kogu pere puhastusrituaale. Selleks tuleb iga toru juures hetk mõtiskleda ja palvetada ja siis kindlasti vett endale pähe lasta joosta. Ja nii 21 korda.

Imgp1816
Imgp1819
Imgp1817

Ka osa turistidesse teeb kõik selle läbi ja saab kindlasti elamuse. Meie vette ei roninud, sest pikk autosõit ees ja turiste seal vees vaadates tundus ka, et ilma siira usuta näeb tegevus välja rohkem veepargiatraktsioonina. Ka meie autojuht käib vähemalt korra aastas ennast puhastamas ja seletas kõigi 21 toru eest puhastamist-palvetamist sellega, et ka inimeste hädad ja haigused on erinevad ja vajavad erinevat arsti. Nii on kõigil torudel mõju erinevatele muredele ja võimalikele olemasolevatele või tulevastele probleemidele.

Edasi sõitsime Kintamani, et näha suuri vulkaanilisi mägesid ja mägedevahelist imekaunist järve Baturi. Vaated olid tõesti kaunid ja ligi pool tundi saime kõike seda ilu autoaknast vaadata. Istusime just ühes teeäärses kauni vaatega söögikohas, et lõunapausi pidada, kui algas sadu. Vihma muudkui kallas ja varsti polnud näha ei mägesid ega järve, ainult hall vihmasein.

Imgp1822

Imgp1824

Venitasime lõunaga küll ligi tunnikese, aga siis kuulsime kelnerilt, et tavaliselt kestab sadu mägedes ca 4 tundi ja nii otsustasimegi edasi liikuda.

Mägedest eemal jäi sadu veidi vähemaks ja nii otsustasime püüda ära vaadata ka Bali nn ematempel, ehk 52-st templist koosnev kompleks Besakih. Kui üldiselt kirjutatakse reisilehekülgedel selle templikompleksi külastamisest ilu kõrval põhiliselt õudusjutte pealetükkivatest müüjatest ja iga nipiga raha välja petta üritavates igasugustest nn riiklikest ametnikest, siis meil vedas kõvasti. Tänu sajule ei näinud me ühtegi turisti ja loomulikult polnud ka eriti paljud müügikohad avatud. Samuti oli ühes templitest sel päeval templitseremoonia (saad kõik, miilest loobud J) ja nii saime autoga üsna lähedale sõita. Panimegi kogu oma vihmavarustuse selga-jalga ja asusime pärast pileti lunastamist üles templite poole rühkima. Ikka üritati meid veenda miskis kohustusliku saatja vajalikkuses jms, aga keeldusime otsustavalt kõigest ja saime suurepäraselt hakkama. Liikusime koos läbimärgade, aga rõõmsate kohalikkega esmalt tseremooniatemplisse.

Imgp1836

Imgp1827

Kuna tegemist on kõige tähtsama templiga, siis olid ka ohverdused teistsugused, alates suitsupõrsastest kuni värske vasikapeani.

Imgp1826

Kõik kaunistused olid uhkemad, aga ka prügi kõvasti rohkem. Samuti tundus, et selles templis said õnnistatud ka teiste templite preestrid. Kuna aega palju ei olnud, siis liikusime edasi. Ronisime üha ülespoole, kuni jõudsime kõige viimase, väga põneva templini. Nimi ei ole kahjuks meeles, aga Rein arvas, et see on tema lemmiktempel Balil.

Imgp1830
Imgp1831
Imgp1834

Pärast pildistamist, vaatamist, annetamist, kiirustasime auto poole tagasi.

Imgp1835

Kuna pea pidevalt oli vihma sadanud, siis meie edasine sõit sarnanes kohati mööda mägijõge üles sõitmisena. Sadanud veekogus oli nii suur, et tavalised äravoolukanalid enam ei toiminud ja nii pahises kogu mägedest langev vesi lihtsalt mööda teed allapoole. Seetõttu võttis ka meie reis rannikule planeeritust kõvasti rohkem aega (sageli oli kiirus pea olematu) ja teel seletas autojuht kohalikke olusid ja tavasid ja vastas meie küsimustele.

Saime teada, et Balit nimetatakse 1000 templi maaks. Üllatav oli, et autojuht teadis ka Soomet (ilmselt mõni eelmine turist), kui 1000 järve maad. Mõtisklesime omavahel, kui oluline on õige tunnuslause riigile. Rein pakkus ka Eestile tunnuslause, mis eelmistega haakuks. See oleks: Eesti – 1000 töötu muusiku maa. Arvan, et see lause siiski riiklikku toetust ei leia, samas annaks see hea võimaluse sõna muusik asendamiseks mõne teise erialaga ja kõik oleks endiselt korrektne. Niipalju siis Eestist siit kaugelt.

Tegelikult selgitas autojuht meile (nagu ilmselt paljudele teistele turistidelegi) hindude paljude jumalate vajalikkust. Nimelt ei pöördu ka iga riigikodanik oma hädaga kohe otse presidendi või peaministri poole. Enne ikka külavanem ja siis piirkonna ametnik ja siis… ja nii edasi. Ja nii ongi kõigile jumalatele ja jumalustele oma templeid vaja, et siis õiges kohas oma palveid esitada. Ja ka kodudes on templikesed mitmele erinevale jumalale, sest koos elab palju erinevaid inimesi. Ja loomulikult, kuna me kõik oleme vaid osa loodusest, siis on kindlasti ka vaja loodusele ohverdada ja oma tegevusele õnnistust paluda. Kõige selle käigus saab inimene hingerahu ja väga rahulik oli meie autojuht tõesti.

Umbes 12 paiku nägime (nagu juba varem kõikjal Balil olin märganud)  koolilapsi oma rolleritega kodupoole sõitmas. Uurisin autojuhilt ka koolisüsteemi kohta. Kool on kohustuslik alates seitsmendast kuni kuueteistkümnenda eluaastani. Ja tunnid lõppevad tõesti juba kell 12 (varem arvasin, et tegu lõunapausiga) aga koolinädal on 6 päeva. Ja et esmaspäeval ja teisipäeval kantakse valget särki, kolmapäeval ja neljapäeval kohalikku traditsioonilist batikatehnikas särki ja reedel ning laupäeval pruuni särki. Huvitav süsteem, mis ühest küljest ei lase vanadel traditsioonidel (batika) hääbuda ja teisest küljest kindlustab ka hügieeni (täpselt nii juht seletaski) Varem oli kool tasuline, aga praegu tasuta. Siiski nurisevad kohalikud selle uue süsteemi üle, sest nüüd kasseerib nn õpikumaffia (tuttav meilegi) oluliselt suurema summa, kui varasem õppemaks. Aga algkoolid on igas külas ja suuremad keskustes.

Teel nägime veel läbi vihma kauneid riisipõldude vaateid, mis suisa UNESCO maailmapärandite nimistusse kuuluvad, ja pimedas jõudsimegi viimaks oma hotelli.

Siin oleme nüüd olnud neli päeva. Ärkame võimalikult vara, sest hommikud on ilusad ja päikesepaistelised. Snorgeldame (eriti Rein) ja loeme (eriti mina) ja mõnuleme niisama palmi varjus. Hommikuks sööme õnnelike kanade mune. (õnnelikke sigu proovinud pole, aga kõik nii kanad, kitsed kui sead on üsna vabapidamisel ja kanapere jalutab meiegi öömaja aias mõnusalt ringi) Ja üsna reeglipäraselt algab ca ühe paiku vihmasadu. Siis tegeleme edasise reisiplaneerimisega ja vihmahoogude vahel tutvume ümbruskonnaga. Oleme üsna pikalt jalutanud mõlemale poole oma öömaja. Kuna Amed on kitsas mägedeäärne merekuurort (praegu madalhooaeg), siis palju muid võimalusi õhtuseks tegevuseks pole.

Eilsel üsna pikal jalutuskäigul (ikka vihmavarjude ja kummijalatsitega) nägime korduvalt, kuidas mägedest allatulvav vesi kohati üle teede pahiseb ja kuidas kohalikud sellest suurt rõõmu leiavad. Nii oli ühe eriti laia uusjõe ääres rõõmus salk lapsi, kes ratastega veest läbi kihutasid või muidu kümblesid. Ja tagasisiteel istusid veelgi laienenud teejões ka mitmeid täiskasvanud mehi. Kahjuks polnud mul fotokat kaasas ja nii püüdkegi ise seda pilti ette kujutada: mägedest alla tulvav ligi 10 meetrit lai jõgi pahisemas üle sõidutee ja selles istuvad, sõitvad mängivad poolpaljad posid ja mehed.

Kahjuks peate te ka ainult ette kujutama kõiki koralle ja kalu, mida me siinses meres näeme, ja neid on tõesti ilusaid ja erinevaid ja palju, sest ka neid ei ole  mul kahjuks võimalik pildistada. Rein lubas snorgeldamisest ise täpsemalt kirjutada, seega heade hetkede kokkulangemisel võib see postitus veel täieneda.

Homme liigume edasi naabersaarele. Kuhu ja mis täpsemalt, juba järgmisel korral.

Ah jaa! Suitsupart oli väga maitsev, soovitan kindlasti võimalusel proovida ja sinna juurde käiv riisivein maitses samuti hea J

Imgp1811

PS Selles jutus oli veidi rohkem koha- ja templinimesid just Marelile ja Rolandile mõeldes, kes ca kuu pärast ka Balile rändavad.

 

17
Jan
13

Untitled

17.01.2013

Ikka Ubudist.

Nagu üleeilsest Reinu sissekandest aru saite, on elu Ubudis endiselt huvitav ja nii pikendame pidevalt oma siinolekut. Aga üks osa meie algsest reisiplaanist oligi, et kui leiame mõnusa koha, kus mõlemad olla tahame, siis jääme sinna pikemaks.

Kahel päeval oleme matkamas käinud.

Imgp1737
Imgp1739
Imgp1741
Imgp1744

Esimese päeva matk oli veidi looduslikum ja keerulisem, tänane rohkem rahulik jalutuskäik kahe jõe vahelisel kõrgel seljandikul. Vaated on kõikjal imeilusad – riisipõllud, loodus, kiired kärestikulised jõekesed ja loomulikult külad ja hooned.

Imgp1805
Imgp1807
Imgp1808

Vahel on mõne rajaotsa leidmine veidi keeruline ja üks osa esimesest matkast läks läbi eramaa. Taraväravas seisis üsna eakas hambutu vanatädi, kes läbipääsemiseks päris jõulist summat küsis. Kuna mõnda aega oli meid poolabistavalt-poolsalamisi üks nn matkagiid, kelle teenustest seni olime keeldunud, siis nüüd oli tal taas võimalus abi pakkuda. Koht läbirääkimisteks oli meie kahjuks: keeruline rajaosa, nõudlik vanatädi ja kindlalt kõva mürinaga lähenev äikesepilv. Tehing sai sõlmitud ja edasi liikusime juba matkajuhi saatel. Eemalt nägime ka, kuidas vanatädi koos riietega üsna kiirevoolulisse jõkke astus, et teisel kaldal olevasse hütini sumada ja saadud kümnis ära viia (päriskodu olevat maaomanike perel Ubudis – ilmselt mitte kehvake!)

Mulle endale üldiselt meeldib tundmatus looduses mõne kohaliku saatel liikuda, saab igasugu küsimusi esitada ja ka ümbritseva looduse kohta selgitusi. Mõnigi taim sai selgeks, kaunist ämblikku näitas tema…

Imgp1743

…ja orust välja jõudsime ka enne järjekordset tugevat vihmahoogu (tavaliselt kestavad need vähemalt tunni, sageli kaks). Ligi tunni veetsimegi ühes varjualuses vihma jälgides…

Imgp1747

…ja siis matkasime linnapoole tagasi….ja siis veel kõvasti edasi.

Nimelt olime juba mitu päeva kogunud infokilde nädalavahetuse (vastavalt Bali kalendrile on pühad mingid kindlad päevad ja ajad, mida muide ka matusetseremoonia paikapanemisel jälgitakse) pühadest sündmustest ja kuskil toimuvatest templitseremooniatest. Aga kui küsida täpsemalt kus ja eriti mis kell, siis vastused on täiesti erinevad alates varahommikust kuni pärastlõunani. Samal päeval olime siiski saanud üsna kindlat infot, et yes-yes, selles külas on suur tseremoonia just täna. Nii me seda otsima asusimegi. Algsest oletavast kohast nihkus eeldatav templiasukoht aina edasi ja edasi. Nii me siis marssisime ja küsisime ja pöörasime ja küsisime ja marssisime. Lootust andis igale küsimisele järgnenud yes-yes.  Lootsime, et sedapuhku tõesti leiame  tõesti õige koha üles. Juba eemalt nägime igast suunast lähenevaid pidulikus riides inimesi, naistel peapeal suured puuviljatornid pühitsemiseks. Esimesel katsel me siiski sisse ei pääsenud. Nimelt peavad kõik templisse sisenejad  (ka matustel olid meil mõlemail laenatud sarongid) kandma sarongi. Kuna me suveniire jm ei osta, siis puudub meie varustusest ka vajalik kangatükk. Olime siiski ettenägelikult pistnud seljakotti õhukesed rannalinad (mitte rätikudJ), lootuses, et neist piisab sissepääsemiseks – piisaski. Üritus oli juba mõnda aega kestnud.

Imgp1762
Imgp1756

Erinevates katusealustes mängisid kaks gamelani orkestrit, üks naiste ja teine meeste oma.

Imgp1758
Imgp1764

Järgmises varjualuses lugesid 3 vanemat meesterahvast reipalt, pidevalt ja häälekalt mikrofoni hindu eepost Ramajanat – peast ja tunde!!! Püstitatud olid lisatelgid laudadega ohverdustele ja õnnistamist vajavatele puuviljakorvidele.

Imgp1771

Istusime ja jälgisime meie ümber toimuvat tunde. Pidevalt tuli inimesi juurde. Uued tulijad moodustasid vahekäigus põlvitades pika rea ja tegid läbi ca 10 minutit kestva rituaali, mille käigus asetati lilli kuklasse juustesse, siis ühe ja siis teise kõrva taha, vahepeal käsi peakohale tõstes.

Imgp1770

Siis tulid väikesed tüdrukud riisikandiku ja veeanumatega, pritsisid põlvitajaid pintsliga, kallasid soovijatele vett kätele (4korda vist) ja siis võtsid palvetajad riisi ja tegid endale märgi otsaette. Preestrid lugesid lavalt tseremooniale juttu ja juhiseid kaasa ja sellised kümneminutilised tsüklid algasid üha uuesti ja uuesti uute inimestega. Põlvitamise lõpetanud tõusid rõõmsalt püsti ja asusid suhtlema – põhiliselt ikka mehed meestega ja naised naistega. Kogu tegevust saatis pidev gamelani muusika. Mingil hetkel tekkis põlvitamisse vahepaus ja ca paarkümmend vanemat valgetesse pluusidesse riietatud naist asusid tantsima.

Imgp1765

Tantsud olid kindla liikumise ja sammudega, saatjaks naiste gamelaniorkester. Ega keegi seda eriti ei jälginud, aga samas tundus see olevat ürituse kindel osa. Tantsiti kolm tantsu ja siis jätkus eelnev tegevus. Kõik see kestis kella üheksani (saabusime umbes kuuest). Siis vahetus orkester ja algas nn show osa. St kõik need tantsud, mida me juba eelnevatel turistidele mõeldud etendustel olime näinud, tantsiti nüüd oma inimeste jälgimisel maha. Meile oligi kõige suurem üllatus just see, et kõik see templites päriselt just nii toimuski. Olime ikka arvanud, et turistidele on kokku pandud mingi nn turistikava, aga ei, see oli ka ühe korraliku templitseremoonia pärisosa. Vaatasime seda ligi üheteistkümneni ja siis lahkusime. Päev oli olnud pikk ja põnev ja tundus, et viimane eriti pikk tants oli ka päriselt viimane, sest inimesed hakkasid lahkuma. Peale meie olid veel mõned turistid üritust uudistamas, aga see kedagi ei häirinud ja pildistada lubati ka. Hiljem kuulsime, et järgmine analoogne tseremoonia selles templis toimub kuue kuu pärast. Seega pole tõesti just lihtne leida, kus millal midagi toimub. Igatahes meie nägime selle ära, lõpuks!

Tänaseks viimaseks Ubudi õhtuks oleme tellinud kohaliku pidulikuma roa – suitsupardi. Kirjelduste järgi on siiski vist tegemist hautatud pardiga, aga soovituslike elamuste hulgas on see toit kindlasti. Kuna küpsetamine kestab vähemalt 8 tundi, siis tuleb see roog eelmisel õhtul ära tellida ja maksta. Kohe lähemegi parti testima. Kas ja kuidas maitses, sellest juba järgmine kord järgmisest kohast. Tervitused kõigile püsilugejatele!

Eve

15
Jan
13

Untitled

15.01.2013

Tere, siin Rein.

Lõpuks ka mina sain niikaugele, plaan on olnud seda teha muidugi varemgi, aga Eve on olnud nii nobe…, et kirjutan teile muljeid. Pildi on ikka Eve tehtud

Lisaks pikalt otsitud-küsitud templirituaalile, mida nägime üleeile (kirjutame sellest hiljem), õnnestus täna sattuda ka tunnistama kremeerimis-tseremooniat. Siin on kohe selline teenus, lendlehedki olemas, kuid kuupäevad nendel vananenud. Õnneks hotell helistas, edastas me soovi, ning mõne päeva pärast leitigi meile matus. Arvan, et selle kiire leidmine saare pealt pole kerge ülesanne. Sõitsime tund aega, täna olime me ainukesed turistid sel teekonnal. Teepeal saime giidilt ülevaate matusetraditsioonidest. Tänane oli nö keskmine matus; kuninga suguvõsa matustest rääkis ta ka, need elavad siin samas Ubudis oma palees edasi, kuigi ilma võimuta. Neil on 11 korruseline torn mida kannavad 300 meest. Vaesed aga  matavad surnud esialgu mulla alla, ja siis kord aastas kaevad välja ja tehakse kollektiivne põletamis-rituaal.

Jõudsime kohale just õigel hetkel. Torn, ehk seekord pigem katusega platvorm oli juba tänaval, meeste õlgadel, sel hetkel toodi välja kirst, ja kadunukese maja ees algasid rituaalid, preester, veepritsimine, lillede ohverdamine, laul jne nagu siin käib. Kui aga ka paarkümmend meetrit eemal seisev gamelani orkester äkki hääled sisse lõi, oli küll võimas tunne, nagu teisel planeedil, või nagu enda omal tuhandeid aastaid tagasi. Üks asi on vaadata seda piltidelt, nagu internetist olime teinud, ehk siis kasvõi dokumentaalfilmist, kuid kohapeal on selline ehtsuse ja maagia tunne, mida on võimatu edasi anda ükskõik mis meediumi kaudu.

Imgp1778
Imgp1781
Imgp1782

Kogu küla oli kokku tulnud, mehed mustas, naised tumepunases. Kuna üleeile templis olid kõik põhiliselt valges, tegime nii seekord meiegi, kuid osutusime olevat ainukesed heledad laigud rahvasummas, peale preestri. Meie giid, teenuse pakkkuja, oli loomulikult eelnevalt taotlenud omastelt loa, et turistid võivad seda pealt vaadata. Kuigi kõik toimus ju avalikul tänaval, hiljem tänava ääres, ja juhuslik mööduja oleks vabalt võinud seisma jääda seda vaatama, on asi selles, et välismaalane ju ei satu sealt niisama juhuslikult mööduma.

Suur gamelan-orkester mürtsus, kõik pillid mitte alustel, vaid ühekaupa inimestel käes. Seejärel tuli torn, mille peale oli pandud surnu kirstuga, kirstul istusid kaks poissi – pärast giid ütles, et lapselapsed, platvormi äärel kaks meest pihustamas pühitsetud riisi, et puhastada surnu teekonda.

Imgp1783
Imgp1784

Tassijatel seega raske kandam, nad liikusid suht kiiresti. Tehti ka ringe, pöördeid, loetu põhjal teame, et need olid selleks, et hinged tagasi koju teed ei leiaks. Kogu külarahvas järgnes protsessioonile.

Nn surnuaed oli suht lähedal kadunuksese kodule. Surnuid võib põletada ainult seal, mujal ei tohi. Igas külas on vähemalt 3 templit, üks neist surnuaia kõrval. Tegelt, on nagu Eve kirjutas, muidugi määratult rohkem, mõnel ristteel on suured templid kolmes nurgas.  Ja kodu ning templi vahel on raske vahet teha, sissepääs sarnane, üle müüri paistab kõikjalt ka kodutempel kümnete tornikeste kujul, nagu näeb välja ka osa suurest templist. Jalutades kogu aeg püüame ära arvata, kas on kellegi kodu või tempel. Sissvaatamine annab vastuse.

Lõkkease oli valmis tehtud, banaanipuu tüvedest.

Imgp1785

Giidilt kuulsime, et ei lubata enam puid raiuda vabalt, nii et surnu põletati põhiliselt hoopis gaasipõleti leegis.

Imgp1792
Imgp1793

Enne muidugi uued puhastusrituaalid, ohverdamised – hiljem ohverdati ka valge kana, kes seal oli näha kinniseotud, kuid seda osa rituaalist meile enam ei näidatud. Surnu võeti platvormilt maha, võeti kirstust välja, riietati lahti. Asetati põletamiskohale. Sugulaste summ oli seal ümber…

Imgp1786

….õnnestus siiski näha, et tal olid klaasitükid silmadel, giid seletas hiljem, et nii see, kui kõik ülejäänud toimingud-rituaalid olid kõik mõeldud ikka selleks, et uus kehastus oleks õnnelik, ja et nii silmad kui muud kohad oleks terved, tugevad, jne

Ja kui tõsiselt ja loomulikult ja samas pingevabalt, kohati ka naerdes kõik selle ümber toimetasid … see haakub samasse teemasse, mille üle olen sel reisil palju mõtisklenud, et Euroopas elades pole üldse ettekujutust sellest, KUI tugevalt endiselt usk, rituaalid jms muud maalima mõjustab, täidab, seob, igas eas inimeste seas on see kohutavalt elujõuline, ja seda kõigis külastatud maades.

Igatahes, just vahetult enne süütamist, jagati kõigile pakikeses kooki ja vett, ka meile, mida kõik kohe isukalt pugima hakkasid. Ja tõesti, ka põlemine ise polnud õõvastav ja haisev, nagu Indias. Muuhulgas lisati põleva surnu peale lõkkesse ka tema kümmekond flööti. Üks ta tütardest, kes meiega ise rääkima tuli, ütles me küsimise peale, et ta isa oli olnud muusik. Muidugi on siin kohalike ingliskeelse teksti mõistmine väga keeruline, tänu nende eriskummalisele hääldusele.

Kui nüüd ütles giid, et edasine on privaatne ja me ei või seda enam näha, veendes meid ka et polegi midagi näha. Tuha kokku korjamine, taas ohverdused, mida juba suurtele laudadele sätiti jne. ohverdused ikka lilled, taimed, puuviljad.

Imgp1787

Ja kunagi hiljem viskavad omaksed tuha merre, kuid seda juba keegi näha ei saa.

Evelt veel selgituseks:

Pärast protsessiooni on aktiivne tegevus vaid perekonnal ja sugulastel. Külarahvas on kohal austuse märgiks, istudes (mehed eraldi ja naised eraldi) ja suheldes.

Imgp1791
Imgp1789
Imgp1790

Küla kui ühtne kogukond on panustanud ürituse ettevalmistmisse, aidates korraldada kõike vajalikku kuni ettevalmistusperioodi toitlustamiseni. Matuse järgselt midagi küla jaoks enam ei toimu. Nii ongi matus oluline ka aktiivse suhtlemiskohana, kus kõik kokku saavad ja ilmaasju arutavad.

Kuna me ekskursioon oli kestnud vaid 2 tundi kirjas olevast neljast, õnnestus juurde kaubelda üks saare atraktsioonidest, mida juba olime ammu soovinud, kuid nagu Eve kirjutas, katkestas ükskord paduvihm meie ekskursiooni.

See on lühidalt öeldes kassi-kohvi (Luwak kohvi). Mõnedel Indoneesia saartel elab metsloom, kes öösel hiilib kohviistandusse ja sööb kohviube (vaid parimaid). Ta seedib ainult ubade ümber olevat viljaliha. Kuid saab ühtlasi kaifi ka kofeiinist. Ube ega nende koori ta ei seedi, ja heidab need välja.

Imgp1796

Umbes 100 aastat tagasi avastas keegi – oleks küll huvitav teada saada, kuidas see avastus juhtus! – et kui korjata üles metslooma väljaheited, puhastada neis olevad oad, võtte käsitsi ära koor, jne siis maitseb nendest ubadest tehtud kohvi hoopis teisiti, ja paremini! Ja kofeiin on ka kadunud! Igatahes, nüüd talupojad otsivad metsast väljaheiteid. Ja selline kohv on haruldane ja väga kallihinnaline. Aastane toodang ca 300kg.

Igatahes viidi meid ühte sellisesse farmi, tegelikult küll turistidele mõeldud kohta, sest põhiline kohvikasvatus oli eemal džunglis. Giid oli ette helistanud ja kõik tegevus toimis ümber järgmise nurg nagu valatult. Nägime taimi, neid loomi puurides – kassi, rebase ja veel millegi vaheline loom.

Imgp1800
Imgp1801

Parasjagu röstiti pannil käsitsi segades ube, ja nui uhmris oli valmis.

Imgp1798
Imgp1797

Turistidele oli tehtud imeilus riisipõlluvaatega istumine, koos purskkaevuga, ning meile anti degusteerida, koos seletustega kümmekond jooki – kohvi ja teed, mis loomulikult olid ka kõik farmi poes müüa.

Imgp1802
Imgp1803

Imgp1804

Kõik see oli tasuta… välja arvatud muidugi peatoode, kassi-kohvi ise – $5 tass. Röögatu siin, aga umbes sama mis me maksamae ju kodus Vapianos või Starbuckis. Kassi-kohvi oli tõesti omapärane, aga väga head olid ka muud joogid (sidrunheina tee, punase ingveri tee, bali kakao jne). Tavaline Bali kohvi – valmistatud nagu türgi kohvi – mida me siin iga päev joome, oli ka vapustav. Sest – orgaaniliselt kasvanud, parimad oad valitud, käsitsi puhastatud, elaval puudest tulel röstitud, st mitte gaasiga, käsitsi nuiaga uhmris jahvatatud… röstimismaitse oli igatahes tunda. Aga elamus tuli just sellest kogu-paketist, et näed kasvamas, näed seda looma, näed röstimist, katsud taimi, närid ise toorest kohvimarja puult jne.

Nii et sellised 2 võimsat elamust oli täna. Pärast lesisime basseini ääres, ujusime, õnneks oli päike taas põhiliselt pilve taga. Kui ta välja tuleb korraks, siis on oi-oi-oi, päiksekreem siin ei päästa… seejärel külastasime taas kord oma tuttavaid pärdikuid pargis, kes täna olid miski pärast närvilised ja lausa agressiivsed, meiegi vastu.

Külake on juba nii koduseks saanud, et ei raatsi siit ikka veel lahkuda.

Külake, kus on majad tihedalt harvade peatänavate ääres, kõikjal mujal on silmapiirini ulatuvad eritasemelised riisiväljad, või kärestikulised mägijõed kuskil kaugel all sügavikus, kaetud tiheda vihmametsa-dzungliga. Selline kooslus on niivõrd kummaline, selline kontrast. Ma pole kuskil näinud ligilähedastki kontsentratsiooni kunstigaleriidest ja -poodidest, imeuhkete sisekujundustega luksuskaupade poodidest ja restoranidest… ja samas kõrval on vette uppuv riisipõld, konnad, pardid. See on endiselt küla. Aga siia on istutatud teepervedesse Manhattani südalinn, millelt enne on kõik korrused peale esimese mahalõigatud. Ja hotellid on tänavalt eemal, peidus – kitsastel maasiiludel, mis ulatuvad põldude vahele. Siin pole ühtegi asutust, mis ei tutvustaks ennast kui omavat riisipõlluvaadet.

R

 

11
Jan
13

Untitled

11.01.2013

Ikka Ubudist.

Liikumisest saarel. Ühistransporti siin eriti ei ole ja liikumiseks kasutatakse, autosid (ilusad ja uued), motikaid või taksot. Takso (lennujaamast) on üsna kallis ja nii kasutab enamus turiste oma eelnevat infot ja asub lennujaamast väljudes nn ettemaksutakso pileti sappa, mis muide on hiigelpikk. Nii meiegi. Ubudis taksosid ei ole, küll aga on palju taksojuhte. Pea iga maja ees seisab keegi sildiga TAXI ja/või hõikab lootusrikkalt igale turistile: takso, takso ja eituse peale veel, et äkki homme.

Jimbaranist Ubudisse liikumiseks otsustasime võtta päevaks auto, et ühendada praktiline vajadus vaatamisväärsustega ja nii raha säästa. Alustasime kenasti kavandatud templitega. Templi pühamatesse aedadesse sisenemiseks peavad nii naised kui mehed kandma sarongi ehk kangast seotud seelikut. Kõigepealt üks saare suurimaid templeid.

Imgp1551
Imgp1555
Imgp1556
Imgp1559

Ja siis järgmine, mis paiknes sügaval orus ja milleni viis pikk astmeline rada. Kahjuks selle templiga meie esmane saarega tutvumine ka lõppes, sest just alla jõudes algas tohutu äikese ja müristamisega vihmahoog, mis ligi tunniajalise koopas varjus ootamise järgi mingeid vaibumise märke ei ilmutanud. Nii asusimegi lõpuks läbi paduvihma tagasiteele auto juurde. Minek oli eriline, sest tundsime ennast kui mööda kaskaadpurskaevu ülespoole ronijad – meie liikusime läbimärgadena üles ja vesi langes pahinal mööda astmeid alla. Meeldejääv elamus. Külm õnneks ei olnud.

Imgp1560
Imgp1567
Imgp1562

Järgmistest plaanitud templitest loobusime ja lasime ennast kohe Ubudisse sõidutada. Siin oleme nüüdseks olnud juba nädala. Õhtuid täidame erinevate etenduste ja kontsertidega. Päeval uudistame huvitavaid kohti.

Esimene, kuhu suundusime, oli ahvide mets. See on tõepoolest suur ala, kus makaakahvid elavad ja turiste uudistavad. Turistid neid ka. Alguses oli päris hirmutav vaadata, kuidas ahvid parki sisenevaid inimesi ründasid ja neid pidi üles ronisid. Varsti saime aru, et ahve huvitavad vaid need isendid, kes toitu (mida pargi ees spetsiaalselt selleks müüakse) kaasas kannavad.

Ahvide elu ja toimetamisi nii lähedalt jälgida oli väga põnev. Jalutasime parkmetsas kaua ja istusime pikalt mõnes kõrvalisemas kohas palgil, et vaadata, kuidas ahvikooslused toimetavad. Kui me juba pikalt olime neid jälginud, tulid mõned nooremad ahvid ise meiega tutvust sobitama: katsusid ettevaatlikult, siis ronisid sülle ja lõpuks pähe, kus hakkasid sõbralikkuse märgiks juustest putukaid otsima. Reinu väike sünnimärk kaelal kvalifitseerus kindlast eemaldatavate asjade hulka. Kogu see toimetamine oli väga õrn ja sõbralik ja ettevaatlik ja armas.

Imgp1609
Imgp1615
Imgp1616
Imgp1618
Imgp1619
Imgp1620
Imgp1594
Imgp1597
Imgp1628

Park ise oli samuti ilus, seal on loomulikult ahvjumal Hanumani tempel, aga ka sillad ja rada väikese kanjoni põhjas ja  palju skulptuure ja lopsakas loodus.

Imgp1580

Imgp1633

Imgp1634

 

Veel oleme käinud kahes muuseumis. See tähendab kahes suures korrastatud parkaias, kus erinevad ehitised, milledest mõned siis muuseumihooned ja teised templid või poed või bungalod või SPA.

Imgp1660

Kohalikud Puri Luksiani kunstimuuseum ja Arma muuseum tutvustasid väga põhjalikult siinseid kunstistiile. Eriti palju maale, kangaid ja skulptuure on säilinud eelmise sajandi algusest, kui Euroopa kunstnikud Bali avastasid ja siinset väga erinäolist stiili hakkasid maailmale tutvustama ja säilitama. Tavaliselt ma muuseumides fotosid ei tee, aga kuna tahtsin nähtut ka teiega jagada, siis palun…

Imgp1667
Imgp1670
Imgp1672
Imgp1668

Imgp1666

Imgp1669

Kõik kunagised traditsioonid ja stiil on säilinud siiani ja endiselt on kogu  Batuani küla (üks Ubudi 8-st külast) just kunstiküla. Ja kunsti on taas kõikjal –  avalikes kohtades ja kindlasti kodudeski. Nägime arvukaid kunstipoode ka teel siia Batuanist läbi sõites, aga tahaks nüüd, pärast muuseumitest saadud teadmisi, sealseid poekesi lähemalt uurida. Olemegi plaaninud veel vähemalt ühe autopäeva.

Eilse hommikupooliku täitsin mina Bali  kokakursustega. Neid on siin Ubudis pakkumisel mitmeid, mõnedel oma veebilehed ja uhke reklaam, teised lihtsamad. Mina otsustasin ühe ööbimispaiga lähedal oleva suurema reklaamita koha kasuks (eelmisel päeval sõime seal ka kerge testlõuna) Ja nii alustasingi oma koolitust hommikul kell 9 ja täiesti privaatselt. Olen analoogilise kursuse võtnud ka Tais ja nii teadsingi hoiduda kommertslikumast massikoolitusest, aga et päris üksi, see selgus eelmisel õhtul.

Imgp1705

Hakkimine, hautamine, keetmine ja küpsetamine kestis kella kaheni, siis lisasime ilu (mis siin kõikjal lihtsalt endastmõistetav) ja siis kutsusin ka Reinu tehtud toite maitsma. Tegelikult saime mõlemad kõhud kõvasti täis. 

Imgp1710

Imgp1707
Imgp1715
Imgp1717

Selles, et ma neid sööke teile ka Eestis pakkuma hakkan, ei ole ma eriti kindel. Esiteks pole meil enamust nendest  maitsetaimedest saada isegi Stockmanis mitte ja teiseks on paljud road üsna töömahukad.

10
Jan
13

Untitled

10.01.2013

Nüüd oleme Balil.

Ja kui kõik ausalt ära rääkida…, siis oleme ka miljonärid.

Ärge siiski väga kadestage, ka teie kõik oleksite. Juba 100 USD on miljon kohalikku raha. Nii elame ja sööme siin ikka väga suurte rahanumbrite eest.

Bali elu alustasime Jimbaranist. See on veidi rahulikum mereäärne linnake arvukate mereandide restoranidega pikki randa, kus õhtul küünlavalgel mõnus istuda ja laineid ning inimesi jälgida. Ja mereannid on siin tõesti värsked (osa ka elus). Sõime nii erinevaid kalu, kui ka karpe, kalmaari ja merivähki.  Kuna praegu on vihmaperiood, siis eriti rannamõnusid ei nautinud. Ka on rand siin üsna räpane ja ujudes pidevalt mõni plastkott või purk näos. Mõistlikum oli jalutada rannarestoranidest  (nemad randa ei korista) eemale mõne päris mereäärse lukshotelli territooriumile, seal rand korras ja vees ka plasti veidi vähem. Ühe vägagi lühikese rannapäevaga (st mõne poolpilvise tunniga) suutsime täiesti ära põleda – päike on ikka väga intensiivne. Veidi jalutasime ka linnakeses. Linn on nagu Türi, aga vihmametsas paiknev, kus iga teine hoone on tempel ja iga maja territooriumil ka templid. Kõik on kujude ja reljeefidega kaunistatud. Pühamad hooned on mustast laavakivist või punasest kivist ja sageli musta õlgkatusega. Kodu ja ümbruse kaunistamine on tõeliselt IN.

Imgp1545

Imgp1543
Imgp1546

Edasi kolisime Ubudisse. Mis see Ubud täpselt on, seda on keeruline seletada, peab lihtsalt nägema ja eriti kogema. Teoreetiliselt on Ubud mitmetest käsitööliste küladest kokku sulanud nn linn. Kogu külaelu st riisipõllud, suured lilleaiad, igapäevane põllutöö toimub kohe peatänavatelt veidi sissepoole astudes. Peatänavad aga on sadade uhkete poekestega, kus pakutakse väga kenasid kohalikke nn disainirõivaid, ehteid, kunsti jm ja ikka brändide kaupa st mitte turustiilis. Ja arvukate restoranide ja kohvikutega. 

Siin supermarket, riisipõld ja palmid

Imgp1692

Vaade tänavalt kõrvale

Imgp1658

Tunne ongi, nagu Rein tabavalt väljendas, madal Manhattan Aasias keset küla. Selle kummalise koosluse põhjuseks on esiteks see, et Bali on olnud maailmas üks esimesi turismipiirkondi ja turism on siin toiminud juba ca 50 aastat ja järgmine oluline mõjutaja on film ,, Söö, palveta, armasta,,, mille ühe osa tegevus toimub Ubudis. See fakt on siia kohale meelitanud tohututes kogustes keskealisi eneseotsingutega tegelevaid naisinimesi, kes päeviti kuskil joogat või midagi muud sarnast harrastavad ja siis õhtuti ostlevad, iluprotseduure võtavad, söövad ja pidutsevad. Siinsete baaride muusikavalikki lähtub külastajate east ja on põhiliselt 60-ndate muusika. Seega on Ubud keskeakriisis vaevlevate, ületöötanud, varjatud hipikalduvustega seniorbeibede paradiis.

Aga Ubud on ka palju muud. Kõigis ümbritsevates külades on siiani põhitegevusalaks mingi käsitööliik. On batikaküla, puunikerdajate küla, hõbeseppade küla, maalijate küla jne. Siia sõites olid kõik teeääred külades täis spetsiaalseid poekesi ja müügikohti ja sa saad tõepoolest aru, et siin on näiteks puutöölised. Sest müügis on kõik puidust tehtu: alates hiiglaslikest puukujudest, kuni laudade, toolide ja nikerdatud usteni. Enamasti on kõik maitsekas ja peenelt kaunistatud. Puukujude eripära on see, et arvesse on võetud puu erinevaid kõverusi ja lohke ja see kõik sobitatud kaunilt sageli vaimuka inimfantaasiaga. Tulemus on väga hea. Ja seda kõike on kõikjal palju ja erinev kästööliste  looming on ka kõikjal kasutuses. Sest teine asi, mis siin Balil pidevalt hämmastab, on lõputu loomulik kodu ja kõige kaunistamise harjumus. See tundub siin nii endastmõistetav, et pole ühtegi maja, poodi, väravat, silda, tänavaäärt jne ilma kaunistusteta. Ja palju lilli – looduses kasvamas, aga ka  aiakestes, poodides, söögikohtades, WC-s – kõik hästi hoolitsetud, koos kaldega tiigikeste ja purskkaevudega. Kõlab vist väga magusalt, aga ei ole seda mitte. Kõik on maitsekas ja loomulik ja olnud nii juba aastasadu ilmselt. Ja kunstianne nagu ka muusikaanne tundub väikestviisi olevat kõigil inimestel.

Ujuv kaunistus poe ees

Imgp1636

Lootosõitega tiik templi ees

Imgp1651

Meie tavalise öömaja uks

Imgp1686

Uste tegemine

Imgp1688

Tänavakaunistused

Imgp1723

Pood ja koduvärav, uksest näha avatud kodutempel, mis on kindlasti mitmeosaline ja vägagi suur. Ja tempel st erinevad avatud katusealused pühapaigad on IGAL majal…

Imgp1724

… ja iga kolme kuni viie maja kohta on juba suurem tempel. Siin üks kõrvaltänavas, kaunistatud mingil põhjusel taldrikutega.

Imgp1722

Imgp1721

Siin järgmine. Ja nii lõputult. Enamus templeid pole eriti vanad. Siiski ei mõju need uutena, kuna niiskusest tingitud sammal katab kiiresti kõik ehitised ja kujud.

Imgp1719

Igas templis on kindlasti ka gamelani pillid. Ja kõik lahtiselt ja lukustamata. Varastamine pole siin vist üldse teema.

Imgp1718

Ubudisse tulime tegelikult eriti just muusika pärast. Juba Ameerikas õppides vaimustus Rein gamelani muusikast ja just Balil ja Javal saab seda ehedalt näha ja kuulda. Nii olemegi igal õhtul mõnda kontsertetendust käinud vaatamas-kuulamas. Ja seda sageli kangelaslikult läbi paduvihma ja läbimärgadena. Nüüdseks oleme juba ostnud vihmavarju ja liikumiseks kummijalanõud, sest muidu kõik asjad pidevalt märjad. Ja loomulikult on nüüd ka vihma vähem

Esimesel õhtul varjuteater. See on ca poolemeetriste nahknukkudega(siluetid) esitatud hinduistlik lugu. Esitajateks on üks nukunäitleja 2 abilisega ja kaks gamelanimängijat. Etendus toimub õhukese sirmi taga elusa tule paistel.

Imgp1572
Imgp1574

Vaheselgitusena veel, et valitsev usund Balil on hinduism, mis on tugevalt seotud animismiga st kõigele elavale ohverdamisega. Väikesed ohvrialtarid on taas IGAS poes, muuseumis, majas, söögikohas jm. Ja kõikjal tänavatel, uste ees, taksodes, lettidel, söögikohtades on palmilehest kausikestes lille- ja toiduohverdus.

Imgp1558

Ja siinne hinduism erineb India omast, kuigi jumalad ja lood on samad. Aga Balil on kõik puhas ja rõõmus ja ilus.

Teisel õhtul oli ahvide  koor ehk Kecak dance, mis toimus ühe templi katusealuses. See seisnes nn ahvide meeskooris, kes siis üsna Tormise laadsel moel laulis ja tantsis, imiteerides ahvide häälitsusi ja liigutusi. See oli kogu etenduse saatemuusika, millele lisandus taas üks hinduistlik lugu, sedapuhku juba Indiast tuttava ahvjumal Hanumaniga.

Imgp1639
Imgp1645

Lisaks sellele etendusele oli veel traditsiooniline tuletants. Selleks süüdati templi põrandal suur kookosekoortest lõke, templit ja tegevust eelnevalt õnnistades. Siis alustas ahvide koor taas laulmist ja hobukratilaadse loomaga paljasjalgne tantsija alustas tantsu. Mõne hetke pärast lõi ta lõkke jalgade lendu (ka meie saime palju suitsu ja sädemeid) sütel pidevalt edasi tantsides. Kaks meest roobitsesid lõkke taas kokku ja mõne hetke pärast lõi tantsija selle kiirete liigutustega taas lendu ja nii mitu korda järjest. Kõik see kestis ca 15 minutit ja oli tõesti muljetavaldav.

Kolmandal õhtul oli ülevaade erinevatest tantsudest suure gamelanorkestriga (20 mängijat)…

Imgp1674
Imgp1675
Imgp1678
Imgp1681
Imgp1682

…ja neljandal taas erinevad tantsud (mõned ka kordusid), sedapuhku bambusgamelani pillidel.

Imgp1700
Imgp1731

See jättis Reinule kõige vapustavama mulje ja oli tõesti väga eriline ja ka energiline.

Imgp1702
Imgp1703
Imgp1704

Kõik need etendused toimuvad mitmes eri kohas samaaegselt ja nii püüamegi aru saada, mida, kus ja millal täpselt vaadata. Infot saada pole just väga kerge. On küll turistiinfo, aga seal nad eriti entusiastlikud arutlema ei ole. Võib loomulikult küsida hotellist või restoranist, aga sageli eriti selget vastust ei saa. Ja nagu ikka Aasias, ei ütle keegi kunagi,,ei tea,,. Nii püüabki Rein kõigi küsitluste,infokildude ja interneti abiga teha parimaid valikuid. Ja tundub, et see tal ka õnnestub. Mina valin rohkem hotelle ja söögikohti.

Tegelikult oleme jõudnud teha ja kogeda veel palju rohkem. Mida täpselt, püüan kirjutada võimalikult pea.

 

04
Jan
13

Untitled

04.01.2013

Kuala Lumpuris olime 5 päeva. Ilmselt nägime ja tegime kõike seda, mida turistid selles linnas ikka teevad.

Alguses tutvusime taas suurte ja kuulsate kaubanduskeskustega. Kuigi KL tahab olla üks maailma ostuparadiisidest, on hinnad siin üsna jõulised, ka aastalõpu allahindlustel. Ega me peale paari T-särgi ja Reinule uute jalanõude (mis osutus oodatust keerulisemaks, sest suurim müügisolev number neil 44 ja R-l 45, nii ta nüüd kõnnibki randa, kand üle ääre) eriti midagi otsinudki. Samas on kõik peenemad ostukeskused ka arhitektuuriliselt uhked ja ilusad ja kõigi nende all on tohutu söömiskorrus, kus valikus kümneid erinevaid kööke ja sadu toite. Kõige peenem kaubamaja koosnes hulknurksetest kuupidest ja oli ka seest üliilusasti kaunistatud – jõulud ja aastalõpp ju.

Imgp1370

Lifti ootamas

Imgp1366

Päris nelkidest torn

Imgp1384

Kaunistused

Imgp1382
Imgp1390
Imgp1372

Väärikad ehted muusiku elukaaslasele, mida ma siiski ei saanud… mingi probleem liigsete nullidega…

Imgp1393

Istmed (Mareli)

Imgp1394

Teetuba

Imgp1387

Kuna linn ise on üsna uus (ca 150 a), siis mingit erilist vanalinna seal polnud. Jalutasime küll ka mõnel vanemal tänaval, aga rohkem avaldas muljet hiinalinn. Õhtune tegevus oli seal tõesti vilgas ja inimesi tohutult. Sõime ühes tänavaäärses söögikohas, kus kogu toit meie silme all elusal tulel valmistati – kala grillil ja riis spetsiaalsetes hautamisnõudes.

Imgp1494

Imgp1495

Kogu tegutsemine oli ülikiire ja professionaalne, eks sellest sõltus ka teenindavate turistide arv ja tulu. Pärast õhtusööki edasi jalutades sattusime jäätisekohvikulaadse koha peale. Tegelikult oli see pigem mahlajäätis (sorbet laadne), mida siis suurest külmutatud kuubikust spetsiaalse masinaga pokaali lihviti. Mina võtsin mangojäätise ja see oli väga maitsev.

Imgp1498
Imgp1496

Loomulikult külastasime kuulsaid lindude, liblikate ja orhideede parke. Need olid tõesti mõnusaks vahelduseks linnas kõrghoonete vahel liikumisele. Parkide lähedal on uus ja uhke mošee ja islami kultuuri muuseum. Mošee külastamiseks pidin panema selga spetsiaalse riietuse ja rätiku, kuigi olin pikkade pükste ja T-särgiga.

Imgp1481
Imgp1488

Mošee kompleks oli uus ja ilus ja teadmatusest sisenesime ka väga kaunisse palvesaali. Kaua meil seal uudistada ei lubatud, sest mittemoslemid ei tohi sinna siseneda, aga sinine-valge-kuldne kombinatsioon koos vitraažide ja kogu põrandat katva pehme vaibaga oli lummav.

Imgp1484
Imgp1485
Imgp1493
Imgp1491

Rein sai elamuse ka WC külastusest, sest kuna enne palvetamist on moslemitel kohustus jalgu pesta, siis koosnes kogu alumine korrus tohutust pesuruumist, mille taganurgas ka mõned wc-d olid. Loomulikult oli kogu liikumine paljajalu, aga erinevalt templitest, oli kõik väga puhas.

Positiivsest islamielamusest lähtuvalt otsustasime ka kõrvalolevat islami kultuurimuuseumi külastada. See oli igati põnev. Juba hoone ise oli avar ja ilus. Esimeses saalis olid maailma tähtsamate mošeede maketid koos selgitustega, kus, millal jne. Lisaks oli eraldi saal vanadele imeilusatele käsikirjadele, ehetele, tekstiilidele ja kangastele (Mareli!) ja keraamikale.  Kõike oli mõistlikes kogustes ja piisavate selgitustega.

Viimase päeva, mis oli ka ühtlasi aasta viimane, jätsime Petronase kaksiktornide ja teletorni uudistamiseks. Petronase torne on linnas liikudes pidevalt kuskilt näha.

Imgp1531
Imgp1539

Mõnda aega olid need maailma kõrgemad ja nende vaheline jalakäijate sild on kindlasti meeles mitmetest filmidest. Päeval säravad tornid kaugele, sest on läikivast metallist konstruktsiooniga ja öösiti ka uhkelt valgustatud. Tornide taga on suur park sportijatele ning jalutajatele ja laste mänguväljak. Kõik on kenasti hooldatud ja puhas. Pargi ümber on palju põnevaid erikujulisi kõrghooneid ja ilmselt on see piirkond ka eksklusiivne elamurajoon.

Imgp1536
Imgp1526

Imgp1483

Imgp1538

KL torn ehk teletorn oli küll uhke ja kõrge, aga sees ja ümber toimus rohkem lõbustuspargilaadne tegevus, kuhu peredega tullakse ja vormelistimulaatorit proovitakse, ponidega sõidetakse, võltsdžunglit ja võltsküla vaadatakse.

Üldiselt olid meie muljed Kuala Lumpurist positiivsed. Liikumine oli lihtne, inimesed sõbralikud ja ka inglise keel toimis paremini, kui mõnes eelnevas riigis.

Imgp1397

 




Recent Comments

pomole on SAO PAULO 1
Sille on SAO PAULO 1
Kristi on SHARJAH
Sille on Muscat 2
Liilia Virves on Muscat

Categories

Advertisements