AUSTRAALIA 2

Gladstonest leidsime huvitava kombinatsiooni - autopesula ja koerapesula koos. Üks tegeleb autoga ja teine saab kiiresti koera puhtaks. Mugav!

EDASI HERONI saarele

Gladstone’st siia sõitsime pisikese reisilaevaga veidi üle kahe tunni. Merehaigust ennetav tablett oli omal kohal ja üleliia nauditava reisiga kindlasti tegemist ei olnud.

Saar ise on pisike ja sellel paikneb vaid üks väikeste majakestega ööbimiskompleks ja uurimisjaam looduskaitsjatele.

Internetti ei ole ja sääski ka mitte, kuna saarel pole magedat vett.

Saarele reisitaksegi põhiliselt looduselamusi saama.

Siin on pidevalt tuhandeid linde, kes lakkamatult toovad kuuldvale kõige kummalisemaid häälitsusi. Päevane kisakakofoonia on midagi prääksumiste ja kraaksumiste vahepealset, sekka mõned vilistamised, hüüatused ja kummiloomade piiksatustele sarnased helid. Öösel, kui pimedaks läheb, jõuavad kohale kiilsaba tormilinnud (Mutton birds). Nende, väga sotsiaalsete, lindude hääl sarnaneb kõige enam lakkamatule beebikisale ja kasside kräunumisele. Nende pesakohad on maapealsetes urgudes majade ümber ja nii ei katke nendevaheline suhtlus enne valgenemist, kui nad taas merele lendavad. Vaikust pole saarel mitte sekundikski.

Kõige enam meelitab turiste saarele siiski just veeelu. Siia tulevad munema suured merikilpkonnad, siis on mitut liiki raisid ja haisid – õnneks ohutuid. Pidevalt näeb neid kaldalt ja loomulikult kohtab ka snorgeldades. Samuti on meres erinevaid väikesi ja suuremaid kalu.

Rein on  eriti entusiastlik ja teeb pikki tiire nii hommikul kui pealelõunal. Tal õnnestub näha tõeliselt suuri kilpkonni, palju haisid ja raisid. Ka mina snorgeldan veidi ja suurte raide mängulise parvega koos ujumine on kindlasti elamus.

Võtame osa lindude tutvustamise matkast ja loodusmatkast. Kõige huvitavam on siiski varahommikune merikilpkonnade munemise matk piki randa. Saab teada palju huvitavat. Viimasel hommikul läheme veel ise enne päikesetõusu munevaid kilpkonni avastama ja seekord on neid rannal tõesti palju.

Siinne majutuskompleks on ainus võtmeteta majutusasutus, mida kunagi külastanud oleme. Algul tundub see veidi harjumata, aga samas on päris mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, kuhu võtme pistsid.

Edasi viib meid tee mandrile tagasi. Ja siis3 tunnise rongisõidu ja väikese bussi- ning laevasõidu järel järgmisele saarele.

See kilpkonna munemisjärgne rada tagasi merre.