02
Feb
20

Mekongi delta

Kaheks viimaseks Vietnami päevaks on meil planeeritud Mekongi deltaala külastamine. HCM-st korraldatakse sinna erineva pikkusega tuure nii suure bussiga, väiksema seltskonnaga, kui ka erareise.  Meie kasutasime erareisi varianti, et saaks liikuda omas tempos ja enda soovidest lähtuvalt. Tegelikkuses on siiski tegemist pigem massiturismiga. Kuhu lähed, mida vaatad, kus, mida ja kui palju sööd ja kus linnas ööbid, on kõigil variantidel üsna sama. Mulle selline reisimisviis eriti ei meeldi, aga võib-olla oleks muidu  jäänud kipitama, et turismiraamatute nr 1  Vietnamis vaatamata jääb.

Hommikul kell 9 on auto koos juhi ja giidiga hotelli ees ja seiklus võib alata. Autojuht on sümpaatne, kogenud ja rahulik. Giidiks on meil üle 80-aastane värvikas ja rõõmsameelne vanahärra. Ta alustab hoogsalt seletamist ja alguses tundub, et saame isegi suhelda, aga mida aeg edasi, seda enam mõistame meie, et üle 20% me üksteisest aru ei saa. Meie tema selgitustest ja tema meie küsimustest. Sellest on kahju, sest tahaks just uurida looduse, teel märgatud asjade ja kohalikke kommete kohta. Vaatame ja mõistatame siis ise. Liiklus on tihe, kuigi väidetavalt seoses TET-i ajaga ikkagi veel rahulikum, etiti meie suurlinnast välja suunal. Mõne tunni pärast jõuame suuremasse linna, kus kõik turistid jõelaevadele laaditakse ja alustatakse nende vedamist ühelt saarelt teisele ja ühest vaatamisväärsusest järgmiseni. Külastame kookossiirupist kommide valmistamise töökoda, vaatame maoveini purki, kõnnime mingis puuviljaaias, sõidame hobusega külavahetiiru, sööme tohutus söögikompleksis kohalikku jõekala,

2020-01-28 12.42.33

sõidame veel ühe paadiga ja veel ühe paadiga. Vahepeal peatume veel teejoomiskohas ja puuviljamaitsmise kohas, kus esitatakse turistidele ka kohalikku muusikat. Meie giidist härrasmehele annab tema pikaajaline töökogemus ja vanusest tulenev enesekindlus mõningaid privileege ja kokkuvõtteks sujuvad kõik paadi jm transpordi vahetused kiiresti ja mugavalt. Veidi kahju on sellest, et vanahärra kõik need paatidesse ja taas välja ronimised meiega kaasa peab tegema. Silmnähtavalt on see tema jaoks keeruline ja ronimisele ei tule kasuks ka hiljutine väike motikaavarii, kus üks jalg vigastada sai. Õnneks on vanahärra ise sõbralik ja ülipositiivne ja nii meie ise, kui teised giidid aitavad teda meelsasti.  Pärast paadiretki sõidame veel umbes 70 km ja poolteist tundi (ummikud ja motikad) ööbimiskohta. Ja sealt edasi õhtusöögikohta. Meie mõlemi elus on söömisega seoses tegemist üsna erakordse päevaga, kuna lisaks tugevale hommikusöögile oleme saanud seitsmest eri roast koosnenud lõuna ja nüüd ootab meid ka seitsmest roast koosnev õhtusöök. Tavaliselt piirdume reisides hommikusöögi, kerge päevase näksi (kui pole liiga palav)  ja üheroalise õhtusöögiga. Ilmselgelt vajab turist Vietnami turismikompaniide arvates rahuloluks palju toitu. Õhtu kulminatsiooniks kingib vanahärra Reinule kohaliku mustriga särgi, mille palub järgmisel päeval selga panna.  Sellelaadseid särke kannavad paljud turistid ja osadel gruppidel on isegi ühine sarnane vorm. 2020-01-29 07.04.32

Järgmisel hommikul alustame uue särgi ja uute paadireisidega. Seekord suundume ujuvturule (Vietnami atraktsioon nr 1), kus suurematelt paatidelt müüakse hooajalisi puu- ja juurvilju. Hetkel siis eriti palju arbuuse, ananasse ja sibulat.

2020-01-29 08.01.29

TET-iga seoses on kauplejaid vähe ja kohalikke ostjaid samuti. Kõige rohkem on turiste. Peale tiiru ujuvturul liigume edasi kõrvalkanalisse. Peatume järgmise aia juures, kus saame taas puuvilju maitsta, teeme aias tiiru, saame teada mõned taimed ja viljad, toidame tiigikalu ja näeme, kuidas riisipaberit ja riisinuudleid tehakse.

2020-01-29 09.53.09

Maitsen veel midagi eksootilist – pilt nende pakendist !!! Võite arvata:)2020-01-29 09.59.10

Ja siis alustame tagasisõitu. Teele jääb veel lõunapausi koht suures turistidetoitlas, kus juba tavapärase seitsme roaga lõunakomplektis maitseme küpsetatud magusat riisipalli.

2020-01-29 13.20.31

Pärastlõunaks olemegi HCM-s tagasi, et järgmisel hommikul alustada 12 tunnist lendu Helsingisse.

Kokkuvõtteks jättis Vietnam meile väga hea mulje: sõbralikud inimesed, abivalmis teenindajad, maitsvad toidud, soodsad hinnad, inglisekeele suhtlemisoskus (vajalik mõista, et arusaadavam on sõna esimene pool ja teine osa tuleb oletada), põnev kultuur ja arenenud digilahendused. Ja eriti hea mulje jäi Huest ja Hoi Anist kogu nende õitsvas TET ettevalmistuses.

Soovitame kindlasti Vietnami!

2020-01-17 14.06.23

28
Jan
20

Ho Chi Minh

HCM-i jõuame vana aasta õhtul. Liiklus on väga hõre ja sõit lennujaamast hotelli seetõttu kiire ja sujuv. Seame ennast sisse ja suundume peamisele jälakäijate tänavale melu vaatama. Rahvast on tohutult, jalutatakse, istutakse söögikohtades, pildistatakse, pildistatakse, pildistatakse… Ho Chi Minhi kuju ees on mingil hetkel kontsert,

2020-01-24 20.44.41mõnes kohas esinevad tänavamuusikud, kõlaritest kostab valju muusikat. Kõik kokku on üsna lärmakas ja väsitav. Jalutame piki tänavat edasi ja siis tagasi ja siis hotelli poole. Toas vaatame Vietnami riikliku TV aastalõpu programmi. See on üllatavalt huvitav. Keskööks ronime hotelli katusele ilutulestikku vaatama. Üksikuid paugutamisi peaaegu pole, aga linnapoolne tulevärk on ilus ja uhke.

Head alanud rotiaastat teile kõigile!

Suurlinn on ikka suur linn. Liigume jala ja kaugemale taksoga. Auto ja takso on odavad, nagu pea kõikjal Aasias. Üheks kohaks, kuhu sõidame, on Lang Ong tempel.

2020-01-25 16.36.25

Vähemalt aasta esimesel päeval on tegevus üliaktiivne. Pideva vooluna kõnnivad inimesede siit läbi, palvetavad 3 korda, süütavad viirukiküünla ja ütlevad soovi. Mõnes kohas puudutavad hobusekuju erinevaid osi ja siis oma kehaosi ja ühes rahaannetusi täis klaaskastis on tiigritopis, mille juures samuti agaralt palvetatakse. Siis saadakse järgmises kohas rahaannetuse eest  ilma õieta liiliaoks, kus hea soovi lipik küljes ja siis veel kindlast riiulist ilmselt aasta ja kuumärgiga haakuv ennustus algavaks aastaks.
Teine koht, mida HCM- külastame on veenukkude show.

2020-01-26 19.14.54

Nägime ühte sellist juba ka Hoi Anis. Siinnne on kallim, pikem ja elava muusikaga. Mõned sketsid on meile juba tuttavad, aga väga põnev on jälgida muusikuid, tegemas kõiki jutustavaid häälitsusi etenduse saateks. Kindlasti huvitav ja lõbus kogemus.
Käime ära ka ühe kõrgeima hoone tipus linna vaadet imetlemas.
Ka teine tempel, mida kúlastame, on väga rahvarohke. Taoistlikule põrgukuningale  Jadele pühendatud pagoda on ehitatud 1909. Siin palutakse kurjade jumalate heatahtlikkust, sest ka see on uue aasta õnneks oluline. Midagi toimetatakse siin annetatavate (millegi)pudelitega, mida siis naismunga poolt altari ees mingisse järgulisse anumasse valatakse. Mis täpselt toimub, jääbki arusaamatuks.

2020-01-27 14.04.15
Aga siin templis on ka eraldi altar nais Buddhale, kes viljakusprobleemide puhul aitab.
Sisehoovis koguneb samal ajal suur hulk erinevas vanuses kostümeeritud noormehi, kes siis alustavad umbes tunniajalist trummi ja tantsuetendust, mille eesmärgiks samuti head soovid ja nende täitmiseks tantsivate draakonite peadest rahaannetuste vastuvõtmine. Raha koguneb ilmselt kenasti, sest enamus kohalikke teeb annetuse ja loomulikult ka kohustusliku pildi kargleva draakoniga.

2020-01-27 14.32.49

Pärast templit jalutasime ajaloomuuseumisse, kus saab ülevaate Vietnami etnilisest ajaloost, mis üsnagi kirju. Õnneks on tegemist 1/500 ERMIst ja see sobib meile kenasti. Jääb veel aega põigata sisse botaaanika aed/ zoo/ lõbustusparkki ja saabki läbi meie reisi HCM-i osa.

Homme alustame viimast siklust ehk reisi Mekongi Delta alale.

25
Jan
20

Hue

Hue oli Vietnami viimase kuningriigi pealinn, kus kuni 1945 valitses Dang Trongide dünastia. Parfüümijõe ääres paikneb 19 sajandi alguses rajatud tsitadell oma imperialistliku palee, keelatud linna, kuningliku teatri, templite, paviljonide ja aedadega. Tsitadell on 10 kilomeetrise müüriga ümbritsetud suletud territoorium. Jalutame ja uurime einevaid hooneid pea terve päeva. Vietnamile omaselt on siingi kõik laisalt rahulik, ei valvureid ega liigset korraldamist, samas on võimalik lugeda silte ja vaadata mõnda filmiklippi, mis endist elu kirjeldavad.

DSC02442

DSC02444

DSC02461

DSC02454
Rein on netist leidnud igapäevase paleeteatri kontsertetenduse, mis toimub siis, kui leidub vähemalt viis piletiostjat. Kui meie veidi enne kolme tsitadelli teisest otsast kiirustades kohale orienteerume, ei ole aga Reinu suureks pettumuseks veel ühtegi huvilist. Tegelikult ei ole selle ürituse kohta kuskil ka infot ja samuti on piletihind Vietnami kohta üsna jõuline. Vahepeal tuleb Rein mõttele osta ise etenduse toimumiseks vajalikud 5 piletit. Kuna aga kaardiga maksta ei saa ja sularahast ei piisa, jääb seegi plaan katki. Lähen “nina puuderdama” ja sealt naastes vehib Rein rõõmsalt piletitega. Viimasel hetkel leidus veel úks paar, kes pileteid osta soovis ja nii jagataksegi puuduva pileti summa meie kahe vahel ja etendus toimub! Turistid aetakse saalist välja, koditsioneerid tööle ja meie istume neljakesi uhkes saalis, kus algab peaaegu privaatetendus. Mingil hetkel on laval 16 tantsijat ja 9 pillimeest ja tunne on üsna kuninglik ja veidi sürrealistlik. Etendus on huvitav ning heal tasemel ja oleme rahul, et sellest võimalusest ilma ei jäänud.

DSC02462

DSC02465

DSC02468
Longime veel veidi ringi ja käime ära läheduses olevas väikeses paleemuuseumis. Peale imperaatori rõivaste ja mõne mööblitüki seal midagi eriti huvitavat ei ole.
Edasi jalutame lähedal asuvale Hue turule. Oleme oma reisidel palju erinevaid turge näinud, aga ilmselt läheneva aastalõpu ostudega seoses on siinne ikkka ikka eriti rahvarohke. Välimisel nn juur- ja puuviljaringil tehakse oste otse motikalt. Kitsas vahekäigus mõlemas suunas liikuvate motikate vahel kõndida pole praktiliselt võimalik, kohati on tunne, et edasi liikumiseks peaks ka ise kellegi taha sadulasse istuma. Sisemine turuosa on täis inimesi ja kaupu ja õhtuusöögi sööjaid. Käigud on kitsad ja madalad ja kogu möll ja lõhnade bukett nii intensiivne, et väga pikalt tegevust uudistada ei jaksa.

DSC02478

DSC02479

Läheme tagasi hotelli, puhkame hetke ja liigume meiegi õhtusöögikohta otsima. Juba on tunda TET-i mõjusid ja mitmed kohad on suletud. Aga õnneks mitte kõik. Sedapuhku on meie menüüs siis jaapani toit.

Järgmisel päeval on plaanis Hue ümbruse templite, valitsejate matmiskomplekside ja elukoha kúlastamine. Sedapuhku on meie autojuhil ka giidisoont ja tahtmine meile Vietnami elu selgitada. Saan küsida poliitika, elu-olu ja sissetulekute kohta. Üldiselt jääb kõlama rahulolu viimaste aastakümnete muudatustega ( NSVL lagunemine võimaldas ka Vietnamile rohkem vabadust), Hiina vastasus, L- Korea ja Jaapani majandustoe tunnustamine ja tugev vaatamine USA poole.
Meie esimene peatuskoht on 1601 aastal rajatud Thien Mu pagoda, mida on hiljem laiendatud ja täiendatud ja kus praegugi toimetavad mungad.

DSC02482

DSC02485

Edasi sõidame vaatama 19. sajandi alguse valitseja Minh Mangi Matmispaikka – suurel territooriumil paiknevat hauakompleksi, kus mitmeid ehitisi, tempel ja veekogud.

DSC02488

2020-01-23 12.29.21

2020-01-20 11.23.35

2020-01-23 10.12.11

Külastame veel Dong Khani hauakompleksi, mis mahajäetud ja korrastamata.
Väga eriline ja omapärane on Khai Dinhi hauakompleks, mis rajati 1920-31 ja mille ehitamine kestis kauem kui valitses veidi pöörane valitseja ise.

DSC02500

Kuna Khai Dinh oli väga prantsusemeelne, on kompleksis palju Euroopa mõjutusi. See hauamonument on kirjeldamatu ja peasaal koosneb täielikult mosaiikpiltikestest.

IMG_4627

2020-01-23 12.57.56

DSC02501

2020-01-23 12.33.12
Viimane külastusobjekt sel päeval on 12 hektaril paiknev Tu Duc kompleks, kus nii hauamonument, templid, veekogud ja kui ka valitseja palee. Tu Ducil oli küll 104 naist ja arvukalt konkubiiine, kellele pühendatud ka üks tempel, aga ei ühtegi poega. 1864 aastal valminud kompleksi ehitasid 50 tuhat orja ja talupoega. Territoorium on väga ilus ja rahulik ja sobib mõnusasti meie pärastlõunaseks jalutuskäiguks.

2020-01-23 15.46.14

 

Järgmisel päeval lendame Ho Chi Minhi (HCM). Kuna lend lükkub edasi, on meil veel hommikul rahulikult aega jalutada pikki jõeäärset puhkeala, mis täis tohutu uhkeid lillekaunistusi ja igasugu uue aasta súmboolikat. Kenasti riietatud perekonnad jalutavad, pildistavad ja naudivad vana aasta viimast päeva. Üldmulje on armas ja soe.

2020-01-24 10.35.01

2020-01-24 10.15.24
Etteruttavalt – midagi sellist HCM-s ei ole – ei lilleilu, hubast rahu ega ülisõbralikke inimesi.

21
Jan
20

Teel Huesse

Oma järgmisesse peatuspaika Huesse (otse 119km) jõudmiseks valisime autoreisi. Õigupoolest valis Rein. Aga kuna tema eeltöö on alati ülipõhjalik, siis oli ka see väga hea otsus, võimaldades meil rahulikus tempos külastada teel olevaid vaatamisväärsusi ja tunneliga kiirtee asemel sõita üle mägede, kust imeilusad vaated lahele.

2020-01-20 09.26.50
Esimene peatus on Marmormäed ehk viiest mäest koosnev kogum. Mäekompleks on tuntud oma koobaste ning hindu- ja budistlike templite poolest. Úles mäkke saab liftiga. Territoorium on üsna suur ja kõikjale ronimiseks ja uudistamiseks kulub ligi paar tundi.

2020-01-20 09.39.32

2020-01-20 11.13.57

DSC02422

Kuna piirkonnas on ka tegelikult marmorikaevandused, siis on mäe jalamil tohutult poode erinevast marmorist kujudega. Ja mäeümbruse kúlad tuntud oma marmorilihvimistöökodade poolest. Ja kuigi me üldiselt suveniire ei osta, siis ühe valge kausikese kamina peale võtame lõpuks siiski.
Sealt edasi suundume mägede poole, ehk teele, mis oli kasutuses enne tunneli valmimist. Maantee on kenasti korras ja piisavalt lai, et liiklust mahutada ja õnneks ei ole hulljulge kihutamine Vietnamis eriti levinud. Mäe tipus asub HaiVani värav, ehk kaitsekindlustus, millest praegu alles vaid varemed. Nende otsas turnides on näha, miks just sellel kohal on sajandeid paiknenud strateegiliselt oluline kaitseehitis. Sama mäestik on ajalooliselt jaganud Vietnami põhja ja lõuna osaks ja umbes seal kandis paiknes ka Lõna- ja Põhja Vietnami eraldusjoon eelmisel sajandil.
Edasi lookleme mäest alla ja peatusena on ette nähtud ka üks rannakülastus. Kuna aga ilm on jahedapoolne ja tuuline, rand troostitu ja mahajäetud ehitistega, siis eriti suplema ei kipu. Teeme ühe kohustusliku pildi ja sõidame edasi Hue poole. Pooleteise tunni jooksul näeme riisipõldusid ja mereandide kasvatusi kõikjal, kuhu need vähegi sobivad ja mahuvad.
Paneme tähele, et majad linnades ja linnaümbruses on üsna uhked ja üllatavalt kena arhidektuuriga. Tavaliselt on majad väga kitsad, kolmekorruselised ja kenade rõdude või terrassidega. Isegi eraldi seisvad majad on kõrged ja kitsad – arutleme, kas selle põhjus on kallis maa hind, traditsioon või vajadus kõrgema ja veidi tuulisema korruse järele. Maapiirkondades on elu ilmselgelt vaesem ja majad pigem väikesed ja ühekorruselised. Aga suuremaid nn villasid leidub samuti.

Teekond on mõnus ja õhtuks oleme Hues.

20
Jan
20

Hoi An

Saarelt lendame Da Nangi, mis paikneb meie järgmiste reisisihtide vahepeal. Allapoole sõites on Hoi An ja ülespoole Hue. Järgmised 5 päeva avastame Hoi Ani.

Tegemist on ca kolme Pärnu suuruse linnaga, mille sümboliks on igaaastane laternafestival.Tegelikkuses on kogu kesklinn kogu aeg täis värvilisi latern-lampe ja õhtuti sõidutavad värvikirevate laternatega ehitud paadid turiste piki kanaleid. Õhtul ongi kogu see värvikirevus eriti ilus ja maaliline.

Hoi An on vana sadamalinn, kus kokku sulandunud Vietnami, Hiina, Jaapani ja Prantsuse kultuur. Kõigis neis stiilides kesklinna hooned on uhked ja avarad, andes tunnistust kunagisest jõukusest. Linnas on palju väikesi turismikohti, kuhu on võimalik sisse vaadata. Külalistele avatud on mitmed templid, kogukonnamajad, mis tegelikult samuti templid, mitmed muuseumiteks kujundatud elumajad, kus praeguseni elavad samad perekonnad. Vaatamisväärsuste külastamiseks tuleb osta viie piletiga umbes 5€ maksev leht, kust igal sisenemisel üks talongike kääridega ära lõigatakse. Vägagi mugav ja tõhus süsteem.

DSC02384
Meie uurime mitmeid tempel – community house ja käime kunagises ravitseja majas ja kohalikku kalapüüki või siidiussikasvatust tutvustavates hoonetes.

DSC02387

DSC02397

Ka kellegi kodus, kus tutvustatakse musta seesamisuppi ja eksponaadina näeme voodiserval istuvat 105 aastast isa, kes 75 aastat seda suppi sadamas müünud. Üks üsna uhke maja kuulub kunagise kohaliku kommunistliku partei asutajale ja tema kommunistist poeg (küsisin) näitab uhkelt seintel eksponeeritud pilte isa kohtumistest erinevate kõrgete parteitegelastega.

DSC02400

Kõigis majades on avarad ruumid, keskel aatriumi osa või sisehoov ja kindlasti 1-2 altarit (ka kommunistil) kuskil kõrgemas ruumi osas.

Sama piletiga saame osa ka ca 30 minutilisest tantsu ja muusika etendusest.

DSC02380

Selleks, et vaadata vee nukuteatrit, on vaja eraldi piletit. Vee nukuteater on midagi täiesti uut ja kuidas kõik need nukud veepeal kogu seda keerulist liikumist teevad, jääb lõpuni saladuseks. Etendus on põnev ja hoogne ja kindlasti soovitan.

DSC02376

Mida Hoi Anis veel kindlasti teha? Loomulikult süüa, sest linn on kuulus oma eriliste toitude pooles ja nii pakutakse ohtralt ka kokandusklasse – nii turu ja farmide külastusega, kui ka ilma. Algul plaanin mõnel neist osaleda, aga lõpuks otsustan jääda maitsejate poolele.

Teiseks uuendab enamus turiste siin oma garderoobi. Õmblusateljeesid ja kangapoode on TOHUTULT ja kõigis käib vilgas töö. Kangaste valik on samuti tohutu ja valikus on nii siidi, brokaati, puuvillast, villast, linast  kui ka kõigi nende segusid. Samast saab tellida sobivad nahast jalanõud ja kotid. Leiad, mida hing ihkab. Reinul seekord uut esinemisülikonda kevadisteks kontsertiteks.

2020-01-19 11.58.33

2020-01-19 11.59.12

Üheks päevaks laenutame jalgrattad. Alguses tundub plaan ka ise liikluses sõidukijuht olla, veidi hirmutav, aga tasapisi mõistame üha enam siinseid kirjutamata liiklusreegleid, mis tegelikult väga hästi toimivad. Motikate ja ratturite õnneks ei ole siin mõlkis või kriibitud autod au sees, nagu Itaalias ja nii on suurimate liikluses olevate sõidukite juhid üsnagi ettevaatlikud. Ja motikate juhid piisaval kogenud ja rahulikud. Nii läheb ka meil kõik kenasti.

DSC02411

Näeme riisipõlde, kalakasvatusi jõgedes ja järvedes, tohutult igasugu söödavate taimede põllulappe ja TET-iks (Vietnami suurim püha, uus aasta) kasvatatavaid potililli. Viimaseid on taas tohutult. Alates ligi paarimeetristest mandariinipuudest, mis isegi lihtsama kodu ees kaunistuseks peab olema, ja lisaks krüsanteemid, gladioolid, tokkroosid, daaliad, orhideed, roosid ja veel mingid lilled. Traditsiioon määrab ilmselt ka nende taimede kuju ja nii ongi kõik üle meetrised ülespoole joonduvad õiesülemid, mida siis mootorattal kliendile või koju transporditakse.

2020-01-19 12.07.17

Linnast välja sõites, ei saa ma alguses aru, kuidas igal pool teel ilusad mandariinid on, aga taipan peagi, et need on pudenenud mandariinipuude kulleritelt. Vahva!

2020-01-19 13.01.20
Ringi sõites saab üha selgemaks, et kohalikud on vähemalt linna ümbruses üsna heal järjel. Ilusad, uhked majad on nii traditsioonilises kui modernses stiilis, puhtad ja korralikud. Kuna laiad terrassiuksed on lahti, näeme sageli ka majade sisse. Samuti sõidame külast läbi just lõuna paikku ja näeme, kuuleme (ja haistame) peresid ümmarguste laudade ümber söömas ja valjuhäälselt suhtlemas. Kúla servast avastame suure ja rikkalikult lillepottidega kaunistatud budistlikku templikompleksi, kus peale paari töölise kedagi ei liigu.

2020-01-19 13.27.33

Templi taga on surnuaed, kus nii uuemad, kui vanad hauaehitised. Tagasi linna sõidame pikki hämarduvat jõekallast. Lepime kokku homse transpordi Huesse ja suundume ööturule homaare sööma.

2020-01-19 19.47.56

Magustoiduks avastame ühe uudse, aga ülimaitsva kookose nn pannkoogi

2020-01-19 20.20.19

18
Jan
20

Vietnam – algus – Phu Quoc

Miks Vietnam? Esiteks, et käimata. Teiseks rahulik ja turvaline. Ja kolmandaks, et sellisena sobilik kiireks kolmenädalaseks reisiks Reinu kahe suure projekti vahele.

Alustasime marsruudil Tallinn-Helsinki-HoChiMinh. Sealt edasi siselend Phu Quock saarele, kus plaan Aasiaga kohaneda ja lihtsalt puhata.
Hotell sedapuhku imeilusa aiaga, eemal linnast ja otse merekaldal. Kogu kompleks ülihästi juhitud. Igal hommikusöögil suhtleb hotelli igapäevaelu korraldav daam absoluutselt iga külastajate paariga, küsib rahulolu ja murede kohta. Märgib kogu info telefoni ja märkmetesse ja kõik lahendatakse kiiresti. Väga tõhus ja toimiv systeem, mida pole varem kohanud.

DSC02352
Snorgeldamiskohad hotelli läheduses ei ole eriti rikkalikud ja nii läheb Rein ühel päeval spetsiaalsele snorgeldustripile. Suurim elamus sellest on kohtumine mitmemeetrise triibulise meremaoga.

Liiklus saarel on nagu Aasias ikka, peamiselt rolleritega. Samas on vähesed autod väga korralikud, uued ja puhtad. Üllataval kombel vanu ja logusid praktiliselt pole. Meie enesealalhoiuinstinkt rollerirentimist ei soodusta ja nii võtame Vietnami suurima saarega, mis umbes pool Hiiumaad, tutvumiseks ühepäevase reisi.
Mõnikümmend aastat turismi ja viimase aastakümne suurprojektid ( lennujaam, tohutult hotelle, veekeskused, teed ja 7 aasta eest saarele jõudnud elekter) on saare majandust oluliselt mõjutanud. Kas kogu see puhketööstus just keskkonnasõbralik on, on omaette küsimus, aga saare inimestel ja paljudel kaugemaltki on tööd ja vähemalt siiani tundub igal kohatud inimesel nende tegevus ka meeldivat. Suhtumine ja suhtlemine on väga sõbralik.
Kõigepealt külastame nn pärlifarmi, mis tegelikult on pood pisukeste selgituste ja pärlikarbi avamisega. Edasi liigume saare otsa, kus umbes aasta tagasi avatud maailma pikim, 7,9 km, köisraudtee kulgeb üle mitme väikesaare kuni viimasel saarel avatud uhiuue veekeskuse ja puhkekompleksini.

DSC02363

2020-01-12 14.16.24

Õhust näeme tervet Itaalia stiilis värviliste mäekülgepidi paiknevate majadega linnakut ja teist väikesaart, mis modernsete majakompleksidega kaetud

DSC02368

Köisraudtee sissepääs on tohutu ehitis Rooma Colosseumi stiilis. Ideede suurejoonelisuse üle just kurta ei saa ja kogukonna vastuolud nende teostamist ei takista. Järgmine peatus on nn kookosvangla, üks paljudest saarel paiknenud vanglatest Vietnami sôja ajal. Kümmekond piinamisviisi on täiselusuuruste kujudega realistlikuks tehtud ja mõjuvad vägagi õõvastavalt. Üldine mulje on rusuv ja nähtu jääb kummitama. Viimane peatus on pohhemlaslik rand, mis rohkem kohalikke meelispaik. Teel näeme kontrastset kohalikku elu, liiklemistraditsioone, uusehitisi ja vilksamisi ka sarasid, kus ehitajad võrkkiikedes ööbivad.
Hotelli lähistelt avastame kohatud eestlaste soovitusel mõnusa söögikoha ja käime seal lausa kolmel õhtul erinevaid kalaroogi nautimas. Toit on väga hea ja väga soodne.

Kokkuvõttes oleme oma saare puhkusega väga rahul ja Vietnami elusse ka piisavalt sisse elanud, et edasi jätkata maa avastamisega.

 

 

25
Jan
18

PORTO DE GALINHAS (Br)

Tagasi Euroopasse plaanisime tulla saksalate Condoriga, mis teeb soodsaid pikamaalende erinevatesse maailma sihtkohtadesse. Üheks neist on Recife Brasiilias. Ja Recife lähedal peaksid olema korallid ja snorgeldamiskohad. Nii lendamegi Riost Recifesse ja sealt edasi bussiga Porto de Galinhasse (PdG) ehk Kanadesadamasse (nimel tegelikult tugev orjandusaegne tagapõhi).

Linn ise töötab ja toimib täielikult tänu kohalikule turismile. Merepoolne osa koosneb pousada tüüpi majutuskohtadest, söögikohtadest ja poekestest. Hommikul valgub kogu inimmass randa: suhtleb, supleb ja sööb ja pärast kella kuute, kui pimedaks läheb, patseerivad kõik linnakese kolmel kaubandus/toitlustustänaval.

DSC02344

 

Lisaks söömisele ja shoppamisele on veel igasugu muid lõbustusvõimalusi. Üks on mööda linna jalutavad lapstrummarid, kel kaasas ka üks või kaks kostümeeritud lapsesinejat. See meenutab (kõlaliselt)veidi Rio sambaüritusi aga tegelikult on tegemist lihtsalt aktiivsete rahapommijatega (eriti lastega peredelt). Teine omapärane esineja on igal õhtul ühe platsi nurgas endaga (st nukuga)sensuaalset sambat tantsiv kutt. Ja alati on seal ümber inimesed, kes pildistavad ja filmivad. Tegin lõpuks minagi teie jaoks pildi, kuigi igasugu tänavatel toimivtest rahateenimisvõimalustest tundus see kuidagi eriti sürr.

F5436044-8BE3-4105-B495-6913FCEE0DFC

Rannaelu erineb Rio omast üksjagu. Esiteks ei ole eriti toolide ja päikesevarjude laenutajaid, vaid kogu atribuutika kuulub rannas tegutsevatele söögikohtadele, kus süües (hiiglaslikku kalapraadi) saad toolid ja varju pealekauba. Teiseks dikteerib rannaelu tõus ja mõõn. Juba Recife lennujaamas saime broshüüri, kus igapäevased tõusu ja mõõna kellaajad täpselt sees. Mõõna ajal saab snorgeldada ja nn naturaalsetes basseinides lihtsalt kalu vaadelda. Tõusu ajal saab lainetes hüpata ja surfata. Vesi on ligi 30 kraadi ja võimaldab seda kõike teha kaua ja põhjalikult. Rein snorgeldabki entusiastlikult iga päev tunde, aga korallrifid on vähekaitstud ja turistipaatide poolt üsna ära küntud ning erinevaid kalaliike on suhteliselt vähe leida. Mõõna ajal tekkivates looduslikes basseinides kalade vaatlemine on PdG-s “must” Mulle tundub see liigselt turistilik tegevus, aga Rein on entusastlikum. Loodusalvurite poolt korraldatud massiliikumine algab umbes kell 11. Selleks, et selles tegevuses ametlikult osaleda, tuleb umbes kell 10 sappa võtta, et lunastada käepael (tasuta), mis annab sulle õiguse koos 74 teise inimesega riided peakohal läbi mere kahlata, et siis 25 minutit sarnaseid (ja ilmselgelt toitmist ootavaid) kalu vaadata.

DSC02345

Minul kaldal tekkib veidi piibellik visioon Moosessest ja iisraellastest läbi punase mere minemas ja Reinu kommentaar pärastiseks on, et kõik sama, mida ise näha saab mõnes väiksemas kohas. Aga huvitav ikka, vist!?

6205C1CE-68E6-411E-8D62-EEDF6B7541B8

Juba mõnda aega on olnud tunne, et hoolimata sellest, er Rio meile väga meeldis (kindlalt seniste kohtade TOP 3-s) ja Brasiilia samuti, on mõte täielikult ainult portugalikeelses Brasiilias edasiste seikluste ettevõtmisest mitte väga innustav. Kuna ka Reinu pea on juba rohkem täis  koduseid projekte, siis otsustame me siinkohal oma reisi lõpetada.   Porto de Galinhas – Recife – München – Riia – Tallinn.

Praeguseks olemegi juba sipsti Tallinnasse jõudnud 🙂

Aitäh kõigile, kes meie tegemiste vastu huvi tundsid. Mulle väga meeldis meie reisi emotsioone teiega jagada!

Siin veel meie viimneõhtusöögihetk!

121BFBB4-0829-4586-AA02-390421D3BD1D

23
Jan
18

RIO DE JANEIRO viimane

Loomulikult käisime me vaatamas ka Rio sümbolit ja kõige tuntumat vaatamisväärsust hiigelKristust mäeotsas. Selleni viib väike rong, mis sõidab algjaamast üles ligi paarkümmend minutit ja mille piletid on limiteeritud. Meilgi tekkis ligi poolteist tundi ooteaega, mille täitsime selle väikese mägedevahelise linnaosa uurimisega.

DSC02322

DSC02323

Kristuse kuju on ka reaalsuses võimas (30m) ja väga ilus Art Deco skulptuur. Mägi ise on üle 700m kõrge ja taas on kaunid vaated linnale. Kuju all on väike kabel. Mõeldes, kuidas see hiigelkuju selle tegelikult üsna kitsa mäesaki otsa on saanud, olen kindlasti nõus, et see on üks tänapäevastest maailmaimedest. Kuigi see, et rong sinna üles liigub juba üleeelmisest sajandist, on samuti hämmastav.

DSC02325 2

Rios imetlesime päris paljusid kirikuid. Juhuse tahtel jäi kõige viimaseks kõige kuldsem kirik, mida ma kunagi näinud olen. Tegemist on Püha Antoniuse kiriku ja kloostriga. Juba kloostri osa on seest muljetavaldavalt uhke, aga muuseumipiletiga (minna või mitte, nagu alati J) edasi liikudes jõudsime tegeliku kirikuni ja see mõjus nagu kuldsesse ja ülimalt kaunistatud karpi sisenemine. Eriline oli ka kolme tiivapaariga Kristuse kuju altaril. Ilmselgelt on Lõuna-Ameerikas paljudel asjadel oma eripära!!!

 

DSC02338

 

DSC02339

DSC02333

Rio ärkab lõplikult alles õhtul. Siis on kõik tänavad, kohvikud ja söögikohad inimesi täis. Toimub igasugu spontaanseid üritusi ja praegusel karnevalieelsel ajal ka planeeritud üritusi. Meie proovisime linnast sambat leida. Ega see ni väga lihtne ei olnud. Üleeelmises postituses kirjeldatud trummide ja tantsu ürituse aitas meil leida Martin. Tema on juba kaheksandat aastat Rios elav eesti fotograaf, kes keele kenasti selgeks õppinud ja oma mõnusa ja vaba suhtlemisega ülihästi sellesse linna sobitub. Temaga koos läksime otsima ka järgmist sambaüritust, mis regulaarselt pisikesel platsil mitte kõige turvalisemas linnaosas toimuma oleks pidanud. Kahjuks (ja võib olla varasema vihmahoo tõttu) jäi üritus ise ära. See ei takistanud lõputul kogusel inimestest mitme tunni jooksul kohale tulemast, söögi ja joogimüüjatel oma kärudega samuti . Ootasime meiegi melu jälgides ja Martiniga kohalikust elust vesteldes mitu tundi, aga sambaga me ei kohtunud.

3BBA6C49-542A-4E12-B9B8-B076110E3694 copy

E433E498-FEE1-467E-B2A3-B8C640939F32

Ka meie korteriperemees Nereu üritas meid mitmel korral õhtustele samba üritustele kaasata, aga kuna päeviti me kodus ei olnud, jõudis info meieni alati liiga hilja. Viimaseks õhtuks saime siiski õigeaegse hoiatuse ja olime ca kell 8 valmis sõitma ühte väidetavalt parimasse sambakooli, kus sel õhtul pidi välja kuulutatama sambakooli selle aasta lugu. Sellele eelnes alates oktoobrist midagi meie “eesti laulu “ konkursi sarnast, kus lood ükshaaval välja kukkusid. Mis meid täpselt ees ootas, seda ei osanud me absoluutselt aimata. Kõigepealt ootasime ca pool tundi meile järele saadetud taksot (uber) ja siis sõitsime lõputult kaua kuhugi üsna koledasse äärelinna. Sealses suures angaaris tegeutseski see populaarne sambakool. Taas olime keset ülitugevat trummimuusikat ja vaatasime, kuidas sajad inimesed korrapäraste rividena ja miskeid mitte liiga kordineeritud liigutusi ja samme tehes lavapoole liikusid, siis ära pudenesid ja tagapool uuesti koondudes taas ette liikusid. Ridadae vahel olid ka liikumisjuid, kes asju energiliselt suunasid, aga võrreldes meie tantsupeoga jättis kordineeritus tugevasti soovida. Seda kompenseeris tohutu rõõm, kõrvulukustav muusika ja südamest kaasa laulmine. Kui me sellest kõigest õigesti aru saime, siis esitati paari tunni jooksul aina seda ühte võidulugu. Kuna Nereu oli eelmiste sambakoolide külastamistest mulle ka videojupi saatnud, siis loomulikult ootasime, et lõpuks näeme ka säravid ja kaunilt riides esitantsijaid, kuid mingil põhjusel nad seekord ei tantsinudki. Eelneva osas tundus, et kohe-kohe algab midagi erilisemat ja nii jätsin ka pildid tegemata ja siis oli lõpp..

Päris sambaga me Rios ei kohtunudki, vähemalt mitte sel korral 🙂

18
Jan
18

RANNAELU

Rannaelu Ipanemal ja Copagabanal mõjutab kogu linnaosa. Suur osa inimesi kulgeb randa või rannast ära. Liigselt riietuma ei pea, piisab mingist ürbist peal ja meestel pole seegi oluline.

F311C5F0-7615-4161-9E0C-2BCEF7CEDEF7

Randa palju asju kaasa ei võeta. Kõike saab kohapeal. Rannatoolid koos päikesevarjuga kahele maksavad ca 6.- meie raha. Ranna(frotee)rätikuid ei kasuta keegi. Ainult sarong tüüpi st lihtsalt suurt trükitud lina, mida samuti saab rannast osta. Panengi kirja kõik, mida osta saab (ja millest aru saan, mis see on). Asjadest: rannalinad, bikiinid,

2A8F49EF-AB25-4BB8-B717-793CC7FBB7C1

päikeseprillid, mänguasju natuke, jalgpallid. Jookidest: vesi, karastusjoogid, õlu, miskitest kaasaskantavatest tünnidest veel külm limonaad ja mate

B933B056-41D4-4DE4-9DC1-AFCB6898ECAF-2

ja loomulikult caipirinhja e kohalik kõige levinum alkoholikokteil (veel ka caipivodka ja caipisake 🙂

6B8EFDED-8D5F-4F34-8F48-FB64A49CFC15

Ja siis söögid: miskid ülikerged küpsised, kartulikrõpsud, pähklituutud, araabia saiad, kohalikud empanadad ja  empadad, keedetud mais ratastega kärust,

116D1E32-15B5-4707-BA2E-C3CF481F2C48

küpsetatud juust, mille tarvis miniahjukestega persoonid ringi liiguvad,

E6AB1C5C-F0C4-4897-A09C-3B9978667B34

siis veel jäätis ja acai ja puuviljasalatid. Rannapromenaadilt: kookos, tapioca (maniokist Crepi tüüpi soolane või magus tasku), churro e magus täidetud küpsis, igasugu hotdogilised erinevate lisanditega, plaksumais jne jne

5E189ACE-9C9C-43F1-BE10-9D6D503E1D8D

Kõige selle müüjad liiguvad pidevalt hõigeldes pikki randa. Aga kedagi ei ahistata ja kontakteerutakse ainult siis, kui huvi üles näitad. Ja turistidele ei ole kogu müügitegevus üldse mitte suunatud. Kõik on kohalikus keeles ja meie või mõni teine nähtavalt mittekohalik ei paku neile raasugi rohkem huvi ja kui midagi ostad, siis hind sama. Hämmastav on veel see, et pea kõige eest on võimalik ka kaardiga maksta. Kui Argentiinas ei saanud poestki midagi näiteks MasterCardiga osta, siis siin on kõigil ja kõikjal kõikvõimalike kaartidega maksmise võimalus.

Ja kogu see rannakultuur on põhiliselt täiskasvanutele, lapsi on rannas väga vähe. Randa tullakse päeva nautima, sõpradega kohtuma, midagi tähistama, ennast näitama ja teisi vaatama. Piki promenaadi käib sportlik osa – sõidetakse ratastega või rulluiskudega ja jookstakse. Rannast võib laenutada surfilaua ja aeru ja vägagi huvitav on jälgida kiiret koolitust ja siis merelukerdamist, et lõpuks (oskuse omandamisel) püsti tõusta ja aerutades ringi liuelda. Kuigi enamuse esmatase jääb põlvitamise tasandile 🙂

EE49BC06-B86C-4315-9EBE-998A11B4CD91

Õhtuti lisandub promenaadile ka muusikuid ja erinevate käsitööasjade müüjaid. Enne päikeseloojangut pannakse kogu rannavarustus kokku ja tassitakse ööseks ära, et siis hommikul jälle oma kindla numbriga (mille järgi hea üksteist leida) laenutused/müügikohad üles panna.

Oleme oma linnauudistamise päevade vahele teinud mõned rannapäevad. Ja nähtu on jälgimiseks piisavalt huvitav, et tavapärase rannas lugemise jaoks vajadust/mahti ei olegi.

15
Jan
18

RIO DE JANEIRO 3

Veidi on kasvanud arusaamine asjade toimimisest. Et kust ja kuidas midagi kerget söögiks haarata, kuidas õige buss üles leida jne

Tasapisi jätkame linna avastamist. Teel mingi linnaosa või objekti poole püüame ära vaadata ka läheduses olevad kirikud. Erinevalt Sao Paulost on siinsed kirikud ilusad ja hästi korras.

DSC02231

Kõige erilisem on betoonist Suur Katedraal, mis ehitatud 60-ndate lõpus maiade stiilis püramiidina. Katedraalis on 5000 istet ja kokku mahub siia ligi 20000 inimest. Siin in ka kuuria ruumid ja all nn ürituste saal ja saalis ja ümbruses tuhanded plaadid urnidele.

DSC02233

DSC02234

 

DSC02246

Katedraali juurest sõidame vana trammiga Santa Teresa linnaossa mäeveerul.

DSC02254

Siin taas vanemad väikesed majad….

DSC02250

DSC02251

kultuurikeskus…..

DSC02257

ja majamuuseum, kus veidi mööblit ja omapärast kunsti.

DSC02265

DSC02270

 

Mäelt alla jalutades jääb teele ka maailmakuulus keraamiliste plaatidega kaetud trepp (215 astet). See on tshiili kunstniku Selaroni elutöö, mis on pühendatud brasiiliale ja kus põhitooniks punane, kollane, roheline. Kuigi algul oli see project pigem naerualune, siis tasapisi sai ettevõtmine nii kuulsaks, et inimesed üle maailma hakkasid siia keraamilisi plaate tooma. Leiame ka kaks Tallinna plaati 🙂 Samuti sai popiks mingi enda sündmus plaadi kujul treppi jäädvustada: siin on sündimise ja abiellumise plaate nimede ja dateeringutega.

DSC02277

 

DSC02279

Tulevikumuuseum paikneb mere ääres ja on kaunis ehitis. Ekspositsioon kirjeldab maakera kujunemisest tulevikustsenaariumiteni. Kõik on interaktiivne ja ilmseslt võimaldab väga süvitsi minna, aga selleks peaks uurima kõiki pisikesi infotahvleid. Kuid ka suured saalid on huvitavad ja tulevikusaal annab ülevaate inimkonna kasvu ja vananemise prognoosidest aastani 2100. Infoks, et tõusuteel on Aafrika. Seega “must ja ust” ei ole tulevikus küll enam vist võimalik.

DSC02300

DSC02297

 

Muuseumi lähedal on maailma suurim (15X170) grafiti,mis kujutab erinevate maailmajagusid ja inimesi.

DSC02301

Rio rõõmustab meid ka lõputute isetekkeliste nn kommuuniüritustega. Kui meie suvine tantsupidu Vabaduse väljakul on aasta kultuuritegu (!?), siis siin toimub midagi sarnast pidevalt ja kõikjal. Õhtusöögil kodulähedases nurgarestoranis on parasjagu kellegi vanaproua sünnipäev. Kohal on ka sõbrad-muusikud ja tants ning võistulaulmine ja musitseerimine läheb kohati väga hoogsaks. Lõpuks lõin seal kohalikke tädide suureks rõõmuks tantsu minagi 🙂

9B50ABFB-C1A9-4A5A-B369-7BA43B9D2102

DSC02282

 

Teisel õhtul toimub ühes teises rannas suur trummi ja tantsu show. Ka see on pigem õhinapõhine asjaarmastajate seltskond, kes korralikus kuumuses tunde mängib ja tantsib. Üritusel on teatav regulaarsus ja nii oskavad kohalikud selle kenasti üles leida. Et siis taas süüa, juua, suhelda ja kaasa elada. Enda näitamine on ikka oluline ja heas vormis mees(üla)keha eksponeeritakse puusale volditud t-särgitusega. Mõned mehed naudivad ka kaasatantsimist, kuigi üldiselt on tantsijateks naised.

DSC02311

 

DSC02319

 

DSC02316

See pole tegelikult jäätis, vaid külmutatud caiprinhiakotike! Leidlikkuse puudust pole ja toode sobiks hästi näiteks Viljandi folgile 🙂




Recent Comments

Sille on Hue
pomole on SAO PAULO 1
Sille on SAO PAULO 1
Kristi on SHARJAH
Sille on Muscat 2

Categories