BUENOS AIRES 3(viimane)

Koertejalutaja on BAs tähtis amet. Hoolimata pühadeperioodist, kus inimesed ise oma lemmikutega tegelevad, nägime neid vahel siiski. Lisaks jalutamisele hoolitsevad nad ka koerte välimuse ja tervise eest.

Viimasteks BA päevadeks olime jätnud 2 muuseumi ja ühe põhilistest vaatamisväärsustest – Recoleta surnuaia. Oleme näinud mitmeid sarnaseid nn surnutelinnu erinevates riikides, aga siinne oma ligi 5000 hauakamriga on kuidagi eriti toretsev, esindades kohalikku matusekultuuri ( funeral culture väljend turismiraamatust) ja kuuludes maailma ilusamate (!?) surnuaedade hulka. Siia on maetud enamus presidente, kultuuritegelasi ja muidu surmajärgset kuusust vajavaid inimesi.

 

 

 

 

Esimene pooltund on päris huvitav, aga kui katkistest/ läbipaistvatest akendest/ustest sisse vaadata ja näha igas kabelis virnade viisi kirstusid ja urne, siis hakkab veidi imelik. Ja edasi aina rohkem ebamugav.

 

Sest tegelikult on nähtav osa hauakambritest ainult pool ehitisest, ja isegi suurem pool jääb maa alla, kuhu viivad uhked trepid ja kus taas riiulid kirstudega.

Püüan edaspidi sissevaadetest mööda vaadata ja lihtsalt ehitisi ja sulkptuure imetleda.

Pärast surnutekultuuri läheme Argentiina Kunsti Muuseumi, et taas täiendada oma teadmisi tuttavama kultuuriliigiga. Vaadata on nii Euroopa kunsti, kui ka kohalikku. Huvitav on vanade hõbedaste matetopside kogu ja kammide kollektsioon.

Ja ühelt maalilt leiame veidi ühte tuntud eestlast meenutav persooni 🙂

Ja veidi ka mind meenutava tütarlapse 🙂

Järgmisel hommikul alustame jalutuskäiguga Jaapani aedadesse.

 

Selle reisi jooksul on see kolmas analoogiline park ja ühtlasi suurim väljaspool Jaapanit olev. Meie senistest muljetest lähtuvalt on see aga vähem rahulik ja lihtsalt üks park. Jaapani kultuuri veidi tutvustavas hones on natuke kõikke, alates kimonost ja lõpetades pesumasinaga!!! Kõige huvitavam on origaminäitus. Siin Sillele mõned ideed 🙂

 

MALBA museum on suhteliselt uus (2012), aga mõnus ja avar. Sealt leiame lõpuks ka euroopaski tuntud Diego Rivera ja Frida Kahlo töid.

(muuseumipoes taas väike idee Marelile:)

Ja viimaseks huviväärsuseks on tiigi kohal kõrguv suur (23m kõrge) mehhaaniline hõbedane lill (Floralis Generica), mis avaneb päikesetõusul ja sulgub päikeseloojangul. Tegemist on tõesti ilusa ja uhke monumendiga ja kuna see asub suures ja avaras pargis, siis on seda võimalik igakülgselt imetleda. Kahjuks ei jõua me lille sulgemist ära oodata, aga väikese ettekujutuse saate siit: https://www.youtube.com/watch?v=vqL3Vqd3abw

Lõpetuseks üks kaunis maja ja meie Frida Kahlo maalil 🙂

BUENOS AIRES 2

24. detsembri hommikul oli linn vaiksem, inimesi oli vähe näha ja liiklus oli oluliselt hõredam. Nii sõitsimegi San Telmo piirkonda, kus igal pühapäeval toimub suur vabaõhuturg, sedapuhku taksoga. Taksosõit on BA-s suhteliselt odav, lihtsalt argipäeviti kulub palju aega ummikutes. Nüüd jõudsime kiiresti kohale ja olime täis energiat, et kõigega tutvuda. Suur vabaõhuturg oli tõesti SUUR. Mööda peamist “turu”tänavat kulgesid ca 3 kilomeetri jooksul kahes reas letid.

 

Kõige enam hämmastas müügiks olevate esemete mitmekülgsus. Oli küll sarnaseid tooteid, aga alti mingi uue kiiksuga. Uskumatu loomingulisus müügiks minevate/sobivate esemete väljamõtlemisel. Siin mõned näited (valik Mareli kunstitegevusest lähtuvalt). Aga tegelikult kõike üles pildistada küll ei jõua!

Suuremal väljakul oli vanakraamiturg ja piki tänavat veel palju antiigipoode ja söögikohti. Lisaks olid mitmetes hoovides erinevad esinejad: mõned tantsisid,

mõned tegid muusikat

 

ja mõned nukuteatrit.

Parginurgas nägime taas ka tangoesinemist.

 

Üks härradest oli 80+ ja väidetavalt 50 ja 60-ndatel tuntud tangotantsija. Energiat ja särtsu jagus tal küllaga ja tantsukombinatsioonid olid väga virtuooslikud.

Uudistasime kogu melu ja pakutut umbes 4 tundi ja siis otsustasime ära vaadata ka naabrusees oleva La Boca, mis oli algselt Itaalia immigrantide linnaosa, kus tänini püütakse säilitada algseid kaepärastest materjalidest ja värvijääkidega ülevärvitud ehitisi. Nüüdseks on nad väga ergud ja igasugu täiendusi saanud, aga kunagist piirkonda on ähmaselt võimalik ette kujutada küll.

Tagasiteele jäi veel mitmetest filmidest tuntud mitmetasandiline raudsild.

 

Järgmise päeva hilise pealelõunani oli linn vaikne, liiklus hõre ja kõik poed kinni. Meil oli õhtuks plaanis igaesmaspäevane rütmipillide kontsert ühes veidi Kultuurikatla laadses muusikakeskuses. Esinejaks üle 10 aasta tegutsenud La Bomba de Tiempo https://www.youtube.com/watch?v=48iuUMCc1fw . Üritus on ilmselt väga pop, kohal oli platsitäis inimesi põhiliselt vanuses 25-35. Joodi õlut, suheldi, kuulati muusikat ja tantsiti kaasa. Meeleolukas ja hea energiaga üritus.

 

 

Eilseks oli linn taas ärganud. Ja kuigi väidetavalt suundub suur osa BA elanikest hiljemalt jaanuari alguses kuhugi puhkama, siis tundub, et jätkub ka linna jääjaid. Meil oli kokku lepitud kohtumine PdEst tuttava paariga, et koos Colon ooperiteatris ringkäik teha ja siis assadot sööma minna. Assado e grillimine on teatavasti Argentiinlastel geenides ja väga hea on kohaliku inimese nõuanne kus ja mida täpselt. Kahjuks on planeeritud restoran ülipopulaarne ja laua saamiseks pikk ootejärjekord, nii suundume teise kohta, kus väidetavalt ka maitsev lihavalik. Küpsetatud juust ja valitud lihatükk (jagamiseks) on tõesti head, ja kuigi tahaks proovida erinevaid lihasid, siis keset palavat suvepäeva rohkem ei suuda.

Colon’i ooperiteater on tohutusuur hoone, kus ka kolm maaalust korrust töökodade tarvis.

 

Ekskursioon on üsna pealiskaudne, aga annab võimaluse näha hoonet seestpoolt. BA on üldse veidi Pariisilik ja ooperiteatris on lausa prantsuse saal, mis Versailles’id meenutab.

Arhidektid on itaallased ja materjalid Euroopast. Kuna teater läbis mõni aasta tagasi renoveerimiskuuri, siis on kõik väga korras ja kaunis. Põhiliselt domineerib kollane marmor ja see tekitab sooja ja hubase tunde.

Taas tore päev ja palavaim senistest.

Tänase lõpetuseks üks lõbus skulptuur botaanikaaiast üks installatsioon la Bocast ja ilus puu ka:)

BUENOS AIRES 1

Lühike laevareis Buenos Airesesse (BA) läks kenasti. Mingit piirikontrolli ei olnud üldse. Kuna plaanime Argentiinast Brasiiliasse minna jugade juures st väiksemas kohas, siis pani riiki sisenemise temple puudumine meid veidi muretsema. Püüdsime leida mingit migratsiooni inimest, aga kuna oli lõunaaeg, siis kedagi koal ei olnud. Ronisiime kohviritega teisele korrusele, kus nende office, aga ka seal oli tühjus. Lõpuks siiski keegi tuli (ja rääkis veidi inglist:) ja selgitas, et tegelikult oleks me Uruguaist pidanud kohe 2 templit võtma (kuigi sealpoolne migratsiooniametnik käskis BAs minna nr 5 laua juurde – kus küll keegi templist midagi ei teadnud) ja pooleteisetunni pärast on ametnik tagasi. Kuna olime selle uudise peale üsna õnnetud, siis helistas ta siiski ülemusele ja teatas rõõmsalt, et meil ei olegi mingit templit vaja – neil on America Sur ja seal kõik vaba st umbes nagu Euroopa Liit… Loodame, et see nii on!!!

Edasi pidime võtma takso, et jõuda korterini, kus omanik meid võtmete üleandmiseks ootas. Miljonitelinnas enne jõule takso saamine osutus arvatust keerulisemaks. Kõigepealt kust st millise teeharu juurest ja kus taksod üldse peatuda saaks/tohiks ja siis teeaäärne võistlus teiste sama sooviga inimestega. Siiski olin just mina ühel hetkel kärmeim käetõstja ja taksojuhile vist ka huvitavam sihtmärk ja nii õnnestus meil edasi liikuda. Taksojuht oli sümpaatne ja hoolitsev, seletas mis ja kuidas (sedapuhku taas pisuke inglish) ja hoiatas pimedas liikumise ja väärtuslike asjade kandmise eest. See oli (lisaks eelnevalt loetule ja Uruguais kuuldule) esimene siinne hoiatus. Ja iga päev oleme vähemalt ühe korra päevas taas hoiatatud saanud. Väga hoolitsev!

Meie nädalane elukoht on heas ja turvalises rajoonis ja jalutuskäigu kaugusel paljudest kesklinna vaatamisväärsustest. Otsustamegi kõigepealt poodi minna, et õhtuks ja järgnevateks päevadeks veidi toitu varuda. Poes meenub, et unustasime täpse rahakursi vaatamata, ag noh, kui kallid tavaasjad poes ikka olla saavad ja toitu peame me ostma niikuinii…. Laome 2 korvi täis, laseme kassast läbi ja …. Selgub, et kaardiga maksmiseks on vaja passi, mida me nurgapealse poe jaoks küll kaasa ei võnud. Aga nii on ja Rein sammub koju passi järele. Mina jään poodi asju valvama, sest uuesti kõike valida küll ei tahaks. Lõpuks saabub Rein koos passiga ja ost saab sooritatud. Koduteel selgitab Rein veel, et tegelikult ei mäletanud ta meie ajutiseks koduks olnud maja ega ka majanumbrit ja nii proovis ta võtmega avada üsna mitme naabermaja ust! Aga üldiselt, nagu tark vanasõna ütleb – lõpp hea, kõik hea J Ja pärast pisukest kehakinnitamist siirdumegi ümbruskonda avastama. Teeme üsna suure ringi, näeme palju parke, huvitavaid maju ja eriti palju kõiksugu monumente.

 

 

Ilmselgelt on BA väga monumendilembene. Neid on absoluutselt kõikjal ja igasuguseid ja igal haljasalal kindlasti mitu. Väga neid ei pildista, aga mõned teile….

Enne pimedat (ca 8) oleme korteris tagasi ja päevaga rahul. Istume rõdul, sööme, joome Argentiina veini ja naudime linna aktiivset tuksumist meie ümber. Mõnus!

Järgmisel hommikul valmistume kaartide ja raamatute abil juba täpsemad plaanid, kus ja mida. Ega seda ettevalmistustööd eelnevalt Eestis väga täpselt ära teha ei saa. Esiteks, on hea veidi kohapeal asju ja mastaape tajuda ja teiseks on kogu info kohtade kaupa ette hankimine üsna segadust tekitav, mälu koormav ja aeganõudev. Eelistame esialgu omada head üldinfot ja siis kohapeal täpsemat planeerimist. Kuna selle reisiga meil kiirust ja tähtaegu ei ole, siis selline kohapealne hommikune või õhtune uurimine ja mõtlemine sobib kenasti. Meie tavapärased linnatuurid on tegelikult üsna pikad, 10-17 km (selle kinnitus R soovil 🙂

ja nii nägime me ka BAs esimese pooleteise päevaga ära enamuse, mis targad raamatud turistidele viieks päevaks soovitavad. Samas vaatame ja uudistame me rahulikult kõike, mida näeme.  Lihtsalt päev on pikk ja jaksu õnneks ka.

Siin valik nähtust ja kogetust:

 

Pehmetena näivad kivist pingid linnatänavatel…..

Turistide saba BAst tutvustavate raamatute poolt soovitatud kohviku ukse taga….

Teatrissse rajatud suur ja ilus raamatupood….

Linna laieim 16 sõidureaga tänav……

Kultuurikeskus suure ja uhke kaubanduskeskuse ühes osas….

Ja seal viltmütside ideid Marelile (võta heaks:) ….

Roosa maja st presidendi maja ja ka Peronidega seotud ehitis…

Lihtsalt uhke endine miski ministeeriumi maja, mis praegu tühi…

Esimesed tangosammud tänaval tangokooli ees

Ja tangoshow tänavanurgal…

Tudengite suvevaheaja alguse rituaal erinevate ülikoolide läheduses…

Jäätise ostmine eriti turvalises kõrvaltänava müügikohas…

Monumendivahtkond kirikus…!!!

Kuna, nagu ikka, ei jää kaks kolmandata, siis jätkub meie võitlus likviidsusega. Selleks, et mitte iga makse korral passi näidata ja koodide sissetoksimist oodata, püüame ATMst raha välja võtta. Pühadeeelselt on automaatide juures üsna pikad sabad ja nii katsetame vaid seal, kus inimesi vähem. Taas kord on pikad vestlused pangaautomaatidega, aga raha meil saada ei õnnestu. Liigume mööda linna tasapisi edasi ja katsetame korduvalt uuesti. Lõpuks mõtleme, et peab kodus mr Google käest küsima. Aga optimistliku minu poolt ärgitatud viimane katse toob lõpuks võidu. Olemegi sularahaga varustatud!!! Koduteel ostame turult mitut sorti puuvilju ja naudime nn finantsvabadust.

Jõulueelne sagimine on täies jõus: inimesed ostavad kinke, lasevad neid tänaval pakkida, kiirustavad järgmisse poodi ja teevad veel oste. Õnneks linn siin pühade puhul päris lukku ei lähe. Kuigi praegune paavst on Argentiinlane ja kirikul endiselt oluline roll, ei sega usk kaubandust ja muud tegutsemist. Üldse on olulisim püha siin hoopis 25ndal, sest just sel päeval on mõni museum kinni ja teistel nn lühendatud tööpäev. Samas eile õhtul kodupoole jalutades oli linn ühel hetkel sebivatest inimestest juba üsna tühi ja mõjus kudagi hoopis teisiti – rahulikult ja soojalt.: koertega jalutajad, kohvikutes istuvad vanaprouade seltskonnad ja päikeseloojangueelne soe kuma ilusatel majadel ja puudel.

SOOVIME TEILE KAUNIST JÕULUAEGA  ja panen mõned siinsed jõululisemad hetked tervituseks teele!

 

MONTEVIDEO ja COLONIA

Kui te kunagi plaanite reisi siiakanti ja mõtlete, kas Montevideosse (1,3 milj el) tasuks ka minna, siis, juhul kui just väga palju aega üle ei ole või te ei kollektsioneeri koledate linnade fotosid, siis vastus on – ei tasu! Ilmselt on siin olemas ilusad, korras ja kena arhidektuuriga eeslinnad, aga vanalinn ja kesklinn on lausa erakordselt mitteilusad. Väga palju on vanu ja kunagi väga uhkeid nn koloniaalstiilis maju. Aga praeguseks on vast 5% neist korras…

(all turuväljak ja meie turul väga häid empanadasid söömas)

…ja ülejäänud kohutavalt lagunenud ja paljud täiesti maha jäetud ja täis soditud. Ja nende vanade majade vahele on ilmselt umbes 50-60 aastat tagasi ehitatud kõige koledamas nõukogude stiilis väga inetuid maju.

Isegi peaväljakul, kus paikneb üks linna sümbolhoonetest ….

 

ja kus meie jalutamise päeval toimus üliuhke Uruguai politseiaastapäeva auhinnatseremoonia (sain peaaegu peaministrit katsuda st turvaline riik vist) koos puhkpillide ja marssidega,

(president, politseiboss ja taustal kolemaja) seisab teises servas (just tseremoonia taustaks) üks suur ja kole maja. Kontrast Punta del Estega on eriti suur.

Jalutasime linnas palju ringi, tegime väga pika jalutuskäigu pikki mereäärt, mis tegelikult ilusasti kujundatud ja jalutamiseks sobilik.

Käisime ka kahes muuseumis. Üks Blanese majamuuseum ….

 

(milline raam!)

Esimeses toimus  ka 2017 Uruguai kunstkäsitööde auhindade tseremoonia, vaatasime laureaadid üle.

(Tõnisele)

(Marelile)

….ja teine kaasaegse kunsti muuseum.

Teises muuseumis oli taas üks suur elutöö näitus, fotonäitus ja püsikollektsioon. Huvitav osa oli nn pimedadele kunsti näitamise viis

Nägime ka juba tuttavate kohalikke kunstnikke töid 🙂

Edasi sõitsime bussiga Colonia del Sacramentosse, et sealt järgmisel päeval Argentiinasse ja täpsemalt Buenos Airesesse reisida. Colonia on väike armas sadamalinn, mis oma vanalinna osaga ka UNESCO kultuuripärandite seas. Linn on armas ja väga rahulik.

Kohalikus kultuurikeskuses nägime eriti omapärast klaveri dekoreerimise varianti – Rakvere jõulupuu Uruguai vaste!

Õhtul käisime söömas all you can eat tüüpi hubases grillirestoranis,

et tähistada viimast õhtut Uruguais. Kõik oli väga hea, kuni hakkasime maksma. Kogu teenindus on loomulikult ikka hispaaniakeelne ja kaardi ulatamisel tehti meile selgeks, et nemad aktsepteerivad ainult Visat. Siiani ei ole meil kuskil kaardiga maksmisel probleeme olnud ja nii olime üsna segaduses. Pool summat oli sularahas olemas, aga teine osa… Meid suunati üle tee automaadi juurde. Kõigepealt jooksis sinna raha hankima Rein (mina jäin pantvangiks), kuid pärast ca 15 minutilist igakülgset vestlust pangaautomaadiga naases ta rahata. Kuna ka varem on juhtunud, et vahel mõni pangakaart kuskil riigis ei toimi, siis läksin oma kaarti katsetama. Taas ca 15 minutit proovimist ja tulemus sama. (Mingil kummalisel moel automaadid sageli ei ütle, et siit te raha ei saa, vaid lasevad alati kõik protseduurid läbida.) Igatahes, tagasi restoranis, püüdsime miskit lahendust leida. Lõpuks aitas meid see, et mul rahakotis ka eurosid leidus ja nad olid neid nõus aktsepteerima. Kulus veidi rohkem kui pool tundi ja saimegi asjad korda 🙂

Nägemiseni Uruguai!

Hetk

Panen siia kiirelt veel meien tänase PdE elamuse, mis erins eelmisest täielikult va, et taas tasuta 🙂

Punta del Este – viimane

Rannas, rattaga, rannas, muuseumis, rannas, külas, botaanika aias, rannas – selline umbes on meie viimaste päevade tegevus siin.

Muuseum on väike, aga väga kena ja hästi korraldatud eramuuseum- Rally muuseum. Põnev skulptuuriaed, huvitavad maalikogud (mitte abstraktsed maalidJ) ilus hoone ja kõik täiesti tasuta.

Külaskäik oli õhtusöök ca 1,5 aastat tagasi Hawailt siia kolinud ameeriklaste kodus. Suur ja luksuslik maja, taas klaveriga. Ja võrratu aed. Maitsev toit ja väga lahke pererahvas. Imetlusväärne otsustavus muuta oma elu 70+ vanuses ja kolida täiesti teise keskkonda ja keeleruumi (mida nad ei oska). Õhtusöögil oli ka teise samasuguse otsuse teinud perekonna meespool. Ja selliseid peresid on siin palju.

Üldse tundub eriti just Punta del Este olevat eakate inimeste paradiis. Nii palju rahulolevaid vanapaare (just paare) jalutamas, söömas, üritustel, ringi sõitmas (märkad veidi kaootilisest autokasutusest), merd vaatamas jne ei ole ma eriti kuskil näinud. Tundub, et siinne mereõhk teeb tõesti vabaks ja tagab ka tervisliku pikaealisuse.

Elu, sõprade ja mere nautimine tundub siin üldse omane olevat. Pärast kella nelja täituvad rannad peredega ja sõprade gruppidega, kes suhtlevad ja mõnulevad rannas või haljasaladel kuni päikeseloojanguni (19.45). Ja loomulikult on kõigil kaasas matetops ja termos veega. Ja kõigi all mõtlengi ma KÕIKI. See on täiesti valdav nii nooremate kui vanemate seas. Ja mingit muud jooki ei olegi vaja, eriti mitte õlut, aga ka magusjooke. Mate ilmselt asendab neid suurepäraselt.

Üle 100 aasta tagasi rajatud botaanikaaed on meie mõttes rohkem mets. Mõnede puude juures on ka selgitavad kirjad, aga üldiselt vajaks see suur territoorium üht suuremat korrastamist, sest potensiaali oleks.Matkasime ligi 35 kraadises kuumuses üle 3 tunni ja vormis püsimisele aitas see kindlasti kaasa, uutele teadmistele mitte väga. Ja loomulikult oli see lõbu taas tasuta, nagu ka õhtune tangoshow kohalikus klubis, mis rahvast täis.

Homme edasi Montevideosse!

URUGUAI 3

Nädalalõpuni veel siin st Punta del Estes. Naudime randa ja rahu ja pikki jalgrattasõite. Ja üsnagi aktiivset sotsialiseerumist.

Eilse päeva täitis väga mõnus väljasõit Jose Ignacio linnakesse pikki lõputut rannikut. Imelised vaated ookeanile, suured lained, surfarid ja suhteliselt tühjad rannad.

Tagasiteel peatus mereäärses restoranis.

Ja lõpetuseks üks siinsetest kuulsaimatest vaatamisväärsustest Casapueblo. See on kohaliku, aga väga tuntud kunstniku Carlos Paez Vilaro poolt läbi aastate (40) rajatud linnupesa sarnane majadekompleks, mis paikneb piki rannikut vaatega merele ja loojuvale päikesele. Väga kaunis koht ja põnev hoone.

Panen siia nende kodulehe: http://www.casapueblo.com.uy/en/

Eilseks päevaks oli plaanitud lõunasöök linnalähedases farm-restoranis. See oli mõnus võimalus ka maapiirkonda näha. Kummalisel kombel on üldine pilt üsna meielik, kuigi täpsemal vaatlemisel on taimed loomulikult erinevad. Kuna põllumajandus on Uruguai põhiline tootmisala, siis on siin palju loomafarme ja sõites on kõikjal hobused, lehmad,lambad ja põllud. Ja farmid on üsna uhked. Meid oodanud (tegelikult saabumisel alles valmistamisega alustatud) lõunasöök oli väga huvitav ja täielikult kohalikkest produktidest. Olin nädalavahetusel nn taluturult nende saia ostnud ja see nn orgaaniline sai on vist kalleim saialine toode, mida kunagi olen söönud. (mõtlesin, et kui siia koliksin, siis hakkaksin musta leiba küpsetama ja müüksin seda a 10.- päts:) Pererahvaks on siia kolinud Prantsuse perekond, väga omapärane ja erilise elukäiguga. Peremees tegeleb vääriskividega ja on suur muusikaentusiast. Kodus on kõikvõimalikke põnevaid asju üle maailma (vanad mõõgad, roostetanud laevavrakist tehtud kamin, Tibet budistlikud pildid, vanad pillid, erinevad maskid jne. jne ja siis uus suur Steinway klaver ja tohutud ja ülikallid kõlarid jms.) Ja see kõik teatavas bohheemlaslikus segaduses.

Toit oli rikkalik ja väga maitsev ja kõik kokku oli põnev elamus.

Pärast käisime veel ühes lähedases väikeses linnakeses, mis üldpildilt sobituks “depressiivsete väikelinnade” alla,

aga kus oli ilus kirik ja üllatavalt kena väike teater. Kirikus nii lagi kui seinad – kõik valgeks värvitud tellistest

Kaldale uhutud materjalist Jeesus ristil (ELK ilmselt minestaks!!!)

Ilmetu teatrimaja väljast….

….ja ilus seest.

Õhtul sõitsime veel pikalt ratastega ümbruskonnas ja imetlesime arhidektuuri, mis koos kaunite ning väga heas korras aedade (kuigi nn päris aedu on vähe) ja rohealadega on lõputult põnev ja ilus. Minu jaoks väga kummaline osa siinses nn villaarhidektuuris on õlgkatuste lembus. Ja neid ei ole mitte mõned vaid ca igal kümnendal majal on õlgkatus. Pildistasin neist ka mõned, et anda aimu, millest kirjutan.

 

 

URUGUAI 2

Ikka Punta del Estes. Veeretame rahulikke päevi ja naudime mittemuretsemist ja vaatamisväärsuste mitteskoorimist. Oleme veidi olnud rannas, veidi jalutanud, veidi suhelnud ja veidi erievaid kohti ja üritusi külastanud.

Väga tore oli õhtune matk linna eesmärgiga kuulata kitarrifestivali kontsertit, mis toimus selles samas väikeses kirikus poolsaare tipus, mis eelmise blogipostituse piltidel.

Kontsert oli üle ootuste hea ja väga mõnusa atmosfääriga ja tasuta. Pärast ootasime pikalt tagasisõidubussi. Kuigi kõik muu siin PdE-s on korralik ja toimiv, siis busside sõiduplaanid ja marsruudid on salastatud J ja ka peatustes ei ole ei numbri ega ajagraafikut. Ja küsida pole lelleltki, sest esiteks ei saada aru ja teiseks ei teata või ei osata seletada. Kuigi kõik on väga abivalmis.

Järgmisel õhtul oli kohalikus naaberlinnas (Maldonado) muuseumide öö. Avastasin sealsest kavast (ikka hispaaniakeesest) tangoesitluse ja nii plaaisime õhtul sinna minna. Linn ise on meie elukohale isegi lähemal, aga hoopis midagi muud, kui luksuslik PdE. Kõigepealt otsisime üles meid huvitava väikese muuseumi. Seal selgus lihtrepliikide vahetuse käigus, et kontsert hakkab ca tund varem (tore teada). Jõudsime siiski veel sööma minna ja siis tagasi. Oli väga väike ja mõnus kodune üritus, kus kõigepealt selgitati tango ajalugu ja siis esitasid 4 paari ka mõned tantsud. Tango päritolumaa üle vaidlevad siiani Uruguai ja Argentiina ja esimese, kõige tuntuma tangolaulu sünnist möödub just 100 aastat. Kel huvi, siis infoks veel, et selle loo nimi on Cumprasita ja see on tõesti kõige tuntum meloodia (https://www.youtube.com/watch?v=6ENo-FHL1t0). Üks esinevatest tangopaaridest oli väga hea (mitu soolotantsu) ja teised armsad, vanuses 25-90 vist.

Peale kontserti tuli kohalik muuseumitöötaja meie juurde ja selgitas pikalt veel midagi, millest saime aru, et umbes poole tunni pärast tuleb veel üks kontsert. Oleme piirkonna ainsate turistidena siin veidi VIP saatuses. Juba esimesel õhtul ringi jalutades leidsime turismiinfo koha, kus 2 väga sümpaatset naist omakeskis toimetasid. Taas pea ainult hispaaniakeelse (olematu) suhtlemise tulemusel saime linnakaardi ja kuna uurisime ka kultuuriürituste kohta, siis saan siiani iga päev meilile uut informatsiooni, mis nad meile leidnud. Tõesti armas!

Järgmine kontsert oli äge. 4 noorepoolset kutti esitasid nn poolakustiliste kitarridega kohalikku muusikat aga ka jammisid väga lahedalt. Ülihea feeling.

Eilne päev läks veidi Reinu siinse kontserti tähe all. Hommikupooliku veetsime meie elukohaks oleva condominiumi basseinialal. Naljakal moel osutus sinna pääsemine keerulisemaks kui piiriületus. Kõigepealt kohale jalutades selgus, et sissepääsemine ei ole nii lihtne. Ühe väikese poisi tõlkeabiga saime teada, et meil on vaja korteriomaniku küllakutset. Pärast seda, kui nad olid selle kirjalikult vormistanud ja kohale viinud, läksime me uuesti proovima. Selgus, et sellest veel ei piisa. Meist tehti pildid, võeti 3 sõrmejälg ja neljandal korral selle sõrmejäljega värav ka avanes!!! Väga huvitav kogemus. Basseiniala ise on väga ilusa ja heas korras.

Õhtune kontsert meie võõrustajate sõpradele ja tuttavatele läks samuti kenasti. Tekkis uusi kontakte, mitu uut potensiialset kontsertivõimalust ja ka üks küllakutse järgmiseks reedeks. Selline avatud suhtlemine siin 🙂

 

 

URUGUAI 1

Kuigi meist olenevatel põhjustel ei jõudnud me Uruguai kuurortlinna Punta del Estesse (PdE) plaanitud ajal, õnnestus see meil lõpuks siiski plaanitud päeval. Ja siin oleme me ilmselt järgmised kaks nädalat.

Uruguai on majanduslikult ja kultuuriliselt tihedalt seotud Argentiinaga ja PdE on just rikaste Argentiinlaste ja eriti Buenos Aireslaste kuum puhkusekoht. Hooaeg algab ca 20 detsember ja siis on siin lisaks 9300 kohalikule rohkem kui 1 miljon inimest. Ehk nagu kohalikud naljatavad, on PdE maailma rikkaim koht, kus 80% kinnisvarast ei ole kasutusel 80% aastas.

Praegu on kõik ülimalt rahulik ja vaikne. Paljud kohad on suletud ja paljud saamas viimast hooajaeelset lihvi. Inimesi on vähe ja imeeilusad lõputud rannad peaaegu täiesti tühjad. Tohutult on uhkeid villasid ja kortermaju ja nii on siinne hinnatase üsna kõrge. Õnneks on meil tasuta elamine ja seetõttu naudimegi rahulikku elu ja Eesti suve sarnast ilma liigse kuluta.

Meie vastuvõtjateks on imearmas ja tegus vanapaar, keda 2 aastat tagasi nende üsna sarnasel kahekuisel Euroopatuuril võõrustasime. Mehel (Jaime) täitus just sügisel 80 aastat, mille puhul lapsed kinkisid talle Peruu ja Machu Picchu reisi, kus nad koos käisid. Veel käib ta iga päev sportimas klubis või kõndimas, laulab kooris ja alustas paar aastat tagasi viiuliõpinguid, mis tal 8-aastaselt pooleli jäid. Tema korraldas ka Reinu kontserdi ühes väga kaunis loss-hotellis. Abikaasa (Mirta) on samuti väga tegus, aga rohkem kõige korraldamise ja suhtlemisega.

Esimese päeva olime rannas, aga kuna õhtuti on tuul väga tugev ja külm, siis päikeseloojang jäi nägemata.

Eilse päeva tutvusime põhiliste vaatamisväärsustega, imetlesime maju, uudistasime kalaturgu ja vaatasime, kuidas aplad hülged sadamas toitmist ootasid. Käisime ka tutvumas kohaga, kus Rein laupäeval esineb.

Kuulsad sõrmed liivas

Kas siin võiks korter olla? 🙂

Hinnad jagada 33ga

Tuletorn

Kirikuid ongi siin täpselt mõni, seega usk väga oluline ei ole, rohkem mate 🙂

Täna tutvustas Jaime meid oma Argentina-USA sõpradele, kes plaanivad PdEsse kolida ja hetkel maja otsivad. Koos sõitsime ringi lähiümbruse väikelinnades ja imetlesime lõputuid randu.

Õhtu lõpetuseks käisime kõik koos kuulamas tangokontserti, mis toimub igal kolmapäeval siinse viietärni hotelli kasiinos. Mänguõnne me proovile ei pannud, aga õhtu lõppes kaugelt üle südaöö. Hakkame vist kohalikku ellu sulanduma 🙂

 

 

 

SAO PAULO 2

Kuna linnapäevad meil tavaliselt vägagi pikad ja tihedad, siis neljandat päeva otsustasime võtta veidi rahulikumalt. Alustasime Jaapani maja külastamisega. Seal väikesed ajutised näitused erinevatel Jaapaniga seotud teemadel. Sedapuhku miniinstallatsioonid ja tulevikuarhidektuur. Tegelikult väga huvitav.

 

Edasi liikusime MASP muuseumisse. Ühel korrusel oli ajutine näitus “Seksuaalsuse ajalood” ja teisel kunsti püsinäitus.

Mõlemad olid väga huvitavalt üles ehitatud. Seksuaalsuse näitusel olid eri aegade pildid ja fotod grupeeritud teemade kaupa, nagu: seksuaalsus ja religion, toteism, vujarism, seksiturg, keeleline tähendus jne.

Püsinäituse korrusel olid pildid kõik justkui õhus ja ussina edasi-tagasi kõndides liikusid vaatajana ühtlasi kronoloogiliselt tänapäeva poole. Kõik autorid ja selgitused olid maalide tagakülgedel. Selline omapärane maalide eksponeerimine tekitas visuaalselt põnevaid kihistusi ja võimalust äraarvamismänguks. Viimast küll pigem eespool olevas osas, sest mida edasi, seda enam tekkis paralleelsesse aega ka Lõuna-Ameerika kunstnikke töid, kelledest peaaegu ühtegi (peale Diego Rivera) kahjuks ei teadnud.

 

Järgmiseks sihiks oli kohalik nn keskturg ehk Mercato Municipal. Metrooga sai üsna lähedale, aga sis tekkis väike error. Alati metroost maapeale jõudes on oluline aru saada, kus sa täpselt oled, et edasine teeots üles leida, Sedapuhku sattusime suht inimtühjale tänavale ja järgmise pöördega rahvarohkele, kuid kahtlaste tegevustega tänavale. Korraks tekkis mõte tagasi minna, aga ühe väga abivalmis kohaliku abiga, (kes juhtumisi inglise keelt rääkis) saime õige tänavaotsa kätte ja matkasime vapralt edasi. Inglise keelega siin palju teha ei ole ja nii kasutan oma O,33 A1 tasemel hispaania keelt ja 0,5 A1 itaalia keelt, et killuke infot kätte saada.

Turg ise oli äge: tohutult igasugu kalu (värkeid ja portugali moodi kuivatatuid), juuste, sinke, olive, puuvilju, maitseaineid ja õlisid. St nagu ikka turgudel, aga tugeva itaalia-portugali pitseriga. Turul sõime sealset hit toitu – sooja mortadella (itaalia vorst) pirukat. Oli ülimalt maitsev ja toitev. Ostsime ka maitsmiseks ühe tundmatu puuvilja, mis oli veidi nagu avokaado, aga seest punane ja karamelliselt magus. Google otsing tunnistas selle mamey sapote’ks. Eestikeelset nime ei oska küll pakkuda.

Ümber turu olid suured veoautod ananasside, arbuuside, apelsiinide, mangode jms. Siit kõik need värsked mahlad üle linna mahlabaarides ja uhke puuviljavalik hommikusöögilauas.

Tagasi matkasime läbi tundmatu piirkonna, aga kuna majade järgi orjenteerudes paistis eespool eelmisest päevast tuttav piirkond, siis saime hakkama. Kuigi veidi kõhedamaid hetki oli ka.

Viimane päev Sao Paulos oli taas tihe. Alustasime Pinacotecist ehk Brasiilia kunsti muuseumist.

 

Seal on eksponeeritud Brasiilia kunst alates 18. sajandist. Alguses pigem eurooplastelt, kes koos kaupmeestega sinna rändasid või ka kirjelduse põhjal maalisid!!! Nagu järgnev maal inimsööjate hõimust.

Hiljem juba kohalikud kunstnikud. Meie teadmised täienesid veel nelja L-Am kunstikuga, kes rohkem eristusid. Nii see silmaring käigult aina avardubki 🙂

 

Maja ise oli samuti huvitav ja kunagi kunstikooliks ehitatud. Alumistel korrustel ajutised näitused: üks ja väga mahukas Brasiilia kunstniku Di Cavalcanti 120 sünniaastapäevaks ja teised kellegite kollektsioonid.

Meile sobivalt on siiani külatatud muuseumid olnud hoomatava suurusega ja seega oli jaksu edasi liikuda.

Plaanisime kiireks jalutuskäiguks üles otsida kohaliku moetänava, mis väidetavalt on suuruselt maailma kaheksas omasugune. Jalutasime läbi mitme kvartali, uudistasime maju ja grafitit. Ka tänav ise koos poekestega oli huvitav, aga ei midagi udupeent, rohkem kohalikud edukad brandid ilmselt.

 

Kella neljaks oli Reinul kokku lepitud kohtumine ühe kohaliku jazzpianistiga. Istusime määratud kohas, jõime mahla ja kell viis oligi ta kohal. Veidike tutvumist ja arutamist ja siis kutsus ta meid oma koju kohvile. Maja asus mäeotsas ja oli imelise vaatega. Mina olin ainsaks kuulajaks Eesti-Brasiilia ühiskontsertil. Eks tulevik näitab, kas see kontakt ka edasi töötab.

Lisan siia pilte SP hetketest, majadest ja kodututest. Mõlemaid pildistasin erinevatel päevadel ja kohtades. Loodan, et see (ja eelnev kokku) annab edasi muljed, mida me SP-st saime.

Metrookontsert

Metrookunst

 

 

 

Community toolide laenutuskoht, milliseid linnas palju

 

Ja samas tekid ja vildid kodututele

 

 

 

Brasiiliasse tuleme me veel, aga nüüd liigume edasi Uruguaisse.