AUSTRAALIA 4

BRISBANE

Siia liikusime rongiga ja olime kokku 4 ööd.

Kohe peale kohalejõudmist kohtusime Andresega (Brisbane Eesti Seltsi esimees) ja sõitsime mõnusasse jõekalda äärsesse kauni vaatega kohvikusse, et ajakava planeerida.

Järgmine päev oli Austraalia rahvuspüha, mis meie jaoks eriti tunda ei andnud. Pärast Reinu hommikust klaveriga tutvumist ja harjutamist läksime South Pank’i jalutama. Sõime, käisime läbi mitmest muuseumist (tasuta) ja suurest, osaliselt vabaõhu raamatukogust.

(Iibis, siin kutsutakse ka prügikanaks)

Jõe ääres toimus väike toidu ja muusikafestival kohalikele austraalia päeva tähistamiseks, aga ülearu uhke see polnud. Suurimaks elamuseks kujunes sõit kohalikul jõelaeval, mis ühtlasi osa linnatranspordist, aga samas mõnus võimalus jõekaldaid ja linna näha. Eriti tagasisõit päikeseloojangul oli kaunis. Kõik Austraalia linnad on tiheda madalasustusega ja koosnevad enamuses eramajadest. Jõeäärsed villad olid loomulikult eriti uhked ja oma paadisadamatega.

Järgmisel päeval tutvusime kesklinna ehk CBD-ga (central business district). Kuuma oli 38 kraadi ja õhk väga niiske. Kõndisime veidi botaanikaaias, vaatasime parlamendihoonet ja linnavalitsuse hoonet (kus oli ka väike kunstinäituse osa). Ega väga palju muid vaatamisväärsusi linnas ei olegi. Kõrghooned on loomulikult uhked ja ilusa arhitektuuriga ja neid imetlesime nii lähedalt (jalutades) kui kaugelt (jõelaevalt).

Austraalia suurim linnavalituse hoone ja saal.

Õhtul oli Reinu esimene kontsert sellel tuuril. Tegelikult esines Rein Austraalia eestlastele ka 35 aastat tagasi ESTO raames, aga siis mitte Brisbane’s.

Viimane päev oli kavandatud väljasõiduks. Andres võttis meid hommikul hotellist auto peale, sõitsime tema kodust läbi (linnast väljas) ja teepeal ühines meiega ka Helena. Esimene peatus oli Helendavate ussikeste koopad (Glow Worm caves) – tasuline (isegi eelnevat piletiostu vajav) pooletunnine jalutuskäik pimedas koopas, kus palju pisikesi, helendavaid ussikesi. Oli huvitav näha, aga pilti sellest teha ei saa.

Tee peale jäi kaunis vaatekoht suurele ja laiale orule, mida meil kahjuks näha ei õnnestunud. Kõik oli nii paksus udus, mida isegi kohalikud varem näinud ei olnud. Milline see vaade tegelikult oleks olnud, saime aimu eelnevatel kordadel pildistatud fotodelt 🙂

Skywalk ehk kõndimine puulatvadesse ehitatud rajal vihmametsa kohal on muljetavaldav ja tore looduskogemus. Ka selleks on vaja piletit, aga ajapiirangut pole ja nii naudime rahulikult ja mõnuga.

Edasi viis meid tee Golden Coasti. See on ca 15 km pikk rannariba pilvelõhkujate, söögikohtade ja rannaga. Majad on uued ja kaunid ja kõikjal palju inimesi jalutamas, söömas ja nautimas. Aga mitte eriti vees. Kuna taas, nagu eelnevateski kohtades, on rannas kõrge laine ja tugev hoovus. Ookean ikkagi!

Üldse tundub, et meie või Lõuna-Euroopa või Rio tüüpi rannakultuuri siin ei ole. Ei rannavarje ja toole, ei riiete vahetamise kohti ja isegi mitte ujumisvõimalusi eriti.

Meiegi suundume ühte väikesesse soppi, kus jõe ja mere kohtumiskoht ja seal saame viimaks rahulikult vees olla ja ujuda.

Õhtu lõpus ootab meid hernesupp Imeliku juures. Nii ongi! Lutsu „Kevadest“ tuntud Imelik ehk Rein Aedma on juba ligi paarkümmend aastat perega Austraalias elanud ja nüüd ootavad nad meid külla. On tore näha nende Muhu tikanditega kaunistatud elamist ja kuulda kogu seltskonna elulugusid ja Austraaliasse jõudmise teekonda. Kõigil viiel (meiega on liitunud Helena mees Tõnn) on nüüdseks Austraalia kodakondsus ja oma elamised ja tegemised Austraalias.