AUSTRAALIA viimane

REISILE REINUGA

Kuidas meie reisiplaanid tekkivad ja teoks saavad? Seda küsitakse sageli. Mõte kuhu täpselt minna ja impulss see ka teoks teha, on tavaliselt minult. Austraalia idee tuli tegelikult ühest kinnisvaraga seotud Austraalia teleseriaalist, kus nähtu tekitas soovi seda riiki lähemalt tundma õppida.

Kui reisisihtkoha ja aja osas kokku oleme leppinud, kolib ülejäänud ettevalmistus Reinu arvutisse ja lugemislauale. Varasematel aastatel olid mõned reisiosad, näiteks majutus, veel minu ülesandeks, aga nüüd uurib ja kavandab Rein kõik ise. Loomulikult arutame me plaane ja ajakava ja soove, aga Reinu perfektsionismiga ma võistlema ei kipu ja pole vaja ka. Rein on kavandamisel ülipõhjalik, otsib informatsiooni kõikvõimalikest kohtadest, loob täpseid liikumisskeeme rongi kellaaegade ja paadi väljumiskohtadeni. Kuna oleme juba päris palju koos reisinud, siis usaldan tema ettevalmistusi täielikult ja ei ole kunagi kahetsema pidanud. Nii ka seekord!

AUSTRAALIA MÕTTED

Austraaliat iseloomustavad kõige paremini 2 nende põhiväljendit „NO WORRIES!“ ja „ALL GOOD!“. Ilmselgelt ei ole elu Austraalias ainult lihtne ja hea, aga igapäevastes toimetamistes ja suhtlemises muudab selline hoiak tegutsemise oluliselt positiivsemaks kindlasti. Lihtne on abi küsida, tegemisi kavandada ja üldse suhelda.

Järgmised märksõnad, mis Austraaliaga seoses pähe tulevad, on SUUR ja RIKAS. Austraalia on suuruselt kuues riik maailmas ja tänu maavaradele ka väga jõukas. Kõik, mida riik arendab, on suur, uhke, hästi planeeritud ja disainitud: majad, teed, sillad, transport linnades, muuseumid ja galeriid, linnakunst, avalikud hooned (raamatukogud, staadionid, kunstikeskused) jne.

Ühe väikese näitena inimsõbralikkusest on kõikidel tänavanurkadel (ja tõesti vist peaaegu kõikidel), kõnnitee ja sõidutee ühendused muudetud käru/ratastooli/jalgrattasõbralikuks.

Loomulikult on loodus samuti väga lopsakas, pargid on suured ja väga hästi hooldatud. Kõikvõimalikud turistiatraktsioonid on heas korras, hästi leitavad ja mugavad külastada.

Veel üks märksõna, mis iseloomustab Austraaliat on NAUTIMINE. Osatakse nautida kliimat, head seltskonda ja üldse eluviisi, mida võimaldab riigi jõukus: restoranides ja söögikohtades on alati palju inimesi; õlu või vein lõunasöögi kõrvale on pigem tavapärane; palju on piknikukohti ja neid kasutatakse ohtralt; kesklinna ostukeskused on ilusad ja valik rikkalik; avalikke tasuta kontserte ja üritusi on palju; samuti avalikke sportimiskohti ja üldse võimalusi looduses aktiivselt tegutseda.

Väga tugevalt torkas silma see, et ealist diskrimineerimist (ageism) on Austraalias ilmselgelt vähem. Palju eakaid inimesi töötas kõikvõimalikes kohtades, mis meie tavatunnetusele üllatavad olid: lennujaamdes, teeninduses, kohvikutes/restoranides, transpordis, kauplustes, turisminduses jne. Meil näeb eakamaid inimesi kõige sagedamini töötamas haiglate garderoobides ja alles viimasel ajal ka kaupluste kassades. Ei hakka arutlema põhjuste üle, aga kuidagi elutervem tundus sealne pilt selles osas küll.

Ka oma esimesed pensionärisoodustused sain ma Austraalias 🙂 See oli päris üllatav! Seda enam, et sageli väitsid sildid piletimüüja seljataga (buss lennujaamast linna, muuseumipilet kindlale näitusele), et soodustus kehtib vaid austraallastele. Aga pakkudes seda Reinule, laienes see automaatselt ka mulle. Ja keegi ei küsinud mingit dokumenti tõestuseks.

Omaette teema on kõikvõimalikud hoiatused ja SILDID kõikjal. Pildistasin neid päris palju! Perthis ütlesid kohalikud eestlased, et Lääne-Austraaliat kutsutakse Nanny State’ks, aga meie tunnetuse järgi on kogu riigis väga tugev nn vanemlik ettehooldus. Riik suhtub oma alamatesse kui väikestesse üleannetutesse lastesse, keda peab pidevalt sõbralikult hoiatama ja vajadusel korrale kutsuma. Üldiselt on see päris lõbus lugemine ja ega kohalikud ise seda vist eriti ei märkagi. Kindlasti on see vajalik riigile, et näiteks vajadusel trahve määrata, mis muide on Austraalias suured  – nagu kõik muugi. (Trahvid tunduvad olevat ka koht, mis meie valitsusel lisaraha leidmisel veel kahe silma vahele on jäänud!) Aga samas aitab hoida korda ja puhtust liikluses, parkides, linnatranspordis, rannas jne.

Oluline osa sellest reisist olid EESTLASED. Kõik, kellega kokku puutusime, olid ülisõbralikud, avatud, toetavad ja hoolitsevad. Olime maailma kuklapoolele väga oodatud ja see andis meie seekordsele reisile tohutult lisaväärtust. Meid kutsuti õhtust sööma (aitäh Heidi ja Rein ja Maria abikaasaga), vahel tuldi lennujaama vastu või näidati ümbrust (aitäh Andres, Helena, Ave, Anu, Triinu-Liis ja Kuno) ja majutati (aitäh Ave ja Anu). Me käisime kohtades, kuhu poleks ise jõudnud, saime vastuseid tekkinud küsimustele ja võimaluse piiluda kohalikke eestlaste ellu. Oleme kõigile teile tänulikud hoolitsuse ja meile pühendatud aja eest!

VARIA (veel mõnedest tähelepanekutest)

• Kõik suured riiklike muuseumid ja galeriide püsiekspositsioonid on tasuta. Ilmselt just sel põhjusel on kõikjal palju külastajaid. Ka peresid lastega. Ja lapsed käituvad rahulikult ning kenasti. See on mulle südamelähedane teema, kuna käin oma lasteklubi lastega suviti alati palju näitustel ja muuseumites. Sageli on see neile esimene kord ja sageli pean ostma ka piletid, vahel küll mitte lastele, aga täiskasvanutele kindlasti. Arvan, et võimalus minna perega midagi huvitavat vaatama ja alati ära tulla, kui jaks otsa saab, on tasuta külastuse puhul väga peresõbralik ja mugav. Ja lapsed õpivad vaatama ja nautima.

• Väga palju on kõikjal avalikku kunsti: skulptuure, installatsioone, videokunsti jne. Ja peaaegu alati on see mingis vaimukas võtmes. Pisikesed alumiiniumputukad ja loomad rahvusprgi pinkidel, mingid kujud seismas tänavanurgal, suured videopannood avalikes hoonetes jne. Meie kohalik kõige austraallaslikum vaste oleks  vast Pätsu pea ja ilmselgelt see pigem ärritab paljusid eestlasi.

• Linnapildis peaaegu puuduvad lagunevad või räämas majad. Vana ja uue arhitektuuri sobitamine õnnestub austraallastel hästi. Üsna sageli on vanast majast jäetud püsti vaid fassaad (seda ka meil veidi) ja tegelikult on sees hoopis uus hoone, aga üldpilti rikastab selline uue ja vana sümbioos väga hästi. Ja uushoonete arhitektuur ja disain on alati põnev. Meie superministeeriumi tüüpi kaste silma ei hakka.

• Päike on Austraalias väga karm.  Oma varasematel reisidel ei ole me kunagi pidanud sellega nii palju arvestama ja päikesekreemi alati kaasas kandma. Päevitamine ei ole meie jaoks üldse võimalik ja ka kohalikud eestlased, kes tõenäoliselt tavaliselt rohkem siseruumis toimetavad, lõpetavad meiega looduses veedetud päeva punakamates toonides 🙂

• Vaimukad sildid ja sloganid. Näiteks meestejuuksur: Samurai barber shop! Who would know better about cutting (kes oskaks paremini lõigata) või Aruka lapse veinipood (mõeldamatu Eestis)  või põhjus, miks pood varem suletud…

• Suured ja uhked kirikud. Jumalateenistustel on üllatavalt palju inimesi. Ja sageli on kirikutes neutraalsed sildid, mis kutsuvad palvetama ja toetama nii kannatavaid palestiinlasi kui ka iisraellasi.

• Väga lai valik erinevate maailmanurkade köögikultuurist: veidi vähem võib-olla Aafrikast, aga seda rikkalikum Aasia osa. Kõik toidud reeglina väga maitsvad ja portsud piisavad. Silma hakkas, et hinnavahe lihtsama ja kallima söögikoha vahel ei olnud väga suur. Ja kuigi Austraalia on üldiselt kallis maa, siis suurepäraseid söögielamusi restoranides saime me kindlasti soodsamalt, kui see Eestis võimalik oleks.

• Üllatav idee lisaraha teenimiseks on 15% juurdehindlus söögikohtades riiklikel pühadel ja 10% pühapäeviti. Pole seda varem väga kohanud.

• Kõik see, mis ülalpool kirja pandud, on MEIE muljed ja tähelepanekud, mis kogunesid ühe kuu jooksul ringi reisides. Tegemist on üldistusega ja kindlasti ei pretendeeri me Austraalia tundmisele. Mõistan, et igaüks kogeb „oma Austraaliat“, aga reisisihtkohana soovitame seda suurt ja rikast maad kindlasti kõigile! Plaanige ainult rohkelt aega!

Ja loomulikult on tore teadmine, et austraallased mind nii väga armastavad 🙂

AUSTRAALIA 10

PERTH

Perthi jõudsime kolmapäeva pärastlõunal, meie lahke võõrustaja Anu, kes ka Eesti aukonsul Perthis, oli meil lennujaamas vastas. Teel tema elu- ja meie peatuskohta Claremonti saime juba veidi aimu linnast. Peatusime korraks kõrgema künka otsas, kus oli ilus vaade linnale ja laiale Luigejõele (Swan river). Õhtul jalutasime piki üliuhkete villadega ääristatud rannapromenaadi.

Perthi linnaga iseseisvat  tutvust tegime 40-kraadises kuumuses.

See oli meie ainus linnale planeeritud päev ja seetõttu ei saanud me palavusest ennast eriti segada lasta. Kui Brisbane kuumus oli niiske ja kleepuv, siis Perthis oli tunne, nagu praeahju ukse ees – kuum, kuiv õhk + päike.

Alustasime jalutuskäiguga linnas, vaatasime sisse muuseumisse, raamatukokku, kirikusse ning uudistasime uusi ja vanu maju.

Muuseumis/kunstigaleriis on taas mahukas kaasaegse ja aborigeenide kunsti näitus. Aborigeenide teema on tugevamalt õhus viimased 10 aastat ja praegu püütakse igati nende kultuuri teadvustada ja tunnustada – muudetakse kohanimesid, igas kohas kirjeldatakse mis hõim ja milline nende seos selle konkreetse paigaga. Ja kõigis hiigelsuurtes galeriides on aborigeenidest autorid väga tugevalt esindatud. Kohati tekkib tunne, et kõik veel olemasolevad põliselanikud ongi kunstnikud. Tegelikult on osa nende kunsti suht sarnane, aga osa tõeliselt huvitav.

Üldiselt mõjub Perth Sydney ja Melbourne kõrval oluliselt rahulikumana. Ka kohalike sõnul on Perthi CBD pigem ärikeskus ja inimesi elab/toimetab seal vähe.

Meie jätkame oma päeva jõekruiisiga. Loodame kiiret sõitu ja mõnusat tuult laevas, aga tegelikult popsutame suht pisikese laevakesega üliaeglaselt mööda jõge ja higi voolab ojadena. Laevajuht/kassiir/kaipoiss/giid/ on žarmikas vanem härrasmees, kes ühe käega tagurpidi laeva juhib ja meie suunas katkematult huvitavaid lugusid ümberkaudsete hoonete kohta pajatab. Palju huvitavaid fakte ja tohutult infot, aga sellises kuumuses ei jaksa kahjuks pidevat infovoogu vastu võtta ja ilmselt jääb palju põnevat kuulmata.

(sillakaartele saab ka treppi mööda ronida ja siis graatsiliselt alla liulda!!!)

Edasi on plaan kiirkorras ära vaadata ka üks Perthi äärelinnadest, sedapuhku siis Fremantle.

Meie vilumus on ilmselgelt oluliselt tõusnud – Sydneys 8 päeva ja 1 eeslinn, Melbournes 5 päeva ja 1 eeslinn ja Perthis juba 1 päev ja linn+eeslinn 🙂

Fremantle, nagu ka Claremont (kus peatume), on eksklusiivsed elamurajoonid väga uhkete uute ja vanemate majadega. Fremantle asub Luigejõe suudmes ja on ühtlasi Perthi sadamaala. Linn on nimetatud esimese siinse Briti koloonia rajaja, mereväekoloneli Fremantle järgi ja ma väga ei imestaks, kui see 10 aasta pärast hoopis miskit pärimusnime kannaks. Samuti oli Femantle üks suurimatest briti sunnitööliste kolooniatest. Pikk kolonjaalajalugu mõjutab linna välimust tugevasti ja kaunid Victoria ja Edwardi aegsed hooned ja tänavad on väga ilusad ning mõnusa lõõgastunud vibega. Jalutame, ujume (sedapuhku) India ookeanis ja sööme mereäärses restoranis.

(Fish&chips Austraalia moodi)

Järgmisel päeval on Reinu kontsert St Hilda Anglikaani kolledži kabelis, mis kallis ja uhke erakool mere ääres. Kuna meie võõrustaja Anu on selles koolis ise õppinud, samuti tema tütar, siis on meil võimalus sealset kabelit kontserdikohaks kasutada.

Erakoolid, muide, on Austraalias eraldi poistele ja tüdrukutele. Kohalike jaoks on see endastmõistetav, aga noorema põlvkonna nn uusaustraallased leiavad, et selline korraldus on ajast ja arust ja kasvatab noori, kes ei oskagi teise sugupoolega suhelda.

Meie viimane Austraalia päev on taas kavandatud väljasõiduks. Austraalias juba 16 aastat elanud Triinu-Liis ja Kuno on lahkelt nõus meile oma ega pühendama ja vastavalt meie soovile Lääne-Austraaliat tutvustama. Kogu väljasõit ja päevakava on võõrustajate poolt põhjalikult ja austraallasliku südamesoojusega planeeritud.

Alustame mangode korjamisest mangofarmis. Tasud 10 raha inimese pealt ja 10 kaasavõetud mangode kilo pealt, ning söö kohapeal palju tahad ning korja kaasa. Oleme varustatud kummikinnaste (mangod on tegelikult ülikleepuvad, selgub hiljem), ritvämbrite ja infoga, et valmis mango ots on kollane, asume otsima. Farmis ringi jalutades sööme leitud mangosid ning lõpuks on meil kõigil näod kollased, kõht täis ja meel rõõmus.

Edasi liigume Yanchepi rahvusparki, kus võimalus taas näha koaalasid ja külastada Yonderupi koopaid. Kõik nähtud koaalad on nn püsielanikud (residential) ja tukuvad suht kindlate puude otsas oma 20-ne tunnist päevaund. Päris, päris looduses on neid pea võimatu märgata ja see ei ole õnnestunud paljudel kohalikelgi.

Koopad erinevad Sydney lähedal nähtutest – on loomulikumalt vaadeldavad (ronime ja poeme), vähem võimsad, aga ikka huvitav kogemus. Ja alati kuuleb koopagiididelt uusi ja põnevaid fakte koobaste tekkimisest ja avastamisest. Huvitav teadmine on, et ühte koobastest kasutati kunagi isegi balliruumina ja veel praegugi saab seal näiteks abiellumistseremooniat või mõnda muud tähtsat üritust läbi viia.

Rahvuspargist sõidame edasi Lancelini liivadüünidele. Reis sellesse piirkonda on Perthi elnike jaoks armastatud nädalavahetuseüritus ja nii on ka düünidel palju autosid, jalutajaid või liivalaua (sandboarding) sõidu katsetajaid. Mööda düüne suurte nelikveoliste autodega sõitmine on omaette lõbustus ja nõuab mõningat eelteadmist. Oht liivasse kinni jääda on reaalne, aga tänu Kuno oskustele meiega seda ei juhtu. Düünid ise on ca 2 km pikad, lumivalged liivaväljad. Kaugelt jääb mulje, nagu oleks keegi ootamatult bushlandi (kahjuks polegi sellele sõnale eestikeelset vastet vbl põõsasmaa) suure koguse suhkrut kallanud.

Lõunapausiks on plaanitud Endeavour Tavern Lancelinis, mis on Austraaliale omaselt tohutusuur söögikoht ja otse mere ääres. Seltskondi ning peresid on siin palju ja naudime oma viimast, väga tüüpilist Austraalia  lõunat väga.

Ennem, kui jõuame oma lõplikku sihtkohta Pinnacles Desertisse (kõrb, aga pinnacle sõnale puudub taas vaste) on kavas lühike ujumispaus Hangover Bays (Pohmakalaht:). Kust selline nimi, ei saagi me teada.

Pinnacles Desert on umbes 190 hektaril laiuv Nambungi rahvuspargi osa, kus eri suurustes ja värvitoonides väikesed ja suured liivakivimoodustised kunagises merepõhjas tekitavad väga omapärase loodusnähtuse. Pargis on umbes 4 km pikkune autosõidu rada, et kõrbealast ülevaadet saada ning lõputu võimalus jalutada ja pinnacleid lähemalt uurida.

Jalutame seal pikalt kuni päikeseloojanguni ja näeme isegi taamal jalutavaid emusid.

Õhtu ja tegelikult kogu meie Austraalia seikluse lõpetuseks on Triinu-Liis ja Kuno kavandanud pikniku tähistaeva all. Ja kavandatud on täiuslikult: lauad ja tooli, toit ja puuviljad, Moët & Chandon šampanja ja küünlad ning teleskoop tähtede ja kuu vaatamiseks. Selline piknik meeldivas seltskonnas ja  lummavas keskkonnas keset üsna tühja kõrbe on imeline ja unustamatu kogemus.

Siiski on Austraalial veel täiendav plaan meie üllatamiseks!

Pärast mõnetunnist nautimist pakime asjad taas autosse ja siis selgub, et auto ei käivitu!!! Aku on tühi ja „krokodille“ autos pole. Oleme üsna inimtühjas kohas, umbes 200 km Perthist ja asume genereerima lahendusi. Esimeseks mõtteks on peatada kõik veel piirkonnas liikuvad ja meist mööda sõitvad autod, lootuses, et mõnel on krokodillid olemas ja saame oma auto käivitada. Kahjuks on kõik rendiautod ja käivitusjuhtmed pole standardvarustuses. Paralleelselt püüab Triinu helistada lähikonnast leitavate erinevate asutuste numbritel, et ehk on keegi kuskil valmis appi tulema. Kuno samal ajal üritab saada abi kindlustuselt ja autoabist. Pärast lõputuid kõnesid ja ootamisi selgub, et autoabi siiski enne 6-te hommikul ei tule – olevat ohtlik!? Üritame edasi! Triinu suhtleb kohalikus FB võrgustikus, et abi leida. Aga olgem ausad, ega kell 10 õhtul tundmatu sõnumi peale, et vajame kõrbes autokäivitamiseks abi, just isegi ülearu tegutsema ei tõttaks, kuigi üks tütarlaps vastab ja püüab kedagi leida. Möödunud on paar tundi ja võimalus, et peame selles kaunis kohas öö veetma, tundub üsna reaalne. Aga siis otsustab Austraalia meid säästa. Ilmselgelt piirkonnas sõitev kõige viimane auto, mis Belgiast pärit õnneotsijatega meie märguande peale peatub, ongi varustatud krokodillidega ja juba 5 minuti pärast saame tagasireisi alustada.

Milline unustamatu päev ja grand finale meie Austraalia reisile!

Ärasõidu päeval oli temperatuur taas üle 40.

Salvestasime mõned hetked kuumust teele kaasa, enne, kui lennujaama sisenesime ja oma enam kui ööpäeva pikkust tagasilendu alustasime. Taas otsustas universum meid üllatada ja viimasest lennust Istanbul-Tallinn õnnestub meil maha jääda. Soovitan kõigil, kes Istanbuli ümberistumisteks kasutavad suhtuda väga tähelepanelikult lennuväravate info muutumisse, olla kohal pealeminemise kellaajast varem ja mitte loota, et keegi kuskilt valjuhääldajast „finaal call“ infot jagab. Viimasel hetkel väravasse jõudes võib selguda, et tegelikult on buss juba lennuki poole teele läinud ja nii lihtsalt on. Teha pole midagi, isegi kui lennu stardini on veel mitukümmend minutit aega ja lisaaeg kulub meie pagasi lennult maha võtmiseks. Meie pole ainsad mahajääjad. Õnneks on 6 tunni pärast veel üks lend Tallinna!

Ja SIPSTI! – tagasi me olemegi.

Plaanin veel teha ühe kokkuvõtliku sissekande Austraalia muljetest ja meie mõtetest, mis jooksvatesse blogikannetesse ei mahtunud.

AUSTRAALIA 9

GREAT OCEAN ROAD

See on ca 240 km pikkune rannikutee Melbourne ja Adelaide vahel, mis rajati aastatel 1919-1932 esimese maailmasõja veteranide poolt ja oli lisaks ranniku avamisele ka sotsiaalne projekt, et aidata sõjast tagasi tulnutel tööd leida ja normaalsesse ellu naasta. Nii ongi selle tee näol tegemist ühtlasi ka suurima memoriaaliga esimeses maailmasõjas langenutele.

Kuigi Euroopast vaadatuna tundub veidi arusaamatu sõja olulisus Austraalias, siis siin on see väga nähtav. Suured (ja ikka tõesti suured) langenute memoriaalid on igas kesklinnas ja lisaks erinevaid mälestusmärke kõikjal. Sõjas hukkus 60 000 austraallast ja see on kõige ohvriterohkem sõda Austraalia ajaloos.

Ookeaniteed rajavatele sõduritele lõi riik head tingimused: majakesed elamiseks, toit ja kokad ning – klaver (see info ühelt mälestustahvlilt ja et klaver kolme olulisema tingimuse hulka kuulus, on üllatav).

Meie osalesime kahepäevasel bussituuril 11-kohalise mikrobussiga. Peale meie olid kõik turistid Aasiast. See tähendas suhtelist vaikust bussis, palju ja kiiret pildistamist vaatekohtades ja vähemalt 5 minutit varem bussis valmisolekut, et edasi liikuda. Meie üldjuhul bussituure ja grupireise eriti ei võta justnimelt tempo pärast. Aga selleks, et meie suhteliselt lühikese Austraalias viibimise käigus siiski võimalikult palju ära näha ja mitte ise autot rentida, oli see parim võimalus.

Bussi/tuurijuhi põhiväljend iga vaatekoha juures oli „nice and quick“ ja „easy and quick“. Mõned matkad olid ka pikemad: siis oli ette antud täpne liikumisaeg, 5 minutit pildistamisteks, kus soovi on ja bussi väljumisaeg. Mõistan, et ajalimiidid on olulised, et gruppi koos hoida, aga juba Fraseri saare bussituurilt jäi tunne, et lõunapausid ja kuskil rannal olemised (mida aasialased tegelikult ka ei teinud) on liialt pikad ja kaunite kohtadeni jõudmiseks ja ümbruse nautimiseks tegelikult aega eriti ei planeerita. Kokkuvõtteks mõistsime, et digihurm on tugevalt jõudnud  turismindusse üldse ja ka tuuride planeerimisse – kiirelt kohale, 5 klõpsu parimatest vaadetest ja kiirelt bussi tagasi. Meie aga oleksime tahtnud veidigi nautida, sest kaunis loodus ja vaated kõrgetelt liivakivikaljudelt ookeanile ning üksikutele püstiolevatele nn sammastele olid väga lummavad.

Meie reisipäevad algasid kell 6 hommikul ja kestsid umbes 5-ni õhtul. Olulisemateks vaatamisväärsusteks teekonnal on 12 apostlit, ehk merest kõrguvat suurt erikujulist (hobuseraud, merihobu, Londoni sild jne) liivakivist sammast. Nende arv aja jooksul veidi muutub, sest lained saavad mõnest sambast pikapeale jagu, aga peagi eraldub kuskil rannikul kaljudest mõni uus tükk ja tekkib uus sammas. Hiljuti oli neid kaheksa, aga hetkel vaid seitse. Ja apostlid on ikka need kõige suuremad, mitte väikesed kaljutükid.

Reis algas väikese matkaga millele järgnes lühike šokolaadivabriku külastus ja degusteerimine. Hommikul kell 11 umbes kümmet sorti šokolaadi degusteerida oli paras väljakutse, aga andis ilmselt piisavalt energiat, et päeva jooksul matkata ja mitutuhat astet treppidest üles ja alla ronida (kaljudelt sakitades rannale ja tagasi).

Teekonnal on ca 12 peatust: vaatepunktid, kosed, infokohad ja võimalus koaalasid ja kängurusid pärislooduses näha.

Teisel päeval alustame taas vara. Päikesetõusuks jõuame kauni oruni ja naudime imelist vaadet.

Edasi tuleb matk sõnajalametsas. Sõnajalad on üsna samasugused, nagu Eestis, aga puudena. Ka muu loodus on ülilopsakas.

Seejärel taas vaated kaljudele ja merele. Lõpuks jõuame 12 Apostli piirkonda. Kõik matkad ja vaatekohad on lummavad. Ja kui pakutakse võimalust seda kõike ka helikopterilt näha, otsustan seltskonnaga liituda, meeles Tiidu (meie reisieeskuju) nõuanne: kui kahtlete, kas teha või mitte, siis TEHKE 🙂

Oleme Austraalias reisinud lennuki, laeva, praami, rongi, bussi, auto ja metrooga. Nüüd siis ka helikopteriga. Vaated merelt ja õhust on väga kaunid ja ma ei kahetse oma otsust.

Lõunaks jõuame oma bussireisi lõppsihtkohta, jalutame, sööme ja alustame tagasisõitu. Suundume kiirteele ja oleme umbes 3 tunni pärast Melbournes. Tagasiteel saame teada, et meil vedas ilmaga – Melbourne räsis samal päeval korralik torm, murdusid puud ja elektripostid, temperatuur langes alla 20-ne ja sadas tugevat vihma. Meil oli reisil mõnus, mitte liiga kuum ilm ja päikest parasjagu.

(veel veidi vaateid)

Kokkuvõtteks jäime oma reisiga rahule ja nägime taas mingit osa Austraaliast, mis väljaspool suurlinnu.

Edasi Perthi.

AUSTRAALIA 8

MELBOURNE

Melbourne vajas veidi sisseelamist.

Võrreldes Sydneyga on linn rahutum, veidi räpakam (palju grafitit) ja väga kosmopoliitne. Vähemalt CBD ehk kesklinn. Väga suur on Aasia mõju, mida kindlasti veelgi võimendas Hiina uus aasta ja selle tähistamine nädalavahetusel.

Jõudsime linna kolmapäeval ja kuna elasime suure Queen Victoria Marketi ehk keskturu kõrval, kus kolmapäeviti on ööturg, siis alustasimegi sellest. Tohutupalju erinevate rahvaste söögiputkasid, erinevaid müügilaudu ja elav muusika. Kogu ala oli täis inimesi, kes sõid, jõid ja seltskonda nautisid.

Päeviti on siin samuti palju müügilette ja tohutu puuvilja, kala ja lihatoodete valik.

Nagu ikka,  käisime üsna sügaval sees erinevates tohutusuurtes kunstimuuseumites/galeriides, mis kõik ühte piirkonda koondunud (midagi meie Telliskivi loomelinnaku moodi, aga umbes 100 x suurem).

Mitmes muuseumis käisime tegelikult korduvalt, nii saime nautida kunsti endale sobivates annustes ja aega jäi jalutamiseks ning toidu nautimiseks.

Kaks näitust olid eriti põnevad. NVG galeriis toimuv suur kunstitriennaal, kus kaasaegne kunst, arhitektuur ja disain olid põnevas sümbioosis muuseumi püsiekspositsiooniga. Selline vana ja uue kunsti sobitamine hakkas silma juba Sydneys, aga siin oli see täiesti uuel tasemel. Triennaali tööde leidmine meenutas veidi nagu aarete jahti, sest muuseum on tõesti tohutusuur ja saalid paiknesid mitmel korrusel/vahekorrusel, triennaali tööd läbisegi püsiekspositsiooniga. Nähtu oli väga põnev ja mitte liialt masendav – äge ja positiivne kaasaegne kunst!

Teine muljetavaldav näitus oli ACMI galeriis – Marshmallow Laser Feast, mida on keeruline mõistlikult tõlkida ja ka kirjeldada. Näituse idee on edasi anda inimese ja looduse sümbioosi läbi multimeedia erinevate võimaluste – alates tohutusuure Amazonase puu juurtest kuni keha nähtamatute osakeste toimimise  (vereringe, kopsud, hingamine) ja galaktika sünnini. Kõlab diibilt ja keeruliselt, aga oli lihtne, nauditav, hästi läbi mõeldud  ja kaunite visuaalidega.

Samas, jõeäärses, piirkonnas vaatasime põgusalt suurt vabaõhu kontserti. Rahvas kogunes aegsasti sopilisele galeriide vahelisele platsile ja nautis üksteise seltskonda ning artisti. Meie jaoks oli kõige põnevam laulude viipekeele tõlk, kes hoogsalt tantsides ka laulu rütmi kuulajateni edastas.

Kõigil meie linnapäevadel kõnnime me alati päris palju. Ka Melbourne kesklinn sai üsna tuttavaks. Imetlesime uut ja van arhitektuuri, käisime erinevates kirikutes ja suures raamatukogus.

(vabaõhu kino igaõhtusteks piknikeks kuninglikus pargis)

Jalutasime mööda eriti tihedalt grafititega kaetud tänavaid ja kõrvalisi kohti.

Leidsime AC/DC tänava ja Rein arvas, et Ruja tänav Tallinnas ei oleks üldse halb idee 🙂

Kuna Hiina Uusaasta saabus meile samuti Melbournes, siis loomulikult vaatasime ära mitu showd ja maailma pikima draakoni rongkäiku. Rahvast oli kõikjal tohutult ja aasiapärastes piduriietes täiskasvanud ning lapsed jälgisid igasugu traditsioonilisi etteasteid suure kaasaelamisega.

Draakoni rongkäik

Nagu Sydeys, nii ka Melbournes tegime tutvust ühes eeslinnaga. Sedapuhku St Kildaga, kus pikk rannapromenaad, palju vanu ja uhkeid maju ja üle saja aasta järjepidevalt tegutsenud Lunapark, mis siiani säilitanud oma viktoriaanliku atmosfääri. Lustisime seal veidike meiegi:)

St Kilda rand oli esimene Austraalias, kus laineid polnud ja sai päriselt ujuda. Nautisime võimalust.

Teistest Austraalia suurlinnadest eristub Melbourne veel omapärase ja väga laialdase trammivõrgustikuga. Kesklinna piirkonnas on trammid tasuta ja see teeb liiklemise eriti mugavaks. Samuti on trammidel üsna omapärane sujuv suunamuutmise süsteem ja mingil hetkel, kui tähelepanu on korraks hajunud, võid avastada, et sõidad juba hoopis tagurpidi ja tramm on sujuvalt teise suuna rööbastele libisenud. Suure draakonirongkäiguga seoses on transport linna keskel ümber korraldatud ja trammid liiguvadki mingil arusaamatul moel võimaluste piires edasi-tagasi. Selleks, et igaüks teaks, mis number täpselt ja kuidas, on igas peatuses oranži vestiga transporditöötaja, kes aktiivselt ja lahkelt selgitab ja korraldab. Muljetavaldav!

Reinu kontsert toimus Melbourne Eesti majas. See on väidetavalt suurim Eesti maja maailmas ja tegelikult liiga suur kahaneva kogukonna jaoks. Tegemist on kunagise kinoteatriga, kus neli korrust ja palju ruume. Kõige selle haldamine on keeruline ja liialt kulukas, nii ongi plaan maja lähiajal hoopis maha müüa.

Lisaks võimsale majale eristub Melbourne Eesti Selts senikohatud Eesti Seltsidest veel selle poolest, et aktiivseteks tegutsejateks on siin hoopis eakad prouad, kes küll eestlastega abielus, agas ise hoopis mõnest muust rahvusest on. Suhtluskeel on inglise keel.

Sydneys ja Brisbanes on aktiivsemad just noored, ehk need, kes pärast 90-ndaid siia jõudnud. Neil tundub olema palju värskeid ideid ja rohkesti entusiasmi.

Edasi tuleb Great Ocean Road!

AUSTRAALIA 7

SYDNEY 3

Ühe päeva olime otsustanud Sydney eeslinnadele pühendada. Valisime Bondi.

Sydney ongi tegelikult CBD ja siis madalad, põhiliselt eramajadega eeslinnad, kus täiesti oma elu, keskused ja tegevused. Veidi nagu Viimsi, aga nautlevam ja sooja kliima toel rohkem avatud igasugu seltskondlikele tegevustele väljaspool kodu: sportimine, piknikud, golf, jalutuskäigud, eined sõpradega jne. Ja loomulikult rannaelu.

Nagu kõikjal Austraalias, on ka siin tugevad lained ja hoovused. Vees olemine eeldab kas aastatega kogunenud oskusi või vetelpäästjate valvsa silma all vees hüplemist. Kuna olime Bondis pühapäeval, oli rand rahvast täis. Ja tunne, mis sadade külg külje kõrval üheaegselt suurte lainete eest üles hüpates tekkis, oli päris omapärane ja lapselikult lõbus.

Nautisime seda Reinuga mõlemad.

Jälgisime ka pikalt, kuidas profimad veemõnude nautijad hüppasid kaljudelt merre, lainete alt läbi ja siis lasid just sellel õigel lainel ennast kaljule tagasi kanda/heita. Kõrgem tase ja ilmselt eeldab kohalikuks olemist.

Päris ujumiseks on randade otstes nn kaljubasseinid (rock pools), kus merevesi ja vahel lainegi üle ääre pritsib, aga kus võimalik rahulikult ujuda ja pärast ennast puhtaks pesta ja riided vahetada.

Randa ja tagasi jalutasime pikalt läbi erinevate tänavate, et näha ja tunnetada üht Austraalia enim hinnatud elukeskkonda. Vaiksed tänavad ja ilusad majad. Väga nauditav oli  samuti  kilomeetrite pikkune jalutamiseks mõeldud rannikurada (coastal walk), mis pakub imelisi vaateid kõrgetelt rannakaljudelt vahutavale merele ja väikestele rannakestele.

(nagu näete, siis ilusaid majavaateid rikuvad veidi kohustuslikud prügikastid iga maja ees, küll rõõmsavärvilised, aga domineerivad)

Kahel viimasel Sydney päeval hulkusime taas kesklinnas. Jalutasime pikalt imeilusas botaanikaaias.

Külastasime Austraalia suurimat kunstigaleriid, mis kahes hoones – vanas

ja uues.

(hetkel uues osas Louise Bourgeoisi näitus ja sellest ka need hiidkujud)

Vanas hoones on uhked saalid põhiliselt kohalike kunstnike loominguga ja samuti omal ajal asumaadele kolides kaasa võetud töödega. Näituste ülesehitus on veidi erinev seninähtust: pigem teemade kaupa ja läbisegi ajastutega – näiteks vanad natüürmordid vahelduvad kaasaegsete töödega.

Sealt leiame ka Lutsu “Kevade” (1912 ilmunud) Austraalias 1918 maalitud illustratsiooni 🙂

“Kevade” tundub meid Austraalias saatvat! 🙂

Uues hoones on kaasaegne ja aborigeeni kunst ning suured multimeedia projektid.

Jalutame keskpargis, vaatame teele jäävaid kirikuid

ja läheme uuesti Austraalia muuseumisse, kus eesmärgiks suur Ramses II näitus. See, Egiptusest toodud, külalisnäitus on väga põhjalik ja huvitav ja ….väga külm. Kui Austraalias on üldiselt kõikjal kõigi ohtude eest hoiatavad sildid, siis seda, et selle näituse jaoks oleks sulejopet vaja, ei hoiatanud keegi. Näitus ise oli väga huvitav ja lisaks ajaloole saime teada, et juba vanas Egiptuses oli taaskasutus väga moes – näiteks mõnesaja aasta vanusest kujust oma ema püst lasta ringi teha või vana sarkofaag enda omaks kujundada oli vägagi tavapärane. Ei midagi uut siin päikese all!

Selleks, et Austraalias siiski känguru ära näha, hüppame sisse ühte kesklinna väikesesse loomaparki. Tegu on pigem loomadisneylandiga, aga kängurud (ka puude otsas elav liik) ja koaalad saavad nähtud.

Sama piletiga pääseb sarnasesse akvaariumihoonesse ja nii vaatame ära ka kalad, haid ja raid. Meie lemmik on suur mereimetaja dugong (ei teagi, mis ta eesti keeles), kes rahulikult ujub ja suuri salatipuhmaid sööb.

Ja loomulikult pingviinid, kes tähtsalt ringi tatsavad või koos ülesmäge toidu järele vudivad ja siis taas alla ukerdavad. Lõbusad tegelased!

Viimaseks õhtuks oleme jätnud Sydney Ooperimaja külastuse.

Ühtegi ooperit meile sobivatel päevadel ei etendu. Selleks, et saaksime siiski koos teistega tähtsate nägudega ooperi poole jalutada, läheme vaatama Gatsby showd. Etendus on meeleolukas ja hästi välja mõeldud, aga päris wow efekti ei tekki.

Hoone ise on muljetavaldav, õhtuti imeliselt valgustatud ja ümberringi käib vilgas elu ja seltskonna nautimine.

Edasi ootab avastamist  Melbourne.

AUSTRAALIA 6

SYDNEY 2

Sydney meeldib meile väga!

Kahel kontsertide eelsel päeval jalutame hommikust õhtuni linnas. Uudistame kaldapealseid, käime muuseumides, mis kõik muide tasuta, ja naudime toitu. Üldine mulje Sydneyst ongi naudisklev. Hoolimata suurusest (5,2 miljonit elanikku) mõjub linn väga inimlikuna. Siin on mõnus jalutada ja palju parke ning purskaevusid. Vanad ehitised on väga kenasti ühendatud uutega, sekka vahel mõni lõbus vimka. Tervikmulje on kaunis ja tänapäevane.

(Esimese maailmasõja memoriaal)

Ühes kirikus kuulame mõnda aega õhtuse orelikontserti proovi.

Teises jälgime Malta ordu protsessiooni ja pidulikku missat Gregoriani koorilauluga.

Oleme sageli oma reisidel erinevates riikides veidi missasid ja jumalateenistusi jälginud, aga Austraalias näib kõikjal olevat üllatavalt palju püsikäijaid. Tundub, et usk on siin mingile grupile inimestele aktiivselt oluline.

Ja Austraalias on kõik lihtsustatud, ka annetamine  – väikeses kirikus vähem, suures rohkem.

Kaasaegse kunsti muuseumis on mõnus jalutada, ruumid on avarad ja erinevaid näitusi palju. Minul on kaasaegse kunstiga veidi segased emotsioonid. Osa on väga huvitav, aga kitsastesse pimedatesse ruumidesse surutud ja pingsat mõtestamist nõudev osa tekitab pigem ängi. Nii vaatangi seda, mis mulle sobib.

(keskne figuur veidi Reinu eelmise tuuri kujunduse moodi 🙂

Käime veel väikeses Rock Discovery muuseumis, mis räägib linna alguse ehitusest ja materjalidest ning annab aimu, kuidas see briti koloonia kunagi kasvama hakkas.

Jõuame ka mõneks tunniks tohutusuurde Austraalia muuseumisse (ikka tasuta), kus Reinu kindel siht on mineraalide kogu. Mineraalid on Reinu teine kirg snorgeldamise kõrval. Ta uurib kõike väga üksikasjalikult, kuni sulgemiseni! Muude näituste osas jalutame siia ilmselt veel tagasi.

(Milliste mineraalide abil toimib meie telefon ja millised neist üliharuldased!)

Austraalia muuseum on üks viiest maailma vanimast muuseumist (1821), mis rajati  juba 40 aastat pärast Austraalia asustamist – muljetavaldav.

Muuseumi lähedal on Linnaraamatukogu, mis koosneb vanast ja uuest osast. Mõlemad on võimsad hooned erinevate võimalustega. Ka suures, avalikus lugemissaalis on pidevalt palju külastajaid, kes loomulikult loevad. Aga mitte raamatuid, vaid oma elektroonilisi vidinaid – o tempora, o mores!

Jalutame ja isegi ostleme veidi üliuhkes ajaloolises Queen Victoria keskuses. Rein kautab juhust sealsel avalikul klaveril veidi harjutada ja jalutades kuuleme, et keskuses viibib veel nii mõnigi pianist 🙂

Ühes kohas kaide lähedal sätitakse üles vabaõhukino.

Väga kaunis ja muljetavaldav on jalutuskäik ligi saja aasta vanuse võimsa Sadamasilla ümbruse kaidel. Siin kujutaks ennast elama küll! Hetkel on kohaliku loterii jackpot 200 miljonit ja selle eest oleks see vist isegi tehtav 🙂 Kaunid hooned, restoranid, paadisadamad, kesklinna lähedus, päike ja tuul – täiuslik!

Homme ja ülehomme kontserdid Eesti majas!

AUSTRAALIA 5

SYDNEY 1

SINIMÄED

Sydney võtab meid ülilahkesti vastu. Meie siinne kontakt on Ave – Reinu Austraalia tuuri põhiorganiseerija ja kõige rõõmsameelsem, energilisem ja paindlikum inimene, keda mina kohanud olen.

Ööbimiseks annab ta meile lahkesti oma korteri Narrabeenis, mis on 45 minutilise bussisõidu  kaugusel Sydney kesklinnast.

Juba saabumisjärgsel päeval võtame ette suure väljasõidu selle kandi ühe olulise vaatamisväärsuse, Sinimägede, suunas (taas umbes Pärnu ots). Ilm on veidi sombune, aga lubab ära klaarida. Tee peal sajab ja kohale jõudes selgub, et mägesid ei ole – vähemalt näha mitte. Taas on kogu vaade ülipaksu uduseina või orus paigal püsiva pilvega kaetud. Ja me ei näe MITTE MIDAGI. Ave näitab meile telefonist pilte ja seeläbi saame ettekujutuse kolmest orust kõrguvast suurest kivirahnust (kolm õde), mis peaks orus kasvavate eukalüptide auru tõttu kerges sinakas vines olema.

Mida näeme..

… ja mida näeks!

Oleme juba päris pika maa maha sõitnud ja mõtleme, et mida siis nüüd… Rein teab, et umbes samapika autosõidu kaugusel on üks maailma vanim ja uhkeim koobaste kompleks – Jenolan caves. Küsimus on, kas koopad on avatud ja kas tuuridele on kohti. Pärast ligi tunnipikkust tulutut helistamist (sööme samal ajal) info saamiseks ja bookimiseks, helistab Ave lõpuks kohvikusse, saab teada, et – koopad avatud, jõuab, kui kohe stardime ja saame ka 3 kohta kella kolmesele tuurile. Veel selgub, et üks teelõik on remondis ja sõiduajale lisandub ca pool tundi. Mõeldud, tehtud! Asume teele. Meie süümepiinu leevendab veidi teadmine, et ka Ave jaoks on koopad uus sihtkoht, mida avastada.

Veidi enne koobasteni jõudmist ootab tulijaid eskortauto, et koopatuuridele tulnud turistid kenasti kohale eskortida. Teelõik on tegelikult üsna Itaalia tavalise küünarnukkkurvidega teelõigu moodi, aga ju siis austraaliapärase ettehoolitsuse mõttes ebaturvaline. Kohapealt saame on piletid ja mõne aja pärast saabub giid. Selgub, et see on selle päeva viimane grupp ja kehva ilma tõttu on meid vaid 5 inimest. Tegelikult on see vedamine, sest 30-se grupiga liikudes näeksime/kuuleksime me oluliselt vähem. Koopakompleks koosneb praeguseks üheksast avatud koobastikust, kuhu erinevate tuuridega minna saab. Meie võimalus on Imperial tuur. Elamus on erakordne – värvid, kujundid, koobastiku suurus, miljonid aastad, mis on selle ilu kujundanud ja ka väga orgaaniliselt paigaldatud treppide ja käsipuude süsteem, mis meil kõike seda näha võimaldab. Imeline!!!

Kahjuks ei anna pildid eriti edasi kogu koobaste ilu ja võimsust, aga veidi siiki…

Tuuri lõpus saame giidilt veel vihje, kuidas siiski veidi otsem Sidney poole liikuda. Tagasiteele asume suure lootusega, et ehk on ilm vahepeal veidi selginenud ja näeme ka Sinimägede kolm õde ära, aga ei! Kahjuks on udu endiselt sama paks ja vaated endiselt meie eest peidus. Siiski teab Ave ühte jalutusrada (neid on seal kümneid), mis vähemalt kõrvalteedpidi ühe rahnuni viib ja nii saame aimu, millega tegemist on. Imetleme veel veidi nähaolevat loodust ja siis Sidneysse tagasi.

(Lüürasabad udus)

Ennetamaks taas teie küsimust – ei ühtegi känguru ligi 500 kilomeetrise teelõigu peal.

Hakkame mõtlema loomaaia külastusele!

AUSTRAALIA 4

BRISBANE

Siia liikusime rongiga ja olime kokku 4 ööd.

Kohe peale kohalejõudmist kohtusime Andresega (Brisbane Eesti Seltsi esimees) ja sõitsime mõnusasse jõekalda äärsesse kauni vaatega kohvikusse, et ajakava planeerida.

Järgmine päev oli Austraalia rahvuspüha, mis meie jaoks eriti tunda ei andnud. Pärast Reinu hommikust klaveriga tutvumist ja harjutamist läksime South Pank’i jalutama. Sõime, käisime läbi mitmest muuseumist  (tasuta) ja suurest, osaliselt vabaõhu raamatukogust.

(Iibis, siin kutsutakse ka prügikanaks)

Jõe ääres toimus väike toidu ja muusikafestival kohalikele austraalia päeva tähistamiseks, aga ülearu uhke see polnud. Suurimaks elamuseks kujunes sõit kohalikul jõelaeval, mis ühtlasi osa linnatranspordist, aga samas mõnus võimalus jõekaldaid ja linna näha. Eriti tagasisõit päikeseloojangul oli kaunis. Kõik Austraalia linnad on tiheda madalasustusega ja koosnevad enamuses eramajadest. Jõeäärsed villad olid loomulikult eriti uhked ja oma paadisadamatega.

Järgmisel päeval tutvusime kesklinna ehk CBD-ga (central business district). Kuuma oli 38 kraadi ja õhk väga niiske.  Kõndisime veidi botaanikaaias, vaatasime parlamendihoonet ja linnavalitsuse hoonet (kus oli ka väike kunstinäituse osa). Ega väga palju muid vaatamisväärsusi linnas ei olegi. Kõrghooned on loomulikult uhked ja ilusa arhitektuuriga ja neid imetlesime nii lähedalt (jalutades) kui kaugelt (jõelaevalt).

Austraalia suurim linnavalituse hoone ja saal.

Õhtul oli Reinu esimene kontsert sellel tuuril. Tegelikult esines Rein Austraalia eestlastele ka 35 aastat tagasi ESTO raames, aga siis mitte Brisbane’s.

Viimane päev oli kavandatud väljasõiduks. Andres võttis meid hommikul hotellist auto peale, sõitsime tema kodust läbi (linnast väljas) ja teepeal ühines meiega ka Helena. Esimene peatus oli Helendavate ussikeste koopad (Glow Worm caves) – tasuline (isegi eelnevat piletiostu vajav) pooletunnine jalutuskäik pimedas koopas, kus palju pisikesi, helendavaid ussikesi. Oli huvitav näha, aga pilti sellest teha ei saa.

Tee peale jäi kaunis vaatekoht suurele ja laiale orule, mida meil kahjuks näha ei õnnestunud. Kõik oli nii paksus udus, mida isegi kohalikud varem näinud ei olnud. Milline see vaade tegelikult oleks olnud, saime aimu eelnevatel kordadel pildistatud fotodelt 🙂

Skywalk ehk kõndimine puulatvadesse ehitatud rajal vihmametsa kohal on muljetavaldav ja tore looduskogemus. Ka selleks on vaja piletit, aga ajapiirangut pole ja nii naudime rahulikult ja mõnuga.

Edasi viis meid tee Golden Coasti. See on ca 15 km pikk rannariba pilvelõhkujate, söögikohtade ja rannaga. Majad on uued ja kaunid ja kõikjal palju inimesi jalutamas, söömas ja nautimas. Aga mitte eriti vees. Kuna taas, nagu eelnevateski kohtades, on rannas kõrge laine ja tugev hoovus. Ookean ikkagi!

Üldse tundub, et meie või Lõuna-Euroopa või Rio tüüpi rannakultuuri siin ei ole. Ei rannavarje ja toole, ei riiete vahetamise kohti ja isegi mitte ujumisvõimalusi eriti.

Meiegi suundume ühte väikesesse soppi, kus jõe ja mere kohtumiskoht ja seal saame viimaks rahulikult vees olla ja ujuda.

Õhtu lõpus ootab meid hernesupp Imeliku juures. Nii ongi! Lutsu „Kevadest“ tuntud Imelik ehk Rein Aedma on juba ligi paarkümmend aastat perega Austraalias elanud ja nüüd ootavad nad meid külla. On tore näha nende Muhu tikanditega kaunistatud elamist ja kuulda kogu seltskonna elulugusid ja Austraaliasse jõudmise teekonda. Kõigil viiel (meiega on liitunud Helena mees Tõnn) on nüüdseks Austraalia kodakondsus ja oma elamised ja tegemised Austraalias.

Andres, Eve, Rein, Tõnn, Helena, Heidi

Rein ja Rein

Kängurusid (et ennetada küsimust :)) me oma reisil veel näinud ei ole, ainult mõnda wallabit vilksamisi!

Edasi Sydneysse!

AUSTRAALIA 3

K’gari saar ehk FRASER saar

Miks kaks nime? Kuna Austraalias on tasapisi otsustatud üha enam tagasi minna põlisnimede juurde, siis on ka saare ametlik nimi eelmisest aastast K’gari (ja K ei hääldu).

Saar ise on UNESCO kaitse all olev maailma suurim liivatekkeline saar pikkusega umbes Tallinnast Pärnuni. Saarel on palju väga erilisi loodusnähtusi, nagu rikkalik vihmamets, dingod, palju magevee järvi, 75 km pikkune nöörsirge rand (see ka ranna nimi), millel nelikveoliste džiipide ja bussidega liigeldaks, aga kus ujuda ega surfata ei saa (hoovused ja ülitugevad lained) jne. Saarel on umbes 125 püsielanikku ja aastas külastab saart ligi 500 000 turisti.

Meie kahepäevaseks saaretutvumiseks on Rein leidnud bussituuri. Kohapeal selgub, et senine ettekujutus bussituurist avardub üksjagu. Kõigepealt buss ise, mis on midagi bussi, monstertrucki ja tanki vahepealset.

Ja siis teed, millel buss sõidab. Kuna tegemist on liivasaarega, siis on ka saart läbivad teed pigem sõidetavad auklikud liivarajad.

Piirkiirus on 30, aga eriti reaalne see pole. Samas, mööda randa sõitmine on juba nagu reis kiirteel, max kiirus 80 ja teel/rannal laiust piisavalt. Ainus, millega arvestama peab, on tõus ja mõõn. Tõusu ajal ei ole mingid lõigud lihtsalt läbitavad.

Alustame oma reisi läbi saare teisele kaldale (merehaiguse tablett taas omal kohal). Teele jääb suur ja sügav McKenzi järv, kus plaanitud ujumispaus.

Teeme peatuse ka kunagises puuraidurite asunduse kohas. Metsamaterjali raiumine oli saare oluline tegevusala palju aastaid, kuni 1991 loodi saarele looduskaitseala. Siin kasvavad võimsad, väga erilise kõvadusega ja spetsiaalse õlisisaldusega puud, mida kasutati laevatööstuses ja tohutus koguses muid võimsaid liike.

Asundusest teeme lühikese matka läbi lopsaka vihmametsa ja üle puhtaveeliste jõgede/ojade. Vesi neis ojades on korduvalt läbi liivakihtide filtreerunud ja väidetavalt täiesti puhas ja joodav.

(see pole ananass vaid miski vägagai mürgine vili, aga kaunis taim)

Edasi jõuamegi idakaldale. Peale lõunapausi jätkub meie reis mööda kiirteed ehk pikki randa. Sihtmärgiks on nn looduslikud Šampuse basseinid, kus merelained viskavad kividest moodustunud süvenditesse vett ja vahtu. Teekond sinna on väga maaliline ja suplus pärast kuuma päeva on mõnus ja värskendav. Ja siis 50 km mööda randa tagasi.

Õhtul läheme veel korraks rannale, aga jalutamine ja eriti veel jooksmine pole tegelikult soovitatav, kuna saarel palju dingosid. Dingokepp peab alati kaasas olema, et ennast vajadusel kaitsta.

Teist reisipäeva alustame lühikese sõiduga piki randa, millele järgneb umbes 5 km pikkune matk Wabby järve äärde ja tagasi. Matk kulgeb üles ja alla, mööda radu ja treppe, nii metsavarjus kui lauspäikeses üle laia liivadüüni. Seda kõike kuumuses ja niiskuses. Miski kerge kulgemine see pole, aga suplus järves ja imelised vaated düünidelt on seda vaeva väärt.

Järgmisena vaatame ära saare ikoonilise maamärgi ehk umbes sada aastat vana avamereauriku vraki ja sööme kaasavõetud lõuna. 

Teeme lühikese peatuse aastatuhandete jooksul moodustunud liivaskulptuuride juures.

Meie viimane peatupunkt on üks laiem oja (neid laskub mere poole tihedalt piki rannikut). Seal on loodud võimalus väikese matka järel liikuda ülesvoolu ja siis ujumisrõngaste või muude vahenditega lasta voolul ennast merepoole kanda. Meie bussitäiel ujumisvarustust pole, aga paljud pered ja täiskasvanud lustivad seal mõnuga, kuigi veetemperatuur on esimesel hetkel jäine st umbes meie suvine meresoojus. Kasutame siiski võimalust ja jalutame piki oja tagasi, et ennast mõnusalt jahutada.

Sõidame veel läbi saare (15 km ja ca 1,5 h) teisele kaldale tagasi ja sealt juba praamiga mandrile.

Selline oli meie reisi esimene, metsikum, osa.

Edasi liigume Brisbane’i.

Lisan veel meeleolukaid fotosid saarelt.

AUSTRAALIA 2

Gladstonest leidsime huvitava kombinatsiooni - autopesula ja koerapesula koos. Üks tegeleb autoga ja teine saab kiiresti koera puhtaks. Mugav!

EDASI HERONI saarele

Gladstone’st siia sõitsime pisikese reisilaevaga veidi üle kahe tunni. Merehaigust ennetav tablett oli omal kohal ja üleliia nauditava reisiga kindlasti tegemist ei olnud.

Saar ise on pisike ja sellel paikneb vaid üks väikeste majakestega ööbimiskompleks ja uurimisjaam looduskaitsjatele.

Internetti ei ole ja sääski ka mitte, kuna saarel pole magedat vett.

Saarele reisitaksegi põhiliselt looduselamusi saama.

Siin on pidevalt tuhandeid linde, kes lakkamatult toovad kuuldvale kõige kummalisemaid häälitsusi. Päevane kisakakofoonia on midagi prääksumiste ja kraaksumiste vahepealset, sekka mõned vilistamised, hüüatused ja kummiloomade piiksatustele sarnased helid. Öösel, kui pimedaks läheb, jõuavad kohale kiilsaba tormilinnud (Mutton birds). Nende, väga sotsiaalsete, lindude hääl sarnaneb kõige enam lakkamatule beebikisale ja kasside kräunumisele. Nende pesakohad on maapealsetes urgudes majade ümber ja nii ei katke nendevaheline suhtlus enne valgenemist, kui nad taas merele lendavad. Vaikust pole saarel mitte sekundikski.

Kõige enam meelitab turiste saarele siiski just veeelu. Siia tulevad munema suured merikilpkonnad, siis on mitut liiki raisid ja haisid – õnneks ohutuid. Pidevalt näeb neid kaldalt ja loomulikult kohtab ka snorgeldades. Samuti on meres erinevaid väikesi ja suuremaid kalu.

Rein on  eriti entusiastlik ja teeb pikki tiire nii hommikul kui pealelõunal. Tal õnnestub näha tõeliselt suuri kilpkonni, palju haisid ja raisid. Ka mina snorgeldan veidi ja suurte raide mängulise parvega koos ujumine on kindlasti elamus.

Võtame osa lindude tutvustamise matkast ja loodusmatkast. Kõige huvitavam on siiski varahommikune merikilpkonnade munemise matk piki randa. Saab teada palju huvitavat. Viimasel hommikul läheme veel ise enne päikesetõusu munevaid kilpkonni avastama ja seekord on neid rannal tõesti palju.

Siinne majutuskompleks on ainus võtmeteta majutusasutus, mida kunagi külastanud oleme. Algul tundub see veidi harjumata, aga samas on päris mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, kuhu võtme pistsid.

Edasi viib meid tee mandrile tagasi. Ja siis3 tunnise rongisõidu ja väikese bussi- ning laevasõidu järel järgmisele saarele.

See kilpkonna munemisjärgne rada tagasi merre.