AUSTRAALIA 5

SYDNEY 1

SINIMÄED

Sydney võtab meid ülilahkesti vastu. Meie siinne kontakt on Ave – Reinu Austraalia tuuri põhiorganiseerija ja kõige rõõmsameelsem, energilisem ja paindlikum inimene, keda mina kohanud olen.

Ööbimiseks annab ta meile lahkesti oma korteri Narrabeenis, mis on 45 minutilise bussisõidu  kaugusel Sydney kesklinnast.

Juba saabumisjärgsel päeval võtame ette suure väljasõidu selle kandi ühe olulise vaatamisväärsuse, Sinimägede, suunas (taas umbes Pärnu ots). Ilm on veidi sombune, aga lubab ära klaarida. Tee peal sajab ja kohale jõudes selgub, et mägesid ei ole – vähemalt näha mitte. Taas on kogu vaade ülipaksu uduseina või orus paigal püsiva pilvega kaetud. Ja me ei näe MITTE MIDAGI. Ave näitab meile telefonist pilte ja seeläbi saame ettekujutuse kolmest orust kõrguvast suurest kivirahnust (kolm õde), mis peaks orus kasvavate eukalüptide auru tõttu kerges sinakas vines olema.

Mida näeme..

… ja mida näeks!

Oleme juba päris pika maa maha sõitnud ja mõtleme, et mida siis nüüd… Rein teab, et umbes samapika autosõidu kaugusel on üks maailma vanim ja uhkeim koobaste kompleks – Jenolan caves. Küsimus on, kas koopad on avatud ja kas tuuridele on kohti. Pärast ligi tunnipikkust tulutut helistamist (sööme samal ajal) info saamiseks ja bookimiseks, helistab Ave lõpuks kohvikusse, saab teada, et – koopad avatud, jõuab, kui kohe stardime ja saame ka 3 kohta kella kolmesele tuurile. Veel selgub, et üks teelõik on remondis ja sõiduajale lisandub ca pool tundi. Mõeldud, tehtud! Asume teele. Meie süümepiinu leevendab veidi teadmine, et ka Ave jaoks on koopad uus sihtkoht, mida avastada.

Veidi enne koobasteni jõudmist ootab tulijaid eskortauto, et koopatuuridele tulnud turistid kenasti kohale eskortida. Teelõik on tegelikult üsna Itaalia tavalise küünarnukkkurvidega teelõigu moodi, aga ju siis austraaliapärase ettehoolitsuse mõttes ebaturvaline. Kohapealt saame on piletid ja mõne aja pärast saabub giid. Selgub, et see on selle päeva viimane grupp ja kehva ilma tõttu on meid vaid 5 inimest. Tegelikult on see vedamine, sest 30-se grupiga liikudes näeksime/kuuleksime me oluliselt vähem. Koopakompleks koosneb praeguseks üheksast avatud koobastikust, kuhu erinevate tuuridega minna saab. Meie võimalus on Imperial tuur. Elamus on erakordne – värvid, kujundid, koobastiku suurus, miljonid aastad, mis on selle ilu kujundanud ja ka väga orgaaniliselt paigaldatud treppide ja käsipuude süsteem, mis meil kõike seda näha võimaldab. Imeline!!!

Kahjuks ei anna pildid eriti edasi kogu koobaste ilu ja võimsust, aga veidi siiki…

Tuuri lõpus saame giidilt veel vihje, kuidas siiski veidi otsem Sidney poole liikuda. Tagasiteele asume suure lootusega, et ehk on ilm vahepeal veidi selginenud ja näeme ka Sinimägede kolm õde ära, aga ei! Kahjuks on udu endiselt sama paks ja vaated endiselt meie eest peidus. Siiski teab Ave ühte jalutusrada (neid on seal kümneid), mis vähemalt kõrvalteedpidi ühe rahnuni viib ja nii saame aimu, millega tegemist on. Imetleme veel veidi nähaolevat loodust ja siis Sidneysse tagasi.

(Lüürasabad udus)

Ennetamaks taas teie küsimust – ei ühtegi känguru ligi 500 kilomeetrise teelõigu peal.

Hakkame mõtlema loomaaia külastusele!