AUSTRAALIA 3

K’gari saar ehk FRASER saar

Miks kaks nime? Kuna Austraalias on tasapisi otsustatud üha enam tagasi minna põlisnimede juurde, siis on ka saare ametlik nimi eelmisest aastast K’gari (ja K ei hääldu).

Saar ise on UNESCO kaitse all olev maailma suurim liivatekkeline saar pikkusega umbes Tallinnast Pärnuni. Saarel on palju väga erilisi loodusnähtusi, nagu rikkalik vihmamets, dingod, palju magevee järvi, 75 km pikkune nöörsirge rand (see ka ranna nimi), millel nelikveoliste džiipide ja bussidega liigeldaks, aga kus ujuda ega surfata ei saa (hoovused ja ülitugevad lained) jne. Saarel on umbes 125 püsielanikku ja aastas külastab saart ligi 500 000 turisti.

Meie kahepäevaseks saaretutvumiseks on Rein leidnud bussituuri. Kohapeal selgub, et senine ettekujutus bussituurist avardub üksjagu. Kõigepealt buss ise, mis on midagi bussi, monstertrucki ja tanki vahepealset.

Ja siis teed, millel buss sõidab. Kuna tegemist on liivasaarega, siis on ka saart läbivad teed pigem sõidetavad auklikud liivarajad.

Piirkiirus on 30, aga eriti reaalne see pole. Samas, mööda randa sõitmine on juba nagu reis kiirteel, max kiirus 80 ja teel/rannal laiust piisavalt. Ainus, millega arvestama peab, on tõus ja mõõn. Tõusu ajal ei ole mingid lõigud lihtsalt läbitavad.

Alustame oma reisi läbi saare teisele kaldale (merehaiguse tablett taas omal kohal). Teele jääb suur ja sügav McKenzi järv, kus plaanitud ujumispaus.

Teeme peatuse ka kunagises puuraidurite asunduse kohas. Metsamaterjali raiumine oli saare oluline tegevusala palju aastaid, kuni 1991 loodi saarele looduskaitseala. Siin kasvavad võimsad, väga erilise kõvadusega ja spetsiaalse õlisisaldusega puud, mida kasutati laevatööstuses ja tohutus koguses muid võimsaid liike.

Asundusest teeme lühikese matka läbi lopsaka vihmametsa ja üle puhtaveeliste jõgede/ojade. Vesi neis ojades on korduvalt läbi liivakihtide filtreerunud ja väidetavalt täiesti puhas ja joodav.

(see pole ananass vaid miski vägagai mürgine vili, aga kaunis taim)

Edasi jõuamegi idakaldale. Peale lõunapausi jätkub meie reis mööda kiirteed ehk pikki randa. Sihtmärgiks on nn looduslikud Šampuse basseinid, kus merelained viskavad kividest moodustunud süvenditesse vett ja vahtu. Teekond sinna on väga maaliline ja suplus pärast kuuma päeva on mõnus ja värskendav. Ja siis 50 km mööda randa tagasi.

Õhtul läheme veel korraks rannale, aga jalutamine ja eriti veel jooksmine pole tegelikult soovitatav, kuna saarel palju dingosid. Dingokepp peab alati kaasas olema, et ennast vajadusel kaitsta.

Teist reisipäeva alustame lühikese sõiduga piki randa, millele järgneb umbes 5 km pikkune matk Wabby järve äärde ja tagasi. Matk kulgeb üles ja alla, mööda radu ja treppe, nii metsavarjus kui lauspäikeses üle laia liivadüüni. Seda kõike kuumuses ja niiskuses. Miski kerge kulgemine see pole, aga suplus järves ja imelised vaated düünidelt on seda vaeva väärt.

Järgmisena vaatame ära saare ikoonilise maamärgi ehk umbes sada aastat vana avamereauriku vraki ja sööme kaasavõetud lõuna.

Teeme lühikese peatuse aastatuhandete jooksul moodustunud liivaskulptuuride juures.

Meie viimane peatupunkt on üks laiem oja (neid laskub mere poole tihedalt piki rannikut). Seal on loodud võimalus väikese matka järel liikuda ülesvoolu ja siis ujumisrõngaste või muude vahenditega lasta voolul ennast merepoole kanda. Meie bussitäiel ujumisvarustust pole, aga paljud pered ja täiskasvanud lustivad seal mõnuga, kuigi veetemperatuur on esimesel hetkel jäine st umbes meie suvine meresoojus. Kasutame siiski võimalust ja jalutame piki oja tagasi, et ennast mõnusalt jahutada.